lootust sellele mehele ligi pääseda. Ma olin ju meie ühise lapse maha salanud! Või teisest küljest – Jaanusele jälle valetanud!
Niisuguse päevakokkuvõtte tegi Loone Kuusik õhtul oma kodus juhtunule tagasi mõeldes. Taavi oli oma voodis uinunud ja enam ei seganud miski naist veel kord kõike läbi mõtlemast, kuigi see talle rõõmu ei toonud. Ennem vastupidi… Kogu see kirev päev, mil ta oli hommikul Tallinna sõitnud ja õhtul tagasi tulles Jaanuse juhitavasse bussi sattunud, oli kokkuvõttes üks suur krahh. Kõigele lisaks oli see rahutukstegevalt tõestanud, et aastatetagune nõrkus selle mehe vastu ei olegi lõplikult surnud, ning see tekitas kummaliselt vastuolulisi tundeid. Just nagu oleks näinud mingit ammu kaotatud vääriseset, aga aru saanud, et enam pole õigust seda tagasi saada, ja siis mingist tobedast uhkusest ajendatuna veel väitnud, et ta seda ei tahagi.
Aga mismoodi ma oleksin pidanud käituma? Lihtsalt teesklema lõpuni, et ei tunne Jaanust ära? Tema omalt poolt ju üritas jätta muljet, et ma olen talle jumala võõras inimene, ja poissi hoidus vaatamastki. Ning Tartusse jõudes oli mees ühtäkki bussi juurest kadunud – eks ikka sellepärast, et ta ei tahtnud mind enam näha… Ja siis tegin ma kõige suurema lolluse – läksin tagasi, et õige hullu valega hakkama saada. Taavi ei ole sinu poeg…
Muidugi, Jaanust nähes ma tundsin häbi ja teadsin ainult ühte: ma pean ennast kuidagimoodi välja vabandama. Mulle tundus, et see vale lahendab kõik, õigustab minu elamist Tartus ja päästab mu tema küljest lahti. Aga nüüd ma tean, et poleks tohtinud valetada, see oli andestamatu viga.
Aga mis ma oleks pidanud tegema? Kas pea uhkelt kuklasse lööma ja deklareerima: vaata oma poega, niisugune ta on! Saage tuttavaks! Kuidas Jaanus oleks reageerinud? Kas meie eest sedamaid oma bussi põgenenud või koguni ummisjalu minema jooksnud? Ta põgenes ju niigi, astus bussi ja pani ukse kinni!
Läks sellepärast, et sa tema võõraks tunnistasid! Pealegi ütlesid talle lausa mõnitavalt: kas tahad meile külla tulla!? Ja ise oleksid teab mida andnud, kui ta tõesti oleks tahtnud! tuletas õiglustunne naisele meelde.
„Jumal, kui loll ma ikka olen…” oigas Loone mõeldes, et kogu kohtumine oleks võinud hoopis teisiti kulgeda. Sõbralikult, nii et edaspidiseks oleks otsad lahti jäänud. Mine tea, kuidas Jaanusel oma naisega vahekord on või mis nende vahel kunagi edaspidi võib juhtuda. Tänapäeval on abielusidemed äraarvamata haprad, elukaaslasi vahetatakse õige tihti… Ning kui temal niimoodi peaks juhtuma, oleks ju kõigiti loogiline, et ta kõigepealt mõtleb sellele, kellega tal on poeg! Kõik mehed tahavad poega, Jaanusel teda siiamaani ei olnud, aga nüüd on, ja see fakt ise oleks teda minu poole kallutanud… Aga mina rikkusin kõik! Valetasin, et Taavi ei ole tema poeg, tegin andestamatu lolluse. Selle valega olen oma võimalused temaga kunagi jälle sõbraks saada lõplikult nulliks muutnud!
See tõdemus tegi Loone Kuusiku enese peale tigedaks ja samal ajal lohutamatult nukraks nagu mis tahes ebameeldiv lõppotsus. Ometi ei taha ükski inimene väljapääsmatute olukordadega leppida ja püüab ka kõige täbaramas situatsioonis lahendust leida. Ning Loone mõte hakkas nagu trotsiks otsima võimalusi, kuidas oma rumala avaldusega lõpetatud suhteid lappima hakata ja ennast välja vabandada. Pealegi hakkas naisele aina enam tunduma, et see ootamatu kohtumine Jaanus Vainumäega ei olnudki juhuslik, vaid mingi ettekuulutuslik märk. Võimalus, mille saatus talle kätte mängis, aga mille…
„…mille ma prügikasti viskasin, vana idioot!” ütles Loone vihaga. Mida rohkem ta juhtunule mõtles, seda enam ta tundis, et ei saa Jaanust unustada. Päevane kohtumine mehega oli talle sedavõrd ergastava tõuke andnud, et tookord Helsingis tekkinud tunne jälle ellu ärkas nagu kuivamisohus, aga äkitselt parajalt soojust ja niiskust saanud taim. Naise tulevikku varjavasse müüri oleks ühtäkki nagu mingi seniolematu uks ilmunud ning ta teadis, et sellest sisenedes oleks võimalik edaspidi palju nauditavamat elu elada. Paraku oli see uks lukus ja nüüd tundus Loonele, et selle luku võti oli tal juba peaaegu peos olnud. Võti, mille nimi on – isa ja poja suhe. Aga mõtlematusest, rumalusest, õigemini hetkesoovist piinlikust olukorrast kiiresti vabaneda oli ta selle võtme lausa tagantkätt minema virutanud, niiviisi et seda enam leida ei ole võimalik. Mis mulje mehele jääks, kui ta uuesti tema ette ilmuks ja hakkaks seletama: anna andeks, ma valetasin, tegelikult on Taavi meie ühine laps… Ja seda kõike pärast Helsingis antud lubadusi – ma kaon jäägitult su elust, sa ei näe mind enam mitte kunagi!
Oi, kuidas ma seal Helsingis hingeliselt sassis olin! Alles hiljem taipasin, et olin Jaanusesse ülepeakaela armunud ja pidin end jõuga tagasi hoidma, sest taipasin, et seda meest ma endale ei saa… Aga seda enam kinnistus minus soov just temalt oma laps saada, ükskõik millise hinnaga, sest siis saaksin endale ka osakese temast. See tundus minu ülim eesmärk, ja see läks täide! Ma sain endale Taavi, olin selle üle õnnelik, aga nüüd… nüüd Jaanust nähes tundsin, et ma tahan rohkem! Ma ei tea, mis ma praegu annaksin, et see rumalus heaks teha…
Loll! Jäta oma tobedad unistused, sa ju tead, et see on võimatu! lõikas parastav sisehääl vahele. Isegi siis, kui te ära lepiksite – miks peaks Jaanus sinu vastu huvi tundma, kui tal on korralik kodu, lapsed ja oma naine? Pealegi on tema naine sinust kindlasti palju ilusam ja naiselikum! Sinus on vähe naist järele jäänud, sina oled vaid elust pargitud ja oma ametis peaaegu läbi kulunud tohter. Oled rohkem ligimeste heaolu kui iseenda eest seisja… Sul polegi enda jaoks aega, sa ei teagi, mis on näohooldus ja iluravi, isegi juuksurisse lähed alles siis, kui mõni kolleeg vihjab, et on olemas niisugused ettevõtted, mis juustega tegelevad…
Sel õhtul ei saanud Loone kaua und. Ja kui ta lõpuks magama jäi, oli uni rahutu ja täis veidraid, isegi ähvardavaid unenägusid, kus valitses lauspimedus ja keegi ajas teda ähvardavalt taga, nii et vahepeal ärgates tundis naine laubal hirmuhigi.
„Täitsa psühh… Ometi oled tohter ja peaksid niisugustest asjadest üle olema!” püüdis ta end korrale kutsuda, aga kohe tuli ka vastuväide: ka arstid on vaid inimesed oma himude, hirmude ja tõekspidamistega. Üliinimesi ei ole olemas, kõik nad on vaid oma piiratust tunnetavate kirjanike või kroonikute välja mõeldud!
Mida ma peaksin tegema – kas tõesti Jaanuse jälle üles otsima ja talle kõik ausalt ära rääkima? Kas see aitaks? Ja… kuidas seda teha, et ta mind uskuma jääks?
Need küsimused jäidki vastuseta, kuigi Loone Kuusik üle poole oma magamisajast unetult tänavalaternast triibutatud lage põrnitses.
6
Supermarketi koridoris tegutsev võtmetegija polnud juba kolm päeva oma töökotta ilmunud. Tema tillukese töökoja klaasuks oli suletud, sellel polnud isegi mingit silti, mis oleks seletanud Manivaldi puudumist, ja Riina Vainumäe hakkas naabri pärast muret tundma. Kui niiviisi ootamatult ära jäädakse, peab olema tegemist mingi õnnetusega, arvas ta, kuid ei osanud kelleltki selle üle järele pärida. Nende tutvus oli jäänudki niimoodi distantsi hoidvaks, et oma igapäevasest eraelust räägiti vaid möödaminnes. Manivald oli Riinale mõnikord maininud, et tal on kontsert tulemas, ja teda kuulama kutsunud, aga pärast mitut äraütlevat vastust mees nähtavasti taipas, et räägib kurtidele kõrvadele, ning loobus. Riina oleks tahtnud talle poolnaljatamisi otse öelda, et ta on tema kontserdil juba käinud ja enam pole põhjust minna, aga see poleks nende tutvusele kasuks tulnud ja jäi ütlemata. Naise arvates sobis puhkpilliorkester väga hästi paraadidele ja mitmesugustele vabaõhuüritustele, aga mitte kontserdisaali, ning tookordne koos Raidiga külastatud ja poolikuks jäänud kontsert oli seda vaid ilmekalt tõestanud.
Sellest ajast, kui Manivald otse välja ütles, et Riina on paksuks läinud, tekkis naisel tema vastu kerge vimm. Aga seegi oli kuidagi poolik tunne nagu kõik muugi, mis selle äbariku mehega seondus; Riina oli endale korduvalt püüdnud sisendada, et toda pillipuhujast võtmetegijat ja tema ütlemisi ei tohi võtta samamoodi nagu teiste inimeste suust kuuldut. Samas oli tobukeseks peetud Manivald Kannike mõnikord üllatavalt taiplik ja isegi õrnatundeline; eriti lõi see
