sulle nädalas seitse lisatundi. See on kolmkümmend tundi kuus. Iga kolmekümne päevaga peaaegu lisa töönädal! See on aeg, mida võid kasutada plaanide tegemiseks, visioonide täiustamiseks, parimate projektide arendamiseks. Võid seda kasutada väärtushinnangute üle mõtisklemiseks, sisemistest tõketest ülesaamiseks, mõtteviisi ümberkorraldamiseks. See on aeg õppimiseks ning enese arendamiseks, et jõuda tippu kõiges, mida teed. Sinu reisi peamisi eesmärke on areneda, Blake. Tore, kui oled rahul, aga ära ole kunagi rahulolev. Nii et püüa kõike paremaks muuta. Püüa seda iga päev, järeleandmatult ja kirglikult.”
“Innustav. Aga vajan veel üht tassi kohvi,” märkisin ma. Tommy oli täiesti keskendunud. Ta kindlasti kuulis mind. Seejärel vaatas ta jälle neid kaht hauda.
“Jaa, ma mõtlesin neist. Sa ehmatasid mind. Mõtlesin neid nähes, et äkki sa oled ära keeranud. Aga ma usaldasin sind, Tommy. Ma lihtsalt usaldan sind. Võib-olla sellepärast, et sa tundsid mu isa. Jumal küll, kuidas ma temast puudust tunnen.”
“Mina ka. Ta oli nii suuremeelne ja lugupidamist vääriv mees. Juba lapsena valis ta alati väärika tee, isegi kui see oli kõige raskem. Arvan, et tal oleks hea meel teada, et oled täna siin koos minuga. Ja hakkad oma elus ja töös suuri muudatusi tegema.”
“Jah, ta rõõmustaks selle üle,” ütlesin ma vaikselt.
“Mul võttis nende kaevamine mitu tundi aega,” ütles Tommy, näidates sügavaid auke. “Päris hea treening seitsekümmend seitse aastat noorele mehele,” ütles Tommy muiates. “Hauad paeluvad mind. Need meenutavad mulle, kui lühike on elu – kui selle üle tõsiselt järele mõelda. Me kõik lõpetame ühes kohas. Justkui hunnik tolmu, Blake. Ja kõik see, mida me nii tähtsaks pidasime, tiitlid, kasum ja ühiskondlik positsioon, osutub ebaoluliseks. Suur ülemus maetakse tänavapühkija kõrvale. Sinu viimasel elupäeval on tegelikult oluline ainult see, kas õppisid tundma oma sisemist juhti, ja kui õppisid, kas sul oli julgust lasta sel pakkuda oma andeid maailmale. See on elu keskne küsimus, kui kõigist tühistest asjadest on lahti saadud.” Tommy vaikis ja hingas jälle sügavalt puhast hommikuõhku. “Surma üle mõtlemine aitab mõista, mis on elus kõige tähtsam. Vaata siia sisse.”
Esimese haua põhjas oli kivitahvel. Ma ei olnud midagi sellist kunagi varem näinud. Nägin, et sõnad olid kivi sisse uuristatud suurte trükitähtedega.
“Lase käia,” õpetas Tommy nagu seersant õppusel. “Ära karda end ära määrida. Mine sinna sisse ja võta tahvel välja.”
Mu süda hakkas jälle kiiremini lööma. Kahtlus täitis mu meeli. Aga enne kui hirm minu üle võimust võttis, ronisin läbi kõrge rohu hauda, võtsin kiiresti tahvli ja pühkisin mullast puhtaks. Päike tõusis taevas kõrgemale. Sügaval hauas, Tommyle otsa vaatamata, lugesin sõnu, mida mul kästi lugeda.
“Inimese 10 kahetsust” oli pealkiri. “Mida see tähendab?” küsisin ma.
“Loe edasi.”
“Inimese 10 kahetsust,” lugesin ma kõvasti.
1. Sa jõuad oma elutee lõppu, laulmata kaunist laulu, milleks sa olid loodud.
2. Sa jõuad oma elutee lõppu, kogemata oma loomupärast võimet, mis aitab teha suurepärast tööd ja saavutada suuri tulemusi.
3. Sa jõuad oma elutee lõppu, saades aru, et oma eeskujuga ei innustanud sa kunagi kedagi.
4. Sa jõuad oma elutee lõppu, tulvil valu mõistes, et sa kunagi ei võtnud riske ega saavutanud säravaid tulemusi.
5. Sa jõuad oma elutee lõppu, saades aru, et magasid maha võimaluse olla parim, sest uskusid valet, nagu peaksid rahul olema keskpärasusega.
6. Sa jõuad oma elutee lõppu ja tunned südamevalu, et ei õppinud kunagi, kuidas muuta ebaõnn võiduks ja juhtimine kullaks.
7. Sa jõuad oma elutee lõppu, kahetsedes, et unustasid: töö tähendab teiste aitamist, mitte ainult enda aitamist.
8. Sa jõuad oma elutee lõppu äratundmisega, et elasid elu, mida ühiskond oli õpetanud sind tahtma, mitte seda elu, mida ise tahtsid elada.
9. Sa jõuad oma elutee lõppu ja saad aru, et mitte kunagi ei andnud sa endast parimat ega saanud selleks eriliseks inimeseks, kelleks olid loodud saama.
10. Sa jõuad oma elutee lõppu ja avastad, et oleksid võinud olla juht ja jätta maailma maha palju parema paigana. Aga sa keeldusid seda ülesannet täitmast, sest lihtsalt kartsid. Nüüd oled sa läbi kukkunud. Raisanud oma elu.
Ma ei teadnud, mida öelda. Olin mingil seletamatul põhjusel liigutatud. Võib-olla olin just praegu teada saanud, mis minuga juhtub, kui ma otsekohe midagi ei muuda ega alusta tiitlita juhtimist. Võibolla olin seisnud vastamisi oma surelikkusega. Ja mõistnud, kui kiiresti elu mööda läheb. Võib-olla oli Tommy mind vastu seina surunud ja sundinud tunnistama tõsiasja, et suurema osa viimastest aastatest olin ohvrit mänginud, süüdistades kõiki teisi segaduses, kus viibisin, selle asemel et endale oma praeguse olukorra eest vastutus võtta. Sain lõpuks aru, et igaüks ise loob selle elu, mida ta elab. Oma otsuste ja tegudega olin jõudnud sinna, kus ma olin.
Üks asi oli kindel – sellel, mida ma lugesin, oli sügav mõte. Tahtsin, et rohkem inimesi saaks teada “Inimese 10 kahetsusest”. Kujutage ette kogu kaotsiläinud potentsiaali, mis jääks alles, kui äriinimesed neist õpiksid ja vabaneksid ebaedu mallidest, mis neid töös takistasid. Mõelge headele tagajärgedele, mis kaasneksid sellega, kui lapsi koolis vastavalt õpetataks. Mõelge, kui palju inimeste elusid päästetaks kõikjal maailmas, kui “Inimese 10 kahetsust” tuntaks laiemalt, nii et neid iga hinna eest välditaks.
Sel hetkel toimus minuga sügav muutus. See oli nagu välk selgest taevast, just nagu ütleb kõnekäänd. Liisk oli langenud. Kõik asetus oma kohale. Lubasin endale, et muudan täielikult töössesuhtumist. Andsin vande, et muudan kohe oma eluviisi. Enam ei süüdista ma sõda selles, et ma ei suutnud ellu tagasi pöörduda. Enam ei süüdista ma ülemust selles, et ma ei suutnud hästi töötada. Enam ei süüdista ma oma minevikku selles, et ma polnud võimeline olevikus edu saavutama. Selsamal hetkel – väsinud ja räpane, seistes hauas, mille mu ekstsentriline õpetaja oli kaevanud enne imekauni, uut algust tõotava päeva koidikut – lakkasin ma vabandusi välja mõtlemast. Tundsin täielikku vastutust oma tegude tagajärgede eest. Otsustasin anda oma parima.
“Kas sina kirjutasid need, Tommy?”
“Kirjutasin küll, Blake, kirjutasin küll,” kordas ta vaikselt, pühkides käsi Mikihiire-taskurätiga. Tema nägu oli tõsine ja hääl kindel.
“Põrgu maa peal pole midagi muud kui lõpetada selles esimeses hauas. Põrgu maa peal on need kümme kahetsust su südames. Miski ei purusta su vaimu nii nagu kahetsus surivoodil. Viimsel hetkel murrab tõeliselt su südame mõistmine, et oled ära raisanud suurima kingituse – võimaluse näidata maailmale, kui suurepärane sa võid olla. Üks tähtsaimaid juhtimissaladusi, mida sinuga jagan, Blake, on see: kasutamata potentsiaal muutub valuks. Väga kurb, et keskpärasus, viletsalt elatud elu, võtab inimeste üle võimust. See juhtub nii vaikselt ja märkamatult. Ja siis – pauhti! – rebib see su lõhki!” hüüdis ta, lüües käed kõva plaksuga kokku.
“Üks suuri mõtteid, mille sain teada nendelt geniaalsetelt juhtimisõpetajatelt, keda varsti kohtad, on see: edu luuakse väikeste igapäevaste harjumustega, mis aja jooksul kogunevad ja annavad loodetust tunduvalt paremaid tulemusi. Need väikesed eduharjumused on nii lihtsad ja igapäevased, et enamik inimesi ei pea neid üldse tähtsaks. Ja nad lihtsalt ei tegele nendega.”
“Nii
