meenutab mulle taluniku tööd. Ta külvab seemneid. Kastab taimi ja väetab mulda. Tundub, et midagi ei toimu.”
“Aga talunik ei anna alla. Ta ei jookse välja põllule ega hakka seal kaevama, et juurvilja leida,” pakkus Tommy lõbusalt.
“Talunikul on kannatust ja ta usaldab kasvamist. Tal on lihtsalt usk ja sügav mõistmine, et tema igapäevaste jõupingutuste tagajärjel tuleb ka saak. Ja siis ühel päeval, justkui eikusagilt, see tulebki.”
“Sa oled arukas poiss, Blake. Suurepärane metafoor, sõbrake. Sinu isal oli õigus. Sul on tohutult potentsiaali. Väga tubli!” plaksutas ta rõõmsalt käsi. “Peame olema rohkem talunike moodi,” kordas Tommy enda ette. “See on hea võrdlus,” kuulsin ma teda sosistamas.
Taevas polnud pilveraasugi. Linnud siristasid ja päike soojendas mu nägu. Tõesti oli suurepärane päev.
Tommy läks jutuga edasi. “Edukatel inimestel on mõningaid sarnaseid juhtimisega seotud harjumusi. Nad teevad järjekindlalt samu asju. Aga nende näiliselt väikesed ja tähtsusetud kasulikud igapäevaharjumused kogunevad aja jooksul ning neist saab esmaklassiline karjäär ja isiklik elu. Läbikukkumisega on sama lugu. Läbikukkumine on sama lihtne asi. See pole midagi muud, kui igapäevaste heade harjumuste pidev hooletusse jätmine, nii et lõpuks jõutakse punkti, kust pole enam tagasiteed. Soovitan sul tungivalt vaadata esimesse hauda ja seejärel sügavalt oma südamesse ning mõelda, kuidas sa kavatsed pärast tänast tegutseda. Kindlasti ei taha sa lõpetada esimeses hauas. See oleks tragöödia. Jah, ma nõustun, et kohtumine surnuaias oli närvesööv,” tunnistas Tommy. “Aga mul oli vaja sind provotseerida. Sinuni jõuda. Viia sind kohta, kus sa silmaklapid eest ära võtaksid, vabandustest loobuksid ja vaataksid tõsiselt endale otsa. Selle tõsiasja tunnetamine, et sa ükskord sured, on võimas vahend sinu mõtlemist muuta ja äratada sinu sisemine juht.”
“Miks?” küsisin ma.
“Sest elu lühiduse meenutamine vabastab meid kõigest ebaolulisest ja tuletab meelde, mis on kõige tähtsam. Kohtumine oma surelikkusega tuletab meelde, et sinu kuud on nummerdatud.”
“Üheksasada kuuskümmend,” kinnitasin ma.
“Jah, Blake. Nii et mis mõtet on hoida madalat profiili? Mis mõtet on karta läbikukkumist? Mis mõtet on muretseda teiste inimeste arvamuse pärast? Mis mõtet on eitada juhtimiskohustust?”
“Sina saavutasid edu. Tommy. Minul pole seda tunnet.”
“See on sellepärast, et pidev muutus leiab aset vaid siis, kui muudame midagi tundetasandil, mitte loogikatasandil. Tahtsin sulle hinge pugeda ja puudutada südant, mitte rääkida ainult su peaga. Võid kuulda head ideed oma tuhat korda, kuid sul ei õnnestu kuidagi seda omaks võtta, enne kui tajud seda sisemiselt, oma kehas. Alles siis muutub see mingist ideest sinu tõeks. Sellepärast ei annagi paljud treeningud kauakestvaid tulemusi. Neil ei õnnestu meie sisemusse tungida.”
“Tõsi,” nõustusin. “Ma hakkan asju hoopis teistmoodi nägema. Palju selgemini. Olin langenud mõtte lõksu, et mu töö pole oluline, sel pole tähtsust ja olen raamatupoes omadega ummikus.”
“Hindan su ausust, Blake. Ja palju õnne, et sinul seda tunnet ei ole. Tead, ettearvamatus laias maailmas pole ainsatki ummiktööd, on ainult ummik mõtlemine. Hoolin sinust, seepärast annan oma parima, et võtaksid vastu väljakutse tegutseda meisterlikult. Lihtsalt pea meeles, et iga tipptasemel tehtud töö viib tasuni, mis ületab kaugelt need piiritletud võimalused, mida praegu võid näha. See, et sa praegu siin surnuaial ei suuda näha kogu edu, mis sul on võimalik saavutada, ei tähenda, nagu poleks see sinu jaoks kättesaadav.”
“Hästi öeldud. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud.”
“Usun, et peamine on tuua sellesse võrrandisse emotsioone, energiat ja kirge. Siis toimub tõeline läbimurre. Tõin sind sellesse paika, et ajada sind vihale, et oleksid kurb ja nördinud selle pärast, kui madalalt oled lennanud, mis puudutab sinu karjääri – ja seda aaret, mida nimetatakse eluks. Tahtsin, et võtaksid isikliku vastutuse iga olukorra eest, milles viibid. Sest mida rohkem suudad valikuid teha, seda võimsamaks su valikud muutuvad.”
“Ma saan juba aru, Tommy,” ütlesin äsja leitud õpetajale südamest ja veendununa.
“Hästi, las ma siis räägin teisest hauast. Palun hüppa sisse,” ütles ta, viibates kärmelt teise augu suunas justkui šiki restorani peakokk eriti peene külalise saabumisel.
Kuuletusin varmalt ja tegutsesin kiiresti, ronides entusiastlikult sisse. Lootsin leida teise tahvli. Või teise hõbekaelaehte sellele graveeritud omapärase akronüümiga. Aga sügaval hauas ei leidnud ma mitte midagi.
“Võta,” ütles Tommy mulle labidat andes. “Pead siin veidi kaevama. Aga korralik tasu tuleb ikka ausate jõupingutuste ja raske tööga. Sulle meeldib see väga, mis sa sealt leiad.”
Hakkasin kaevama.
“Kiiremini, Blake. Meil on vaja igasuguseid asju teha ja inimestega kokku saada. Meil ei ole päev otsa aega,” hüüdis Tommy, käed rinnal risti ja lõbus ilme näol.
Varsti põrkasin millegi vastu. Põlvitasin maha ja hakkasin mulda paljaste kätega kõrvale kühveldama. Seejärel märkasin midagi hommikupäikeses hiilgamas. Võtsin selle ettevaatlikult kätte ja, uskumata oma silmi, vaatasin üles Tommy poole. Haua põhjas oligi teine tahvel. Aga tuli välja, et see oli puhtast kullast.
“Kas see on see, mis ma mõtlen, Tommy?” küsisin ma rabatult.
“Ehtne kuld, sõbrake. Nüüd palun loe seda, sa oled valmis mõistma, mis sinna on kirjutatud.”
Kuldtahvlil oli pealkiri, kirjutatud samasuguste suurte tähtedega: “Inimese 10 võitu”.
Tommy hakkas rääkima. “Maalisin pildi sellest, kuidas näeb välja maapealne põrgu, Blake. Nüüd aga peame olema positiivsed ja rääkima kohast, mille suunas, nagu ma aru saan, sa kiiresti liigud, ning seisundist, kus kõik asjad on võimalikud ja miski ei takista sind muudatusi tegemast.”
“Ja kuidas sinna saab, Tommy?”
“Lihtsalt tee neid asju, mida olen soovitanud sul teha. Juhi ilma tiitlita. Kui juhtimine on kõiges, mida teed, ja igas asjas, mida puudutad, siis võid elada silmapaistvat elu. Sa saad väljendada oma algupäraseid andeid. Sa võid olla üks suurtest tegijatest. Loe, mis tasu on sulle garanteeritud, kui võtad omaks filosoofia, millest sulle rääkisin. Ma olen sinu pärast nii elevil.”
Lugesin nimekirja.
1. Elu lõpul oled tulvil õnne ja rahulolu selle üle, et kasutasid ära kõik oma anded, leidlikkuse ja potentsiaali, tehes suurepärast tööd ja elades harukordset elu.
2. Elu lõpul tead, et andsid endast parima ja tegutsesid igas asjas parimate eeskujude järgi.
3. Elu lõpul võid endale õnne soovida, et sul oli julgust hirmudega võidelda ja täita oma suurimad unistused.
4. Elu lõpul mõistad, et olid inimene, kes ülendas inimesi, mitte ei kiskunud neid alla.
5. Elu lõpul saad aru, et ehkki su teekond polnud alati kerge, tõusid pärast kukkumist kohe püsti – ega kaotanud kunagi optimistlikku meelt.
6. Elu lõpul naudid häid saavutusi ja suuri väärtusi, mis sa tõid nende inimeste ellu, keda sul oli õnn teenida.
7. Elu lõpul imetled tugevat, eetilist,
