kaaslased, kes nimetavad sind rokistaariks, kliendid, kes nimetavad sind kangelaseks, ja su lähedased, kes nimetavad sind legendiks.
10. Elu lõpul oled tõeline tiitlita juht, kes teab, et suured teod kestavad veel kaua pärast sinu surma ja et sinu elu on teistele eeskujuks.
Istusime lopsakale rohule, mis oli ümber haudade. Tommy kirjutatud sõnad oli targad, ilusad ja olulised. Mu elu oli olnud nii tulvil muresid ja rumalaid tegusid, et olin kaotanud silmist kõige tähtsama.
Ma ei teadnud, mida peale hakata. Olin unustanud, et suudan midagi muuta. Olin eraldunud sellest peidetud geeniusest, kelleks pidin saama.
Tommy sõnum oli selge – võisin jätkata nii, nagu olin viimastel aastatel elanud: elu vabajooksul, alistudes väikesele igapäevase hoolimatuse needusele. Siis lõpetaksin esimeses hauas, kivitahvlile kirjutatud kahetsuste mõttetu ohvrina. Võisin valida ka teise tee. Võisin töös ja elus üldse omaks võtta juhtimise, tubliduse ja innukuse. Võisin alustada tiitlita juhtimist ja püüelda tulemusi, mis olid kirjas kuldtahvlil. Üks valik viiks mind ehtsasse põrgusse. Teine, nagu kinnitas Tommy, juhiks mind mu unistuste täitumise juurde. Teadsin, mis valik mul tuleb teha. Niisiis, seal maas istudes, kummaliselt riides õpetaja minu kõrval ja kaks värsket hauda minu ees, tegin ma valiku.
4. PEATÜKK
Esimene vestlus juhtimisest: sa ei vaja tiitlit, et olla juht
Kui inimese kutsumus on olla tänavapühkija, siis peab ta pühkima tänavaid, nii nagu Michelangelo maalis, Beethoven komponeeris või Shakespeare luuletas. Ta peab pühkima tänavaid nii hästi, et kõik taevased ja maised väed peatuksid ja ütleksid: “Siin elas suur tänavapühkija, kes tegi oma tööd hästi.”
Kõige tavalisem viis loobuda oma jõust on mõelda, et seda polegi olemas.
Tommy pani kuldtahvli ettevaatlikult Porschesse ja käivitas mootori. See tundus kui muusika mu kõrvadele. Järgnesin talle oma autoga ning sõitsime tagasi Manhattanile.
Pärast paaritunnist sõitu peatus Tommy New Yorgi ühe parema hotelli ees, mis oli moeteadliku ja stiilseid asju hindava seltskonna meelispaik. Ta andis uksehoidjale 20-dollarilise, et too auto ära pargiks, ja juhatas mind läbi väikese, ent muljetavaldava vestibüüli, mis oli tulvil kauneid modelle, reisijaid Euroopast ja nüüdisdisaini raamatuid. Läksime üles kolmandale korrusele ja kõndisime mööda pimedat koridori. “Sel erilisel päeval, kui me koos oleme, Blake, tahan sind tutvustada esimesega neljast õpetajast.
Tema nimi on Anna ja ta on pärit Argentinast. Ta on meeldiv naine. Väga lahke. Töökas. Alati nii hingega asja juures. Ja tõeliselt tark. Annal on hea arusaam sellest, mida tegelikult tähendab olla juht ja mida tähendab kogu tiitlita juhi kontseptsioon. Tema oligi esimene, kes seda mulle õpetas,” rääkis Tommy, kui jõudsime toa nr 404 juurde. Kuulsin toas kedagi laulmas.
“Buenos dias, Tommy,” siristas kena naine, kes avas ukse laia naeratusega. Minu arvates oli ta mõni aasta alla viiekümne. Temast õhkus nooruslikkust ja seksapiili. Ta kandis mustvalget rõivastust, sellist, nagu tavaliselt on luksushotellide toateenijatel. Tema helepruun nahk oli veatu ja peaaegu täiuslikud hambad muljetavaldavalt valged. Ta oli reibas, kuid nõtke, ning ilmselt sai endaga suurepäraselt läbi. Tal oli juustes kaunis valge lill, omapärane nüanss, mis muutis ta veelgi säravamaks.
“Buenos dias, Anna,” vastas Tommy teda õrnalt põsele suudeldes ja soojalt kallistades.
“Kas sina laulsid?” küsis ta.
“Muidugi mina. Sa tead, kui rõõmus ma olen oma tööd tehes. See paneb mind laulma. Ja kui ma laulan, olen veelgi rõõmsam. See kõik on nii tore,” säras ta rõõmust.
Tommy ja teenijanna ulatasid teineteisele käed ja hakkasid tantsima. See tundus osaliselt tango, osaliselt meringi moodi. Nad viskasid toas poognaid, nagu poleks millelgi muul tähtsust. See oli nii kummaline ja kütkestav. Nemad kahekesi olid mõnda aega oma väikeses universumis. Seisin seal seda sürrealistlikku stseeni jälgides justkui transis. Tuleb tunnistada, et nende liikumises ei olnud märkigi romantikast. Pigem oli tegemist sõprusega. Siiski tajusin, et nad jumaldavad teineteist.
“Anna, see ongi noormees, kellest sulle rääkisin. Blake ja Anna, palun saage tuttavaks.”
Surusime kätt. Anna kohendas lille juustes. Tuba oli ideaalses korras. Tume puit ja valged linad koos suurepäraste arhitektuuriliste nüansside ja rahvarohke tänava poolsete tohutute akendega lõid meisterliku tasakaalu minimalismi ja hubasuse vahel. Ma tundsin end siin hästi.
Tommy hakkas rääkima. “Blake on sõjaveteran. Ta teenis Iraagis. Ta töötab koos minuga raamatupoes, nagu sulle eile õhtul telefonis rääkisin. Ta on viimastel aastatel palju läbi elanud. Tema isa ja mina olime suured sõbrad, kui me veel Milwaukees elasime. Blake on valmis oma elu juhtimisega täitma. Nii ma siis mõtlesingi, et tal on aeg sinuga kohtuda. Pealegi oli mul vaja mõni uus tantsusamm selgeks õppida,” ütles Tommy silma pilgutades.
Anna naeratas ja punastas pisut. Seejärel vaatas ta mõtlikult aknast välja. “Austan sind ja kõiki teisi sõdureid, kes on meie heaks nii palju ohverdanud, Blake. Sa oled võidelnud, et meie võiksime vabad olla. Ma tean, et mul on tegelikult võimatu mõista, mida sina oled pidanud läbi tegema. Kuid tõepoolest tahan sulle väljendada suurimat tänulikkust. Ma armastan Ameerikat väga. Sina koos nendega, kellega õlg õla kõrval võitlesid, oled andnud meile turvatunde ja tugevuse. Nii et tänan sind.”
Ma ei teadnud, mida öelda. Ehkki olin Iraagi sõjast naasnud juba mõni aeg tagasi, tundsin ikka veel, otsekui oleksin seal. Lahingutes olin pidanud arendama esmast ellujäämisinstinkti. Olin sulgenud end enamikule emotsioonidele ja saatsin kuidagiviisi päevi õhtusse, külm nagu kivi. Olin blokeerinud suurema osa mälestustest ja tuimastanud end lihtsalt ajaraiskamisega. Ma ei julgenud kedagi endale lähedale lasta. Sellega teeksin neile vaid haiget. Või laseksin endale haiget teha. Aga nüüd see eksootiliselt kaunis naine, kes isegi ei tundnud mind, tänas mind siin selles elegantses hotellitoas. Rääkis, et mina kui sõdur olen mõjutanud teda kui inimest. Kinnitas, et need aastad minu elust, mis ma olin teeninud kodumaad, polnud raisatud, vaid väärtuslikud. Tundsin, et minust peetakse lugu. Ja olin õnnelik.
“Aitäh sulle selle eest, mis sa praegu ütlesid, Anna. Aitäh sulle,” kordasin ma.
“Kas Blake saab teistega ka kokku?” küsis Anna vaikselt.
“Täna, hiljem,” vastas Tommy teadva naeratusega.
“Noh, siis on hästi. Väga hästi.” Ta läks voodi juurde ja tõmbas sirgeks kortsu ühel paksul padjal. “Blake on suure muutumise lävel,” lisas ta, vaadates jälle aknast välja. “Esimene täiesti uue töössesuhtumise päev. Ja uhiuue ellusuhtumise algus. Tore.”
“Aitäh, et minu jaoks aega leidsid, Anna,” oskasin ma vaid öelda. “Seda kõike on olnud minu jaoks palju. Kuid see, mida Tommy on mulle seni õpetanud – on hämmastav. Veel mõni päev tagasi mõtlesin, et minu töö on lihtsalt töö. Ja et juhtimine on ainult ülemuste asi. Ja et edu kuulub vaid vähestele, kellel on õnne. Ma näen seda kõike praegu hoopis teisiti.”
“Vaata mulle otsa,” lausus Anna, näidates sõrmega oma südamele. “Võiksin tuua tuhat põhjust, et olla oma töös ebalev, rahulolematu ja ükskõikne. Võiksin hädaldada, et olen lihtsalt teenija ja küürin päevad otsa rahakate inimeste tube. Aga üks suuremaid kõigil inimeste vabadusi on valikuvabadus, kuidas me hindame oma rolli maailmas ja võimet teha positiivseid otsuseid, mis tahes olukorras.”
