kättemaksuks?
„Sel õhtul oli minus kõik segamini! Ma igatsesin nii väga midagi head, hingelist, õrna puudutust või mingit rõõmsat sõnumit… Lohutuseks, sest Riina ei reageerinudki minu kodust minekule, tal oli ükskõik!”
Kui sa oled mees, siis pead tugev olema. Ei tohi ennast lasta nii kergesti rööpast välja lüüa, öeldi vastikult õpetlikul toonil.
„Mehed ei ole üliinimesed, ka nendel on tunded… Ning Loone ütles mulle midagi niisugust, mida ma sel hetkel tõesti vajasin, kinnitas, et just mina olen talle tõestanud, et maailmas on ka korralikke mehi. Riina ei oleks tahtnud ja ega vist osanudki mulle niimoodi öelda, sellel õhtul olin ma… kodust väljavisatu!”
Ja siis pani Loone sinu proovile, kas oled korralik ja truu mees. Ei olnud!
Õigus, ei olnud… Õnneks see ei ole minu laps, Loone ütles. Just! Loone ja tema poeg on mulle täiesti võõrad, elagu oma elu nii, kuidas oskavad, minul ei ole sellega mingit pistmist, tegi mees kokkuvõtte. See aga jäi vaid tühjaks hüüdlauseks, sest kohe hakkas tüütu herilasena Jaanuse kõrvade vahel pirisema uus kahtlus.
Mis siis, kui Loone valetas? Kui sa ikkagi oled selle lapse isa?
Aga miks pidi ta valetama? tõrjus Jaanus kohkunult.
Sellepärast, et sind rahustada, vana tola… öeldi kuskil teadjal häälel, millele oli raske vastu vaielda. Valetas selleks, et sinu ees õigeks jääda ja Eestisse tagasitulekut õigustada, see on üpris tõenäoline. Kui ei ole sinu poeg, tähendab et ta ei pea sulle antud lubadusi täitma. Lihtne loogika!
Tähendab, et see… tema laps võib siiski olla minu poeg…?
Sedamaid kerkis Jaanuse silme ette lapsekärus istuv pisipõngerjas. Mis Loone ta nimeks ütleski… Taavi, jah! Suured hallid silmad, väike püsti hoidev ninanöps, justkui jonnakavõitu suu, nurgad allapoole… Kas nendes näojoontes on midagi, mis võiks olla minult päritud?
Jaanus püüdis meelde tuletada pilte, mis temast lapsepõlves oli tehtud, aga tulutult. Selle asemel haaras teda jälle ärevus, äsjane mõttekäik näis kõigiti loogiline ja ähvardavalt tõene.
Mis see siis on – mingi needus, saatuse keerdkäik, mis püüab meie elu Riinaga jälle segi lüüa? Justkui kiusuks, et need mõne aasta tagused minevikuvarjud on juba liiga tuhmiks jäänud ja meile kummalegi enam valu ei tee? arutas Jaanus endas emotsioone maha surudes, et suudaks kogu olukorda võimalikult erapooletult analüüsida.
„Oi, pagan võtaks! Kell…!”
Mõtetega heidelnud Jaanus Vainumäe pilk langes kellale. Mees võpatas, käivitas kiiresti mootori ja sõitis peatusse – buss oleks pidanud juba mõne minuti eest väljuma. Peatuses närveldanud sõitjad hakkasid rüsinal sisse trügima, Jaanus kontrollis mehaaniliselt talle ulatatavaid pileteid ning püüdis kramplikult segavad mõtted peast välja rookida. Aga kui sõit algas ja Jaanus jälle oma harjumuspärasesse rolli oli vajunud, olid mõtted sedamaid tagasi. Bussi roolides sai ta aga tekkinud olukorrast juba päris rahulikult mõelda.
Niisiis on kaks võimalust: kas see tilluke Taavi on minu poeg või ei ole mitte. Kui ei ole, kui Loone öeldu oli tõsi, siis on ju kõik korras ja miks ma üldse peaksin oma südant valutama. Lihtsalt kartusest, et ta valetas? Miks, kui mul oleks lihtsam teda uskuda ja kõik oleks korras!
Midagi ikkagi jääb – see pettumustunne. Mingi ebamugav teadmine, et kõik see oli tühi jant. Palju jama, ja ei mingit tulemust!
Kohe oli tüütu sisehääl jälle platsis ja hakkas sedamaid pinisema: äkki sa tahaksidki selle poisi isa olla, su pettumus on sellest! Ning seekord Jaanus ei hakanudki vastu vaidlema, niisugune lähenemine oli tema jaoks liiga uus ja läbi mõtlemata. Aga mees tajus veel midagi, mida oli tal endale raske seletada: tulega mängimine on küll ohtlik, aga ka omamoodi ahvatlev. Kui Taavi oleks tema poeg, siis võiks ta kuskil kaugemas tulevikus temaga kohtuda, isegi öelda, et ta tema isa on. Kunagi ei või teada, mis kõik tulevikus juhtuda võib…
Aga ta ei ole sinu poeg! Loone ju ütles nii, ja kes seda veel paremini teada võib? pinises sisehääl. Rahune maha ja ela edasi nii nagu ennegi! Nii, nagu poleks mitte midagi juhtunud.
„Jah, see on kõige õigem. Ma pean tõesti nii edasi elama, nagu poleks midagi juhtunud,” nõustus Jaanus. Rohkem selleks, et oma hingerahu tagasi saada, kuigi teadis, et see on talle pealesunnitud otsus. Sest kuskile hingepõhja jäi see kummaline kahjutunne alles ning hakkas jälle uusi ja uusi ängistavaid sundmõtteid tekitama.
Jaanus oli korduvalt kogenud, et niisuguseid jõuga pealetükkivaid mõtteid saab ainult veelgi agressiivsemate mõtetega peast välja tõrjuda, sest inimesel pole võimalust oma aju välja lülitada. Ajutegevus peatub haruharva, isegi magades nähakse kummalisi unenägusid, mida kuidagi kontrollida ei saa ja mis vahel liigagi hirmutavaks muutuvad, sest magades on inimene täiesti abitu. Harjumuspärase tegevuse ajal aga ei suuda ka teravad mõtted sind ohtlikult rünnata, nii et kui tahad hetkeolukorra leevendust, süvene millessegi. Ka Jaanus lülitus bussirooli hoides pikkamööda ümber ja varem ähvardanud mõtteherilased oleksid nagu kuskile varjava eesriide taha jäänud.
5
Kui Jaanus Vainumäe oli ootamatult tekkinud sõnavahetusest solvununa bussi astunud ja uksed sulgenud, tundis Loone Kuusik, et on millegi andestamatuga hakkama saanud. Kohtumine Jaanusega oli ka temale ootamatu ja nõudis head enesevalitsemist; pealegi oli see temas tekitanud täiesti isemoodi reaktsiooni, justkui oleks selle mehe vastu kunagi ammu tuntud kiindumus uuesti üles ärganud. Loone oli kogu sõidu jooksul juurelnud, mismoodi Tartusse jõudes käituda – kas sõnagi lausumata oma teed minna või Jaanusele siiski midagi niisugust öelda, mis tema tagasituleku Eestisse ära seletaks. Tookord Helsingis eesmärgi nimel igaks ohvriks valmis olles oli ta ju hardalt tõotanud selle mehe silmapiirilt niimoodi kaduda, et isegi juhuslik kohtumine oleks välistatud. Nüüd oli see lubadus valeks ja tema ise petiseks osutunud.
Aga mis tähtsust sel enam on? Arvaku minust mis tahes, mul ükskõik, oli naise esimene reaktsioon. Ometi oli midagi kuskil paigast nihkunud, täitmata lubadus jäi hingele kripeldama. Ning järjest rohkem hakkas Loonet häirima arusaamine, et selle mehe ees ei tohi ta petiseks jääda. Pealegi oli Jaanuse nägemisest tekkinud nostalgia naise üle aina enam võimust võtnud.
Buss sõitis edasi Tartu poole ja Loone ei saanud rahu. Naine püüdis otsida Jaanuse jaoks seletust, mis olukorrast välja aitaks. Ta oli oma lubaduse täitmata jätnud, valelikuna vahele jäänud ja tunnetas ebamääraselt, et seda viga on võimalik korvata ainult veelgi suurema valega, olgu kas või ajutiselt. See mõte küpses pikkamisi ning kui Loone oli Tartus koos teiste reisijatega sadakond sammu bussipeatusest eemale kõndida jõudnud, pöördus ta otsustavalt tagasi, et Jaanusele öelda: Taavi ei olegi tema poeg. See pikkamisi küpsenud, aga kiirustades vastu võetud otsus tundus talle ainuvõimaliku lahendusena. Kui mees saab teada, et ta ei ole selle poisi isa, peab ta ka aru saama, et tema tookordsed lubadused ei tarvitsegi kehtida. End Jaanuse eest varjata pole põhjust ja nii olengi nendest tõotustest vaba, kordas Loone endale sisendavalt.
Jah, paraku oli see selgitamine nende vahel peaaegu tüliga lõppenud. Jaanus Vainumäe astus bussi ja sulges uksed nagu märgiks, et nende vahel enam midagi ei ole ega saagi olla. Loone aga jalutas eemale, südames tunne, et on millegi andestamatuga hakkama saanud.
Miks ma pidin seda tegema?! Eneserahustuseks? Lootusest, et see minu reputatsiooni Jaanuse silmis päästab? Seda jah, tõesti. Sest selle mehe ootamatu nägemine lõi minus midagi segi. Äratas midagi niisugust, mille lootsin olevat ammugi kustunud ja unustanud, aga nii see ei olnud…
Ja siis
