Juht ilma tiitlita. Robin Sharma

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Juht ilma tiitlita - Robin Sharma страница 5

Juht ilma tiitlita - Robin Sharma

Скачать книгу

veelgi põnevamaks tehes, ja näppis jälle tähti kaelaehtel. “Ainult neil neljal õpetajal, kes mulle sellest filosoofiast rääkisid, on lubatud JIT tähendust selgitada. Ja vaid erilistel tingimustel.”

      “Palun ütle mulle, Tommy,” anusin ma.

      “Ma ei saa. Vähemalt mitte praegu. Võib-olla saan selleks loa ja räägin mõne päeva pärast. Tulles tagasi sinu küsimuse juurde, miks ma siin juhataja pole – palun võta teadmiseks, et mulle on seda võimalust viimastel aastatel mitu korda pakutud. Kui tahad kogu mu lugu teada, siis on mind tegelikult – ma ei mäleta, kui mitu korda – asepresidendiks kutsutud, Blake: ametiauto, jooksvad kulud ja hiigelsuur kontor. Aga see pole see, mis mind praegu erutaks. Ja see polegi tegelik juhtimine. Juhtimisel pole midagi tegemist sellega, mis sa saad või kus sa istud. Juhtimine on seotud pigem sellega, kui hästi sa töötad ja käitud. Nagu mainisin, tähendab see suurepärast tööd – just seal, kus sa praegu oled. Ja seda, et sa süstid optimismi kõigisse inimestesse, kellega koos töötad ja keda teenindad. JIT tähendab põhilist, ent unustatud saladust: sa ei vaja tiitlit, et olla juht.”

      “Vinge vaatenurk,” kinnitasin ma.

      “Tänapäeva ärimaailmas saadakse juhtimisest valesti aru. Selles asjas valitseb täielik segadus. Inimesed tõesti arvavad, et see on vaid firmajuhtide osa.”

      “Või siis riigijuhtide.”

      “Õigus. Aga see pole tõsi, Blake. Kordan seda, sest see on nii tähtis: igaüks võib olla juht. Tegelikult, tõeliselt väljapaistva organisatsiooni ülesehitamiseks peab iga seal töötav üksikisik olema juht.”

      Tommy jäi korraks vait ja mängis jälle juustega, mõeldes selle üle, mis ta oli just öelnud. Seejärel jätkas ta hoogsalt, seistes nüüd jälle põrandal.

      “Nii olengi ma kõik need aastad jätnud raamatupoodi astudes oma ego ukse taha ja muretsenud palju rohkem selle pärast, et teha suurepärast tööd, toetada kolleege ja olla tõeline juht, selle asemel et omada visiitkaardil mõnd uhket tiitlit.”

      See avaldas mulle muljet. Paistis, et Tommy on inimene, kes väärib austust. Ma ei olnud temasuguseid pärast sõjaväest lahkumist ja tsiviilellu astumist just eriti palju näinud. Olin nii rõõmus, et teda kohtasin. Üks küsimus sai minust võitu: “Kas sul visiitkaart on?” küsisin ma. “Minul ei ole,” ütlesin ma pisut pettunult.

      “Jah, siin see on,” ütles ta, pistes käe taskusse ja võttes välja ühe visiitkaardi, et saaksin seda uurida. Kuldses reljeefkirjas oli kirjutatud:

Bright Mind Books Inc5555 Viies avenüüNew York, New YorkTOMMY FLINNinimene

      “Sinu ametinimetus on “inimene”!” hüüdsin ma. “Kuule, väga lahe. Mulle see meeldib.”

      “Nagu ütlesin, Blake, sul pole tiitlit vaja, et juht olla. Sa pead olema lihtsalt elav inimene. Sellest piisab. See on kõik, mida vaja. Sest igaühel meist, kes me tänapäeval selles maailmas elame, on varjatud võimed ja tunnustamata potentsiaal, mis on kaugelt suurem kui tiitlil põhinev võim. Kui saad teada, kuidas neid võimeid äratada ja seejärel kasutada, siis tabab sinu elu iga valdkonda plahvatuslik edu. Siis saab juhtimine automaatseks – aksioomiks tööl ja vabal ajal. Siis sa muud moodi ei oskagi.”

      “Mulle tõesti meeldib see kõik, mida kuulen. Tegelikult muutun sind kuulates järjest optimistlikumaks, Tommy,” ütlesin ma puhtast südamest. “Tahan saada edukaks, nagu sa mulle räägid. Ja kiiresti.”

      “Täpselt samuti juhtus ka minuga sel päeval, kui kohtasin neid nelja õpetajat, keda sulle mainisin. Nad avaldasid mulle JIT filosoofia, ja pärast seda polnud ma enam endine. Sain aru, mida tõeline juhtimine tähendab. Tiitlid ei tähendanud mulle enam midagi. Suure nurgakontori saamine ei tähendanud mulle enam midagi. Suure palga teenimine ei tähendanud mulle enam midagi. Mind huvitas vaid see, et annaksin iga päev töö juures endast parima. Ja annaksin igal eluhetkel oma panuse. Paradoksaalsel kombel – kui levisid kuuldused sellest, mida ma teen, hakkasid vanemad kolleegid mulle teed tasandama. Nad pakkusid mulle tiitleid. Nad palusid, et võtaksin vastu nurgakontori. Nad tahtsid maksta mulle rohkem kui kellelegi teisele selles firmas.”

      “Paradoks on see jah. Mida vähem hoolisid neist asjadest, mida suurem jagu inimesi tahaks töö eest saada, seda rohkem neid said,” ütlesin mehele, kel oli vestitaskus Mikihiire-taskurätik ja säde silmis.

      “See oli üpris uskumatu värk,” jätkas ta hoogsalt. “Ja sul on täiesti õigus: muidugi oli see vastupidine sellele, kuidas suurem osa inimesi töötab. Mida vähem klammerdusin nende asjade külge, mille pärast enamik inimesi muretseb, ja keskendusin sellele, et teha head tööd ja käituda juhina, seda rohkem hakkasid need asjad justkui juhuslikult mu ellu ilmuma. Täiesti uskumatu, kui õige see on, nüüd, kui selle kõige üle järele mõelda,” sõnas Tommy mõtlikult lõuga sügades.

      “Nii et keeldusid kogu rahast, millega nad sind üle kuldasid?” ei suutnud ma küsimusele vastu panna.

      “Ei – võtsin raha vastu.” Ta naeris.

      Mina naersin ka. Mulle hakkas see mees meeldima. Ta meenutas mulle üha rohkem mu isa. Sain aru, miks nad olid head sõbrad.

      “Aga mis ma tahan sulle öelda, Blake – mul ei olnud selles firmas kunagi mingit tiitlit. Alustasin kõige madalamalt. Nii paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad siis alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist. Ja muuseas, kui need head teod, mis oled teinud, ei ole veel tulu toonud, siis see ei tähenda, nagu seda ei tulekski. Mida külvad, seda lõikad. Tibusid loetakse sügisel. Sa saad alati selle, mille oled ära teeninud. Isegi kõige väiksem heategu toob kaasa positiivse tagajärje. Ja muuseas, kui võtta mis tahes suur isiksus äriilmas – pean silmas parimatest parimat –, suur uurija, kunstnik või teadlane, siis ei saavutanud keegi tulemusi raha pärast.”

      “Tõesti?”

      “Muidugi. Võta kas või Roosevelt või Mandela, Edison või Einstein. Neid ei innustanud raha. Neid innustas väljakutse. Võimalus piire ületada. Soov teha midagi ebatavaliselt suurt. Ja see innustus tegi neist legendi.”

      “Huvitav,” märkisin mina.

      “Vaata, olen nõus: raha on oluline, et elada võimalikult head elu. See annab vabaduse. Vähendab stressi. Aitab lähedaste eest hästi hoolitseda.”

      “Ja teisi aidata,” lisasin mina. “Ma olen kuulnud, et parim viis vaeseid aidata on mitte saada üheks nende hulgast.”

      “Õigus, Blake. Kena tähelepanek. Aga raha on tegelikult ainult eneseteostuse ja TET tegemise kõrvalsaadus.”

      “Mis on TET?”

      “Tõeliselt eriline töö, sõbrake. Need neli õpetajat, keda kohtad varem, kui arvad, armastavad akronüüme. Nüüd olen ma ise ka neist vaimustuses. Pole kindel, miks. Ma tean, et see on üpris kummaline harjumus.”

      “Ausalt öelda, on ikka küll, Tommy.”

      “Kuule, selles pole midagi halba, kui olla pisut ekstsentriline. Liiga palju ühtmoodi inimesi ei mõju just inspireerivalt. Sa ei saa olla loominguline, uuendusmeelne ega muud seesugust toredat, kui kardad teistmoodi mõelda, tunda ja olla. Ole originaalne, Blake. Mõtle sellele. Kunagi ei saa tulla täpselt samasugust Blake Davisit, nagu sa

Скачать книгу