Kaamos. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kaamos - Erik Tohvri страница 9

Kaamos - Erik Tohvri

Скачать книгу

söögikordi, kus kõik kolm kodus elutsevat pereliiget korraga ühise laua taga istusid, oli Vainumäe peres õige väheks jäänud. Nüüd juhtus see ainult nendel õhtutel, kui pereisal juhtus vaba päev olema. Raine elas Tartus oma üliõpilaselu, Jaanus oli alatasa bussiga sõidus, Raidi päeval koolis, õhtuti aga tihti klassikaaslaste juures… Kas niisugune peabki perekonnaelu olema, selle kohta Riina ei osanudki seisukohta võtta. Tema oli koduse pereema ametit vaid õige lühikest aega kogeda saanud. Need perioodid seostusid sünnituspuhkusega ja olid sellega nagu põhjendatud; pärast mööblivabrikust vallandamist kodus olles oli tal aga kogu aeg veider priileivasööja tunne. Küllap seegi oli veel jälg lapsepõlvest, mil mõlemad vanemad usinalt tööl käisid – nõukaajal oli see nii meeste kui naiste kohus. Kõigile kehtiv töökohustus oli riigi põhiseadusesse sisse kirjutatud ja kunagise kardetud riigijuhi poolt lühidalt ja selgelt, lausa ähvardusena formuleeritud: kes ei tööta, see ei söö! Ning töötamiseks peeti ainult kuskil tehtavat palgatööd, koduseid toimetamisi tööks ei nimetatud.

      Sel viisil edasi-tagasi mõtiskledes jõudis Riina praegugi seisukohale, et niisama kodus ta olla ei tahaks. Oli piinlik ka iseendale tunnistada, et see oleks… lihtsalt igav! Siin supermarketis oli ta harjunud klientidega suhtlema, kellest mõni oli õige jutukas ja suutis mõne minutiga terve enda eluloo ära jutustada. Ja isegi tegevuseta olles oli siin võimalik möödakõndivaid inimesi jälgida või siis tegeleda millegi huvitavamaga, näiteks lahendada ristsõnu. Aga ainult kodune olla, tolmuimejaga mööda korterit ringi tuuseldada, pesu pesta ja iga päev lõunat keeta – ei, see ei pakuks midagi. Jaa, seda ma pean nagunii tegema, aga ainult kodused tööd mind ei rahuldaks!

      Ei, tööl käimisest ma ei loobu. Aga parema töö pean otsima. Huvitavama, niisuguse, mis ka otsest tegevust sisaldaks. Siis läheksid ka tööpäevad kiiremini õhtusse, mitte nii nagu siin!

      7

      Loone Kuusik oli pikalt kaalunud, enne kui lõplikult otsustas Soomest tagasi Eestisse kolida. Isegi end Tartus kodus juba sisse seadnuna oli ta veel kahevahel, kas tagasitulek oli olnud õige samm või lihtsalt teda sealpool lahte pidevalt jälitanud koduigatsuse mõjul sündinud nostalgilise otsuse tagajärg. Nelja aasta jooksul oli elu siinpool lahte kuigivõrd muutunud, linna oli uusi hooneid juurde ehitatud ja tänavaid remonditud, aga inimeste elujärje silmanähtavast paranemisest oli vähe märke – kui mitte arvestada meeletut uute autode hulka, mis tänavapildis isegi Soomes nähtust üle käis. Tahtmatult tekkis tunne, et võimalus istudes edasi liikuda on eestlastele omaette eesmärk, mille nimel ohverdatakse liigagi palju sellest, mis igapäevaelus kindlasti vajalikum ja tähtsam oleks; näis, et bensiini ostmiseks kulutatakse sissetulekust kõige enam, alles teises järjekorras on korter, toit ja riietus, kultuuriüritusteks ja muuks enese harimiseks jääb aga õige vähe. Aga siin oli Loone kodumaa ja oma kahetoalises korteris Annelinna paneelmaja kolmandal korrusel tundis ta ennast kõigiti mugavalt ja turvaliselt. See oli kodu.

      Jaanus Vainumäe Soomest lahkumine tõi Loonele suure kergenduse, sest talle antud lubadus Helsingist ära kolida ja tema elust jäädavalt kaduda oli sellega mõttetuks muutunud. Jaanuse lahkumisest sai ta teada täiesti juhuslikult, justkui nimme selleks tema teele saadetud kuigivõrd tuttava inimese kaudu ja vaid poolteist kuud pärast Jaanuse jõuluaegset saatuslikku külaskäiku.

      Seda inimest, kes kaubamaja eskalaatoril tema ees üles sõitis, poleks Loone põhjalikult silmitsemata ära tundnud. Ammugi siis mitte selja tagant, aga mees oli ära tundnud tema. Ta pöördus liikuval eskalaatoril ühtäkki ümber ja ütles pesuehtsas eesti keeles:

      „Tere, preili Põgeneja!”

      Taevas hoidku, see on… Argo Lausberg! Toosama bussijuht, kelle Jaanus oli talle peokaaslaseks otsinud ja kelle juurest hotellitoast oli Loone sõnagi lausumata ära põgenenud. Ning mees tuletaski kõigepealt seda meelde, oli ta sedamaid Põgenejaks ristinud! Loone tundis, kuidas veri talle näkku tulvas, aga eskalaator oli pikk ja pääsu polnud kuskile.

      „Tere,” vastas naine lühidalt, lootes et kõik sellega ka piirdub. Aga ei!

      „Ma arvan, et te võlgnete mulle seletuse,” ütles mees pisukese, kuid õnneks mitte kättemaksuhimulise muigega. Nad jõudsid üles, jäid rahvavoolu kõrval sunnitult vastamisi seisma ning Argo Lausberg jätkas: „Tunnistage üles, miks te tookord ära põgenesite?”

      „Te mõtlete, sealt… hotellist?” küsis Loone tobedalt, püüdes vastamiseks aega võita.

      „Just! Ma ei tea, võib-olla olete ka mujalt põgenenud, aga just tookord!”

      „Sellepärast, et ma ei soovinud seda, mida teie kavatsesite! Oligi kogu põhjus,” sai naine tasakaalu tagasi. Selle mehega ei tahtnud ta siis ega taha ka nüüd tegemist teha, põgenemine oli olnud õige otsus. Ja enam poleks ju põhjustki niisuguseid kontakte otsida!

      „Nii…? Miks te siis üldse minuga hotelli ja voodisse tulite? Kas tahtsite magada? Uni hakkas vaevama, sellepärast?” muutus mees ootamatult teravaks. Nähtavasti meenus talle, kui altveetuna oli ta end tundnud.

      „Ei, ma arvasin, et tahate minuga lihtsalt inimlikult juttu ajada…”

      „Võõra mehega ei minda voodisse ainult juttu ajama. Aga olgu, mis sest enam…” Argo Lausberg püüdis olla õpetlikult üleolev, aga siis tuli talle midagi meelde. „Mul on veel üks küsimus. Jaanus Vainumäe on teie tuttav, kas te teate, miks ta Soomest töölt ära läks? Võib-olla rääkis teile?”

      „Jaanus läks Soomest ära? Ma pole sellest kuulnudki!” See oli sõnum, mida Loone ei saanud lihtviisil omaks võtta, see vajas järelemõtlemist. „Läks ta siis Eestisse tagasi või?”

      „Nii mulle räägiti… Aga kui teie ka rohkem ei tea, mis siis ikka! Igaühel on vabadus minna ja teha, mida õigeks peab, eks ole? Ja teie ärge teistega niimoodi käituge nagu siis minuga, võite lõplikult kuivale jääda. Head aega!” Argo Lausberg pidas kohtumise lõppenuks, pöördus ja kiirustas minema.

      Loone tundis end sellest kohtumisest ja veel enam uudise teadasaamisest veidi uimasena. Ta kõndis sinnasamasse kaubamaja kohvikusse, tellis tassi kohvi ja jäi laua taga mõtisklema – saadud sõnum vajas põhjalikku läbimõtlemist.

      Esiteks, Jaanus on oma teed läinud. Seega pole temal enam põhjust Helsingist kuskile mujale kolida ning teist eluja töökohta otsida. Polegi vajadust põgeneda, nagu toosama Argo üht rumalat seiklust meelde tuletas. See on kahtlemata hea teadmine, sest palju tarbetut sagimist ja sekeldusi jääb lihtsalt ära. Aga Jaanuse minekust oli ka omamoodi kahju, sest kuskil hingepõhjas hingitses lootus, et mees kunagi veel helistab, kõigest nende vahel toimunust hoolimata. Loone ei püüdnudki endale salata, et Jaanuse vastu tekkinud tunded olid tema fantaasiaid äratanud; sedamaid kasvasid neile omapead ka juured ja võrsed ning nad hakkasid temas eluõigust nõudma. Oma kunagises abielus meeleheiteni pettunud naine oli Jaanust tundma õppides kogenud, et maailmas on ka väärikaid mehi, ning teda õnnestas teadmine, et just sellest mehest saab tema tulevase lapse isa… See tundus Loonele nii õnne kui ka õnnetusena, sest pärast Jaanuse lahkumist oli lootus teda päriselt endale saada täielikult kustunud. Nüüd jäi talle vaid lõplik teadmine, et enam nad ei kohtu. Ja laps, kes tema sees iga päevaga kasvab, jääbki vaid selle ihaldatud mehe kingituseks… Jaanust ta endale ei saa, aga temalt saadud laps jääb!

      Taavi sündis ja Loone pühendus täielikult pojale. Ning siis, kui pisipõnn esimesi sõnu hääldama hakkas, muutus järjest tähtsamaks ka seni veel kaugesse tulevikku kuulunud küsimus: kelleks ma tema kasvatan, eestlaseks või soomlaseks? Siin hakatakse temaga juba lasteaias rääkima soome keelt ja kui poiss kord kooli läheb, toimub kogu õppetöö samuti soome keeles… Sellega ongi kogu asi iseenesest paika pandud: kasvab Soomes ja temast saab soomlane, milleks siin veel kahelda?

      Paraku

Скачать книгу