Nii head ema ei ole kellelgi teisel, kui minul oli!”
„Ja sellepärast sa pole naistki võtnud, et oma emale võrdset sa ei leidnud,” ütles Riina äkki pähe tulnud mõtte välja. „Oleksid pidanud hoolikamalt otsima.”
See alasti tõde pani Manivaldi järele mõtlema.
„Oota, ma…” Mees sügas kuklatagust ja tema puhul polnud see sihilik teatraalne žest, vaid tõesti impulsiivne liigutus. „See et… jaa, Riina, sul võib isegi õigus olla! Otsima, jah… Otsinud ma ei ole, naised pole mind ligigi lasknud ja ega ma pole tikkund kah, aga mõteld olen tõesti, et kui kuskilt sama hea leiaks, kui ema oli… Siis vist võiks plaani pidada küll!”
„Ja sa ei tea ühtegi naist, kes natukegi sinnapoole oleks?”
Manivald heitis Riina poole kiire pilgu, aga pööras näo kohe ära. Muigutas suud ja seletas siis häbenemata:
„Sina natuke oled, aga sa oled liiga tige!”
Riina turtsatas, see oli midagi naeru ja pahameeleväljenduse vahepealset. Kuuldut oleks saanud isegi komplimendina võtta, aga… liiga tige!? Kuidas ta seda saab öelda, kui me temaga pole kordagi tõsiselt sõnavahetusse sattunud? Kui see juhtuks, siis ta alles näeks, mida ma oskan! Aga miks me peaksime pahuksisse minema, võõrad nagu me teineteisele oleme?
„Tead, Manivald, naised peavadki tigedad olema, sest mehed veavad neid kogu aeg ninapidi. Petavad!” See oli Riina poolt küll rohkem teoreetiline avaldus, aga kohe, kui ta oli selle niimoodi välja ütelnud, tuli meelde Jaanuse afäär mere taga ja mõte rändas aega, kui mees oli Helsingis bussijuhi ametit pidanud ja siis oma töö seal ühtäkki lõpetanud.
Jaa, Jaanus tuli lihtsalt ära ja ütles, et perekonnainimesele niisugune eluviis ei sobi, aga mis seal tegelikult juhtus, sellest pole ta ka hiljem rääkinud. Küsisin küll, isegi mitu korda, proovisin nii hea kui halvaga teda rääkima panna, aga õiget sotti ei saanudki. Huvitav, kas see imelik tohter Loone on temaga pärast seda veel püüdnud ühendust võtta? Ega seda vist saagi teada, Jaanus seda mulle rääkima ei hakka…
„Kõik mehed ei peta! Mina ei hakkaks eluilmaski oma naist petma!” pistis Manivald sedamaid seletama ja manas selle juures näole sedavõrd paipoisiliku ilme, et Riinal Jaanuse afäär hetkega ununes. Jah, Manivald ongi loodud niisugusena, et jääb vist surmani lapseks… mõtles naine. Tema ei saagi teada, mis üldse tähendab abielu ja missuguseid karisid see pakkuda võib. Ja ega temasugune vist oskakski abielumees olla! Või mine sa tea, eks paljugi oleneb ikka naisest, kellega elatakse – kuidas ta meest dresseerida oskab. Küllap ütlemisel, et naine on abielu lukk, on oma tõetera sees… Nagu ka sellel, et õnneliku abielu võti on targa naise taskus!
Õnnelik abielu…? See mõte kiskus Riina näole kahtlusevarjundiga muige. Mine tea, kas niisugune abielu, kus ühtki lahkheli ei ole, olekski see ainuõige ja õnne toov? See vist saaks püsida ainult nii, et vaid üks pool juhib ja kamandab ning teine peab temale igas asjas alluma. Peab kõik teise otsused kriitikata heaks kiitma… Vahest saaks ehk kuidagi ka siis, kui õnnestuks kõik abielus ette tulev sedaviisi kahte ossa ära jagada, et ühe osa eest vastutaks ainult üks ja teise eest teine. Muidugi ilma et kumbki end teise asjadesse segaks, aga see pole vist võimalik. Mina küll niiviisi ei saaks, mul on ju iga asja kohta omad arvamised ja tahtmised – kuidas ma neid maha salgama hakkaks? Ei, sellest ei tuleks midagi muud kui ainult pahandust!
Aga näe – Manivald ütles, et mina olen natuke tema ema moodi, ainult liiga tige… Muidugi loll jutt, sest ma pole üldse tige inimene, aga mul on omad nõudmised ja nende eest ma võitlen. Kui tema mulle ütleb, et ma olen paksuks läinud – noh, öelgu, tema arvamine on mulle tühi õhk! Aga kui Jaanus seda niimoodi otse ütleks, siis oleks küll pahandus majas. Sest õige mees peab teadma seda piiri, milleni ta oma jutus minna võib, ja mina arvan, et olen abielu jooksul selle oma mehele selgeks teinud. Eriti pärast seda janti, mis tal Helsingis selle kahtlase tohter Loonega oli… Riina mõte kiskus jälle kunagise valupunkti juurde. Mine tea, võib-olla tuli Jaanusele see jant ja pahandus isegi kuigipalju kasuks, pärast seda on ta palju tõsisemaks muutunud. Samas on ta ka rohkem endasse tõmbunud, räägib vähem ja… Mõnikord tundub, nagu meil polekski omavahel millestki rääkida. Mis abielu see on, kui elatakse kõrvuti nagu kaks tummahammast… arutles naine, ent lõpetas viimase väite lahkamise kohe kiiresti. Ta oli aru saanud, et nende kooselu on saavutanud mingi keskmise nivoo, mis arvustamisele ei kuulu ja millega peab rahul olema. Ka siin peab vist piiri teadma, võimatu soovimine võib inimesed ainult õnnetuks teha.
Pärast seda, kui Raine Tartu ülikooli õppima läks, olid Vainumäe peres mõnedki asjad muutunud. Riinale tundus, et juba viimastel gümnaasiumiaastatel oli vanem tütar kuidagi ootamatult kiiresti täiskasvanulikud maneerid omaks võtnud, seda nii käitumises, kõnelemises kui suhtlemises üldse. See oli ema jaoks midagi uut, kui Raine oma tihti pirtsutamisena tundunud tahtmiste asemel oli edasiõppimise suhtes kõigutamatu seisukoha võtnud ja suutis seda rahulikult ning kindlalt kaitsta. Riina mäletas veel hästi aega, mil ta ise oli keskkooli abituuriumi jõudnud ja hirmuga mõelnud, et peab iseseisvalt otsustama, kuidas edasi elada. Tema üsnagi nõrgad hinded ei oleks edasiõppimist õigustanud, isegi klassijuhataja oli lohutavalt soovitanud ühe aasta tööl käia, et selle ajaga oskaks kindlamalt otsustada, mis edasi ette võtta. Ning siis juhtus ta kodus kuulma, kuidas ema-isa omavahel samal teemal aru pidasid ja isa kindlalt väitis, et kõigil pole vaja ülikooli trügida, tööinimesi on ka vaja…
„Kui pea ikka ei võta, peavad vähemalt käed osavad olema, muidu lükkab elu inimese kraavi,” oli isa öelnud ja selle ütlemise kujundlikkus jäigi Riinat pildina saatma: mingi kitsuke looklev teekene, kahel pool sügavad mudased kraavid ja kuskil varitsev ebamäärane Elu… Tõsiasi, et tegemist oli juhuslikult pealtkuuldud lausega, andis sellele hoopis tõsisema värvingu – see ei olnud isa tavapärane kasvatuslik jutt, vaid hoiatusena kõlanud tõdemus.
„Vähemalt käed peavad osavad olema…” Riina vaatas oma vastuvõtupunktis ringi ning isa ammu kuuldud ütlemist meenutades kirtsutas põlglikult nina. Siin töötades polnud isegi osavaid käsi vaja, et puhastusse toodud riideesemeid lapata. Ning puhastusmeetodi määramiseks oli silm juba küllalt kogenud, nii et otsuseid võis teha pikalt mõtlemata.
„Ongi käes… Täiesti ajuvaba töö, mida ma siin teen!”
Naine sai korraga iseenda peale tigedaks. Näe, toosama Manivald-Mustvunts paistab küll igavene äpu olevat, aga oskab võtmeid teha, jalanõusid parandada ja ajab isegi mõnele kellale elu sisse – ka selle on ta ära õppinud. Aga mida mina siin olen õppinud, juba neli aastat siinsamas ühe koha peal istudes? Laisklemist ja jäätise söömist, muud midagi!
Inimese mõttekäigud teevad kummalisi käänakuid, sest neid mõjutavad mitmesugused, nii sisemised kui välised tegurid. Mõnikord piisab vaid tillukesest väljastpoolt saadud impulsist, et mingi mõte tüütu putukana pirisema hakkab ja enam rahu ei anna. Nii võivad tekkida hetkeideed, mis järele mõeldes võivad lõpuks üha kindlama plaani kuju võtta, ja midagi niisugust juhtus ka Riina Vainumäega – mitte küll ühtäkki ja üleöö, aga temas tekkinud rahulolematuse pisik hakkas endale aina enam eluõigust nõudma.
Ma pean töökohta vahetama! Enne kui on lõplikult hilja, enne kui siin hallitama lähen ja jään nii vanaks, et ei suudagi enam midagi uut õppida… Esialgu ebamäärane rahulolematus oli hakanud naist jälitama. Seda toitis aina kindlamini juurduv tunne, et igapäevatöö peab inimesele midagi enamat pakkuma, vähemalt teadmise, et ta on oma kätega midagi valmis teinud. Ainult sel juhul saab inimene oma tööst rõõmu ja rahuldust tunda. Nii oli Riinale kunagi kooliajal pateetiliselt seletatud ja võib-olla oli sel tõetera sees…
Aga mina olen siiamaani rahuldunud vaid sellega, et kellast kellani tööl käia ja selle kõrval ka kodutööd
