nüüd tulid hoopiski Eestisse tagasi!” See kõlas mehe poolt süüdistusena.
„Jah, ma olen tõesti süüdi, et tahtsin koju tulla! Soomes ei olnud minu kodu, seal oli küll kõik ilus, aga inimesed jäid võõraks. Aga see pole praegu tähtis…” Oli tunda, kuidas naine ebalevalt sõnu valib, ja see tegi Jaanuse tähelepanelikuks. „Ma… Sinu ees vabandada tahtsin ma sellepärast, et… et nüüd, eelmisel korral sinuga kohtudes ma tegin midagi valesti. Läksin segadusse ja…” Naine jäi vait, ilmselt ei osanud või ei söandanud jätkata.
„Noh, ma hakkan juba harjuma, et sul alati midagi viltu läheb,” ütles mees karuselt. „Mis see siis oli?”
„Noh, kuidas ma peaksin ütlema… Ma ei rääkinud sulle õigust… Aga pärast hakkas mind kummitama arusaamine, et mul ei ole õigust tõde varjata. Mitte minu enda, vaid kellegi teise tuleviku pärast.”
Eelmisel korral…? Siis, kui ta poisiga Tallinnast tuli! Püha kurat, ega siis ometi…? välgatas Jaanuses kahtlus.
Ja oligi nii, nagu mees kartis. Loone seisis endiselt bussi trepiastmel, justkui valmistuks ohu korral põgenema. Naine oli haaranud kahe käega kroomitud käsipuust, nagu suudaks külm läikiv metalltoru talle rääkimiseks tuge anda, ja ütles kuidagi alistunult, ometi sõnu loogiliselt ritta seades:
„Tahtsin öelda, et ma valetasin. Taavi on tegelikult sinu poeg, mul ei ole peale sinu ühegi teise mehega suhet olnud.”
Läks üsna pikk hetk aega, enne kui öeldu täie teravusega Jaanuseni jõudis.
„Püha müristus, mida sa minuga teed! Miks sa seda mulle räägid, kui ise lubasid, et ma ei kuule enam midagi ei sinust ega sinu lapsest!?” Mees peaaegu oigas. Talle tundus, et see naine on kõigeks valmis nagu enesetaputerrorist, kes võib endasse peidetud pommi lõhates ainsa hetkega kogu maailma pilbasteks purustada.
„Sellepärast, et ma sain aru – just Taavi tuleviku, kogu tema tulevase elu pärast ei ole mul õigust seda sinu eest varjata.”
Jaanus vaikis, ta lihtsalt ei osanud midagi öelda. Meest haaras kirjeldamatu ebareaalsuse tunne, tekkis vastupandamatu tahtmine kanalit vahetada nagu televiisori ees istudes, kui film talumatuks muutub. Ja samas ta teadis, et enam ei saa muuta midagi. Kõik, mis see naine rääkis, oli tõsi. Loone aga jätkas:
„Kui ma kogemata sinu bussi sattusin ja olin Tartusse jõudnud, pidin ennast kuidagi õigustama. Seda, et ma Eestis olen! Ma ei leidnud muud võimalust… arvasin, et see vale säästab nii sind kui mind ennast. See oli kõige lihtsam tee! Aga hiljem sain aru, et tegin valesti, Taavi pärast… ja võibolla, et ka sinu pärast! Ära muretse, mingeid kohustusi sinule sellest ei tule… juriidilisi kohustusi, ma mõtlen. Aga sa pead teadma, et sul on poeg. Sest mitte kunagi ei tea, kuhu elu pöörab … Mina ütlen ainult nii palju, et me elame Taaviga kahekesi ja jääme kahekesi elama, selles võid alati kindel olla…”
Jaanus võttis kogu oma tahtejõu appi, et teda haaranud krambist jagu saada. Tema häälepaelad olid kinni kleepunud, aga lõpuks sai ta need jälle liikuma.
„Inimene, mida sa minu käest veel tahad?! Mina, omaarust lollilt aus meesterahvas, lubasin end nõrkushetkel üles kütta, ei hakanud sulle vastu, ja sina kasutasid selle ära! Ma tulin sulle vastu, aga sina pöörasid tänuks selle eest kogu minu elu segamini! Mingit tänu ma sinult ei tahtnud, aga niisugust kättemaksu ei osanud karta… Kas sa saad aru, et oled mu elu ära rikkunud?! Ma ei taha sind enam näha ega sinust midagi kuulda, jäta mind lõpuks ometi rahule!” Jaanus oli alustanud piinatud toonil, aga rääkis ennast kibekähku tuliseks ja lõpulause kõlas juba tõelise käratusena: jäta mind lõpuks ometi rahule! Mis aga kõige hullem – see ägestumine ei lahendanud midagi. Jaanus Vainumäe tundis, et nüüd on ta selle naisega seotud, on abitu nagu ämblikuvõrku kinni jäänud kärbes, kellel pole mingit lootust pääseda. See kleepuv, sitke ja ahistav võrk ohvri ümber tõmbub aina enam kokku ja mis tahes siplemine toob fataalse lõpu ainult lähemale. Võrku sattunu ei pääse kuskile, ta lihtsalt peab oma saatusega leppima.
Loone seisis endiselt bussi trepil. Liikumatult, nagu poleks Jaanuse protesti kuulnudki. Niisugune osavõtmatu olek rõhutas ainult ühte: mehe sõnad talle ei mõju. Ükskõik mida talle rääkida, ta on iseenda ja oma poja eest valmis võitlema, ja karta on, et kui vaja, siis vahendeid valimata.
See oli Loone Kuusiku käitumises midagi enneolematut. Naise enesekindel olek tegi mehe valvsaks ja samas ka nõutuks, sest ta lihtsalt ei osanud selle inimesega suhelda. Jaanus oli Loone Kuusikut viisakaks ja vaguraks pidanud, juba tohtriamet eeldas seda; nüüd aga selgus, et ta oli hoopis teistsugune, isegi salakaval ja ohtlik. Siin hämaras bussis näis naine oma väheldasest kasvust hoolimata seletamatult ähvardav.
„Aitab, mine nüüd ära! Sa oled mu juba peaaegu tapnud, mida sa veel tahad?!” ütles mees, tundes, et tal on õigus igasugune viisakus lõplikult minetada. Kui see ei olnud veel päris sõda, siis vähemalt vaenuolukord, valmistumine pikaks sõjaks, kus peab valima relvad ja oma positsioonid kindlalt maha panema.
Loone nagu poleks mehe sõnu kuulnudki. Ta seisis endiselt liikumatult ja Jaanusele näis, et naine püüab pingsalt mõelda. Jaanus aga üritas kramplikult väljapääsu otsida – kuidas oleks õige käituda, et see pealesunnitud totter situatsioon ometi kord lõpeks? Kas öelda veel kord, et ta mu rahule jätaks?
Aga siis, päris ootamatult, toimus Jaanuses mingi muutus, justkui oleks temas mingi meel äkki ärganud või tegelikkust varjanud eesriie vaimusilma eest kõrvale lükatud. Loone sõnades kõlanud tõde jõudis alles nüüd kogu oma keerukuses kohale ja tekitas mehes hetkeks isegi imeliku rahuldustunde: see Loone laps, see Taavi, on ikkagi minu poeg… Loone andis mulle tagasi selle tunde, tänu millele ma vahepeal korraks isegi uhke olin: olen poja isa! Ja nüüd lõplikult!
Jaanus köhatas, nagu kurgus oleks midagi häirivat.
„Loone, püüa aru saada… Ma olen praegu omadega nii segamini, pean selle olukorra läbi mõtlema! Ma nii kahetsen, et…” pomises mees sõnu otsides ja teadmata, mida ta tegelikult kahetsema peaks. Kas seda, mis jõuluööl Helsingis juhtus, või seda, et ta on just praegu oma poja emaga inetult käitunud, ta peaaegu läbi sõimanud ja minema käratanud? Ometi ei olnud Loone temalt midagi röövinud ega varastanud!
„Ära võta seda nii traagiliselt, ma saan sinust aru,” ütles Loone vaikselt ja selles ütlemises oli jälle tuttavlikku hillitsetust. Nähes, et mees ei kavatse või ei oska enam midagi öelda, sai naine julgust ja jätkas ise. „Jah, ma lubasin sinu elust kaduda, selles mõttes olen ma sind petnud, aga ma proovin asja seletada. Mitte kunagi ei oska keegi täpselt ennustada, mis elu toob. Ka mina ei osanud… Ma sain oma Taavi kätte ja olin õnnelik! Algul tahtsin tõesti Soome jääda ja ära Turusse kolida, siis aga kuulsin, et sina oled tagasi Eestisse läinud, mul oli Helsingis hea sisse töötatud töökoht… Võtsin endale kahetoalise korteri ja elasime! Poiss kasvas, temast oli mulle palju rõõmu…”
„Oota! Milleks sa mulle seda kõike räägid? Mul ei ole sinult mingit aruannet vaja, me olime võõrad ja selleks jääme ka edaspidi,” ütles Jaanus tõrjuval toonil vahele – ta tahtis distantsi säilitada, aga veelgi rohkem iseendale kinnitada, et see tõesti on nii. Mehel tekkis hirmutav sisetunne, justkui tahaks ta naisega ära leppida, ja selle tunde tagamaid polnud võimalik hoomata.
„Räägin sellepärast, et sa minust ja minu käitumisest aru saaksid! Kannata ära, ma ei hakka pikalt jutustama… Võibolla mäletad, mis ma sulle Helsingis ütlesin? Et sina oma eeskujuga andsid mulle tagasi usu, et maailmas on tõesti korralikke mehi! Mäletad?”
„Ei tea… Võib olla tõesti, mina ei mäleta,” vassis Jaanus, kuigi need sõnad olid tal selgelt meeles. Isegi see
