mida pidin teadma. “Anna mulle üks hea päev, Blake,” palus ta siiralt. “Kohtud nelja õpetajaga, kes andsid mulle neli õppetundi, milles seisneb JIT tuum. Nad räägivad sulle täpselt, kuidas edukaks saada, ning selgitavad, mida juhtimine tegelikult tähendab. Ma ei taha olla nagu katkine grammofoniplaat, aga juhtimine ei ole ainult firmajuhtide, armeekindralite ja nende jaoks, kes juhivad rahvaid ning riike. Juhtimine on kõigi jaoks. Suurte muutuste ajastul äris ja ühiskonnas on see tegelikult kõige tähtsam asi, mida on eduks tarvis.”
“Ja ainus asi, mis mul on vaja juhiks saamisel, on olla elus inimene, eks?”
“Jah. Kui oled elus, võid ka juhtida,” kinnitas ta toonil, mille positiivsus pani mind veelgi rohkem endale ja oma tulevikule lootma.
Seal ma siis paar päeva hiljem olin, laupäeva varahommikul New Yorgist lahkumas ning autoga kõrvalisse kohta sõitmas, kus Tommy oli lubanud minuga kohtuda. Mind hoidsid ärkvel tass kohvi ja minus tärganud entusiasm. Ta oli käskinud mul täpselt kell viis hommikul kohal olla ja pomisenud midagi päeva parimast ajast. Eks ma siis kuuletusin vastumeelselt, tahtmata uuele õpetajale pettumust valmistada.
Autos lärmas rokkmuusika, kui sõitsin pilvelõhkujatega ääristatud tühjade linnatänavate kaudu Manhattanilt edasi maanteele, mis pidi mind eesmärgile viima. Mu elevus kasvas järjest. Mul polnud aimugi, milliseks see päev kujuneb. Aga selleks ajaks juba teadsin, et teadmatuse omaksvõtt on väärtuslik kingitus. Enamik meist hakkab tundmatusega kohtudes kartma. Me ei tohiks seda teha. Tegelikult pole see muud midagi, kui seikluse algus. Niimoodi me areneme.
“Pea kinni Rosemeadi surnuaia juures,” oli kirjas Tommy juhtnöörides. “Sa näed, et minu auto on selle kõrvale pargitud. Jätan tuled vilkuma, et sa meie kohtumispaiga kergemini üles leiaks.”
Umbes kümme minutit enne viit keerasin maanteelt kõrvale kruusateele, mis kaardi järgi pidi mind viima sinna, kuhu vaja. Kõrged männid sirutusid taeva poole. Maapinnalt tõusis kerge udu. Vasakul oli väli, mis juhtnööride järgi pidigi seal olema. Ma ei osanud arvata, miks pidime kohtuma surnuaial, aga mõtlesin, et lähedal pidi olema mingi koht, mida Tommy tahtis mulle näidata. Surnuaed oli ilmselt sobiv – ja meeldejääv – paik, kus pidime päeva koos alustama.
Kui jõudsin lähemale kohale, kus pidin parkima, nägin vapustavat vaatepilti. Seal, maanteest pisut kaugemal, seisis Tommy auto. Tuled vilkusid, nagu ta oli öelnud. Sees polnud kedagi. Aga olin rabatud ja vaimustatud tema sõiduriista välimusest. See oli uus läikiv must Porsche 911S! Numbrimärgil seisis kiri JUHIDME. Vangutasin pead ja naeratasin. Selles mehes peitus nii mõndagi. See kummaline raamatumüüja, kes lükkas tagasi suured rahasummad ja uhked nurgakabinetid, et luua revolutsioonilisel ajal uus revolutsiooniline juhtimismudel, oli minu unistuste auto omanik.
Parkisin Porsche taha ja lülitasin mootori välja. Oli kõhedusttekitavalt vaikne, kui ma seal peaaegu pimedas istusin. Eemal künkal märkasin üht pikka kuju. Arvasin, et see on Tommy. Ta seisis liikumatult keset surnuaeda.
Mul kulus üpris palju energiat, et kõndida kitsast teed pidi rohuga kaetud künka otsa ja surnuaia ristidest mööda Tommy juurde. Märkasin, et hakkan kartma. Pealegi oli ikka veel pime, olin surnuaial ega tundnud Tommyt üldse nii hästi. Ent olin teda koos teiste müüjatega raamatupoes näinud. Kindlasti oli täiesti tõsi kõik, mis ta mulle rääkis. Iga üksikasi. Tommy oli täiesti ehtne.
See oli tõsi, et ehkki Tommy oli tõepoolest 77-aastane, peeti teda meie raamatufirma parimaks töötajaks. Tõepoolest võitis ta kõik need luksuslikud Kariibi mere puhkused ja säravad auhinnad. Ta sai suurepärast palka ja talle oli pakutud kõrgeid ametikohti. Kõik, kes kuulusid meie organisatsiooni juhtkonda, kohtlesid teda suurima austuse ja imetlusega. Aga ikkagi ei saanud ma lahti tundest, et see kohtumine varasel hommikutunnil keset surnuaeda ei olnud just kõige turvalisem ega läbimõeldum tegu. Ent miski minu sees julgustas mind jätkama. Nii ma tegingi.
Lähenedes kohale, kus Tommy seisis, nägin horisondi kohal esimesi päikesekiiri. Nägin ka täiskuud, mis valmistus väärikalt öösse kaduma. See oli kaunis vaatepilt.
Kõndisin edasi, kuni jõudsin selle mehe juurde. Tundsin ta ära, ehkki ta seisis minu poole seljaga – see oli tõesti Tommy. Ta kandis samu rõivaid nagu meie esimesel kohtumisel. Tema ees oli kaks värskelt kaevatud hauda. Olin täiesti rabatud.
Minu esimene mõte oli põgeneda. Võib-olla oli ta mingi hull, kes varitses mind selles mahajäetud kohas, et teha minust oma järjekordne ohver. Läksin pabinasse. Ma ei suutnud mõelda. Seisin kui paigale naelutatud.
Tommy pööras end aeglaselt ringi. Tema juuksed olid sassis. Ta naeratas. Hingasin kergendatult. Päike hakkas jõudsalt tõusma. Sellest tuleb huvitav päev.
“Tere hommikust, Blake,” ütles Tommy enesekindlalt. “Täpselt õigel ajal. See on muljetavaldav. Väga muljetavaldav. Ma tean, et on vara, aga üks asi, mida juhtimise kohta tean, on see, et juhid on need, kes teevad asju, mida hädavaresed teha ei taha – ehkki ka nemad ei pruugi neid tahta teha. Neil on nii palju enesedistsipliini, et teha ära see, mis on oluline – ja õige –, mitte see, mis on kerge ja lõbus. Ent see ei tähenda, nagu suurtel juhtidel poleks tore olla. Muidugi on. Tegelikult, nad on edu ja kestvate positiivsete tulemuste saavutamisel võimekamad, seetõttu on nende elu lõpuks palju lõbusam ja mõnusam kui enamikul meist. Vähesed asjad toovad nii palju rõõmu kui teadmine, et kasutad oma anded täielikult ära, teed head tööd ja elad suurepäraselt,” ütles Tommy, võttes kaelast hõbeehte, millele olid graveeritud tähed JIT.
“Palun, see on sulle, Blake. Selle eest, et sul oli julgust siia tulla. See on alati pool võitu. Ja selle eest, et suhtud eelarvamusteta sellesse filosoofiasse, millest ma tol päeval poes lubasin sulle rääkida. JIT tähendab: juhi ilma tiitlita. Selles seisnebki meetod, millest täna teada saad. Juhtimiseks pole sul tiitlit vaja, sõbrake. Palun tea, et seda kuuled täna veel mitu korda. See on osa treeningust, mida alustad. Kordamine on tarkuse ema,” ütles Tommy.
“Mis see tähendab?”
“See tähendab, et kordamine on võimas õppimismoodus. Kordamisega omandad uue idee kiiresti ja võtad selle omaks. Väga tähtis on omandada peamine idee, et milleski, mida teed, pole juht olemiseks tiitlit vaja, sestap kuuled seda ikka ja jälle. “Me vajame meeldetuletamist rohkem kui õpetamist,” on öelnud suur mõtleja G. K. Chesterton.”
“Sain aru,” vastasin nõusolevalt, märgates, kuidas Tommy mokassiinid säravad.
“Kena. Nagu raamatupoes rääkisime, pole juhtimine keeruline kunst, mis mõeldud vaid valitutele, kellel on Harvardi teaduskraad ja laitmatu taust. Igaüks meist võib olla juht tänu tõsiasjale, et oleme inimesed. Meie ühiskonna praeguste murranguliste muutuste ajastul on juhtimisest saanud äris edu saavutamise kõige tähtsam oskus. Tookord unustasin öelda, et juhtimine ei käi ainult töö kohta. See on tähtis igas eluvaldkonnas. Et meie elu oleks võimalikult hea, on vaja juhtida tervise valdkonnas, juhtida lähedastega suheldes, juhtida rahaküsimustes ja juhtida kogukonnas. Mis kõige tähtsam – selle alus on enese juhtimine. Kui sa ei suuda ennast juhtida, siis ei suuda sa juhtida ka kedagi teist. See ongi asja mõte. “Jõukeskme leidmine endas on kaugemas tulevikus parim kingitus, mille saame kaasinimestele teha,” on öelnud psühholoog Rollo May,” tsiteeris Tommy, hingates sügavalt sisse värsket õhku. “Hea päev elamiseks, Blake. Kui sa mind ei usu, siis mõtle vastupidisele,” lisas ta mulle sõbralikku müksu andes.
“Aitäh kingituse eest, Tommy,” ütlesin ma ketti kaela pannes. Lõpuks oli Tommy öelnud, mida JIT tähendab. Juhi ilma tiitlita. Mulle meeldis, kuidas see kõlab.
“Veel kord, aitäh, et sa sel kellaajal siia tulid,” ütles mu õpetaja. “Vara tõusmine on arukaid põhimõtteid, mida tiitlita juhid järgivad. Nagu on öelnud Ben Franklin: “Siis on palju aega
