tal isegi mitte sugulasi! Varem oli see teadmine Marjus kaastunnet äratanud, nüüd aga välgatas sekka isegi killuke kahjurõõmu: mina püüdsin talle sõbranna, isegi nagu sugulase eest olla, aga tema seda ei hinnanud, lükkas minu sõpruse tagasi. Lasku siis nüüd edasi, kuidas oskab, isevärki inimene ta on ja selleks jääbki!
Aeg läks, Marju harjus, et seina taga enam keegi ei kobista ega ole sealt raadiohäält kuulda. Vajalikud maksud õiendas Loone ise, igakuises aruandes olid tema kommunaalkulud korralikult tasutud ja Marju ei leidnudki põhjust talle midagi teatada. Seda enam, et seina taga korteris valitses püsiv vaikus ja miski ei tuletanud enam meelde, et seal kunagi elas keegi Loone Kuusik. Kuni…
Jah, millegipärast oli see just varane öötund, kui Marju mingi seina tagant kostnud raksatuse peale ärkas. Kaido ööbis järjekordselt kuskil kaugel ehitusel, nüüd juba meesteks saanud poisid magasid oma toas. Marju tõstis pea ja jäi ärevalt kuulatama.
Mis see oli? Kust see imelik pauk tuli, praegu öösel? Justkui seina tagant Loone korterist, kus ometi kedagi ei tohiks olla. Vargad…?
Marju tõmbas hommikmantli selga ja läks kõheldes esikusse, ise hoolega kuulatades – kas seina tagant kostab veel midagi, mis õigustaks sedamaid politseisse helistamist. Ta kuuliski naaberkorteri ukse avanemist ja kiirustas uksesilma juurde, et võimaliku varga välimus meelde jätta. Heitis pilgu trepikotta ja… tardus. Avas siis kiirustades ukse.
„Loone…?”
Tõepoolest, see oli Loone Kuusik, peaaegu juba kadunuks arvatud inimene, kes parajasti oma korteri ust lukustas ja nüüd häiritult tema poole vaatas. Ilmselt oli ta lootnud märkamatult lahkuda.
„Tere! Sa valvad minu varandust tõesti hoolega,” nentis ta siis veidi kõveral ilmel.
„Selle paugu peale ärkasin… Kas sul kukkus midagi maha?”
„Juhtus jah. Ma olen läbisõidul, all ootab mikrobuss, sõidame Riiga seminarile… Mul oli vaja paar raamatut kaasa võtta, kiiruga pillasin põrandale,” seletas ootamatult ilmunud naaber rabedalt ja kibeles minema.
„Kuidas sa muidu elad?” ei saanud Marju küsimata jätta.
„Elan! Võib-olla varsti näeme, siis räägime!” heitis Loone veel üle õla ja kiirustas trepist alla, jättes Marju talle hämmeldunult järele vaatama.
Varsti näeme, siis räägime… Veidralt öeldud inimese poolt, keda pole juba ligi neli aastat nähtud, arvas Marju, läks tuppa tagasi ja püüdis jälle uinuda. Aga uni oli häiritud ja mõte püüdis äsja lahkunud Loonet jälitada. Lähevad Riiga seminarile… Aga kes lähevad ja kust nad tulid – kas ikka Soomest? Midagi ei tea, nentis Marju tusaselt ja vahtis pikka aega unetult lakke, enne kui lõpuks jälle magama jäi.
Kadunud naabri nagu tagantkätt heidetud lause osutus siiski tõeks – möödus vaid mõni kuu, ja Loone ilmus koju. Seekord andis ta naabri ukse taga kella ja kui Marju avama läks, tardus tal teresõna suhu, sest Loone ei olnud üksinda. Tema kõrval seisis arvata kolmeaastane poisipõngerjas, kes Loonel käest kinni hoidis.
„Tere… Ma tulin sulle teatama, et olen jälle Tartu elanik! Ja nagu näed, mitte üksinda!” Loone osutas poisile, kes ema kätt sakutas, tahtes nähtavasti omapead kõndimise õigust saada.
„Taevake! Sinu oma, jah?” oli kõik, mis Marju öelda oskas.
„Minu oma! Täiesti minu oma…” Loone tõstis poisi sülle ja nii sai too võõrast tädi näost näkku silmitseda.
„Kas…” Kas sul mees ka on, oli Marju küsida tahtnud, aga taipas õigel ajal, et niisugune otsene küsimus oleks kohatu, isegi täiesti ebaviisakas olnud. „Kas sa jäädki nüüd siia elama?” leidis ta õnneks viisaka jätku.
„Ma olen elust üht-teist õppinud… Ka seda, et ükski eluplaan ei kuku niimoodi välja, kui kavatsetud. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga esialgu ma kavatsen küll siia jääda. Mingisugune töökoht mulle lubati, esialgu võetakse mind haiglasse lihtsalt terapeudina ja pannakse sisehaiguste osakonda assisteerima. Öeldi muigamisi, et perearst teab küll kõike, aga tegelikult on neil spetsialisti vaja. Eks ma siis õpin midagi juurde… Ainult kõigepealt pean ma temale lasteaiakoha saama!” Loone toksas otsmikuga poisi õlga, kes selle peale ema juustest kinni äsas ja rõõmsalt kilkama hakkas. Need kaks paistsid tõesti väga lähedased olevat.
„Noh, siis õnn kaasa! Ja võib-olla edaspidi saame isegi tuttavaks!” ütles Marju pisut teravamini, kui oleks tahtnud. Nähtavasti oli kuskil hingepõhjas vana solvumistunne ellu ärganud ja meelde toonud, kuidas Loone oli kunagi tema heasoovlikule abipakkumisele jäigalt ja jahedalt reageerinud. Muidugi, temast võis aru saada, siis oli tal suur lein… Aga ikkagi!
4
Teadasaamine, et tema ei olegi Loone poja isa, oli Jaanus Vainumäe pingest vabastanud. Reaktsioonina tundis ta end justkui solvununa nagu ikka siis, kui ollakse põhjuseta vaevelnud – näe, tundsin ennast süüdlasena, pidin juhtunu veel kord läbi elama ja kahetsema, ja täiesti ilmaasjata! Heale sõnumile oleks pidanud järgnema suur kergendus ja vabanemistunne, aga millegipärast seda ei tulnud. Kergendus oli, pinge langes, aga sellele kaasnes kummaline tühjusetunne, mida oleks võinud isegi pettumuseks nimetada, ja selle põhjust ei osanud Jaanus kuidagi ära tabada.
Nüüd peaks olema ju kõik hästi… Või peaaegu hästi, sest tol kergemeelsel külaskäigul polnud saatuslikku tagajärge. Aga ometi on tunne, et ma olen millestki ilma jäänud, püüdis Jaanus oma sisimas toimuvat analüüsida.
Aga mis see miski on – ma ju tean, et minult pole midagi varastatud?
Mõtted muudkui keerlesid ja ühtäkki jõudis Jaanuseni hirmutav teadmine, mida mees püüdis algul tagasi tõrjuda ja valeks tembeldada, aga mis temas aina rohkem eluõigust hakkas nõudma: tal on lihtsalt kahju, et Taavi ei olegi tema poeg!
„Ei-ei, see pole võimalik! See on ju hea sõnum!” vaidles mees iseendaga.
On, aga ikkagi on sul kahju! Kui sa Tallinnas Loonet bussis nägid, poiss süles, arvasid sa kohe, et see on sinu poeg. Sa võtsid selle mõtte omaks, lasid endas rahuldustundega juurduda teadmisel, et oled lõpuks ometi poja tegemisega hakkama saanud! Kogu sõidu vältel kujutlesid, et bussis istub sinu poeg…
„Arvasin tõesti, aga ma kartsin teda näha… Ma kartsin, et kujutlus temast hakkab mind edaspidi kummitama ja kogu minu elu segama!” püüdis mees vahele hüüda, aga sisehääl jätkas, kiretult ja seda veenvamalt ning Jaanus ei saanud teda vaigistada ega kuulamata jätta.
Ära peta ennast, elus läbielatut ei saa jäägitult mälust kustutada! Inimese mälu maht on piiritu ja ajutegevuse allhoovuseid ei ole keegi suuteline kontrollima. Kuskil sügaval südamesopis säilitasid sa imeliku lootuse, et sinu pealesunnitud ööseiklus Helsingis andis Loonele soovitud tulemuse. Oli nii?
„Jaa, aga seda ainult Loone pärast! Endale ma ei tahtnud midagi!”
Miks? Sellepärast, et siis sa nägid vaid neid probleeme, mida see sulle kaasa tooks. Aga alateadvuses hakkasid sa end ikkagi veel ühe lapse isaks pidama, ja kui nüüd nägid Loonet lapsega ilmuvat, tundsid rahuldust, et sinu ettevõtmine on korda läinud!
„Ei, ma tundsin hoopis hirmu! Kartsin, et ta lööb mu elu jälle segamini!”
Kas sa oled üldse mõelnud, mis sul temaga tookord oli? Miks sa temaga nii lähedaseks said?
„Midagi ei olnud! Või… mingi kaastunne tekkis,
