saab mu ristitütre saatja laulatusel. Te olite Roberti sõber, nii räägib mulle Eve. Ma tean, et te pole Rappija Jack.”
„Noh, ei…” lausus Markby aeglaselt ja mingi – naine tundis seda – sisemise lõbususega. „Tänan pakkumise eest, võib-olla haaran sellest ühel päeval kinni.”
„Ma ei pruugi pakkumist korrata.” Õigupoolest, mõtles Meredith, ei teegi ma seda. Mis asi küll sundis mind seda ülepea tegema?
„Kuulge,” ütles mees end naise poole kallutades ja äkitselt tõsinedes. „Ma polnud Bob Freemanile nii väga lähedane sõber. Olin rabatud, kui Eve palus mul laulatusel pruudi saatjaks olla. Austus ja kõik muu – kuid ma ei taha, et teile vale mulje jääks…”
„Vale mulje millest?” küsis Meredith külmalt, ikka veel turris.
Enne kui mees vastata jõudis, läbistas vestlussuminat Sara noor selge hääl. „Noh, ma arvan, et on alatu, et maamajad praegu nii palju maksavad, et tõelised külaelanikud neid osta ei saa! See on ebaaus!”
„Ei, Sara, see pole nii!” ütles Lazenby jõuliselt. „Ei saa loota, et maakinnisvara väärtus turu mõjust vaba oleks.”
„Kuid selles külas siin pole üldse lapsi,” käis Sara üle laua nõjatudes peale. „Kas oled märganud, Merry? See on sellepärast nii, et kõik noored paarid on siit ära läinud.”
Russell ütles rahulikult: „Noored pered lahkuvad, sest siin pole kooli. Ma tunnistan, et Rose Cottage’i ostmisega aitasin ma kaasa kohaliku kinnisvaraturu kahanemisele just sel viisil, mida Sara kritiseerib. Anna andeks Sal, mulle lihtsalt meeldib maal elada.”
„Ma ei mõelnud sind, Peter. Sina mõistad külaelu ja sa oled paljude külaelanike arst, nii et nad on väga rahul, et sa nende hulgas elad, isegi siis, kui nad peavad Bamfordi meditsiinikeskusesse minema, kui nad sinult konsultatsiooni tahavad, mis tundub mulle napakas… Ma räägin teistest inimestest. Linnavurledest. Noh, nagu emps ja mina, ma arvan. Või need, kes linna lähedal elavad. Või nagu Locke’id, kes kõike kritiseerivad. See et siin koole pole, on sellepärast, et lapsi pole!” lõpetas Sara võidukalt. „See käib ringiratast. Nagu kana ja muna.”
„Sa ei saa oodata, et haridusamet hoiaks poole tosina lapse pärast külakooli käigus!” pahvatas Lazenby. „See poleks majanduslikult mõttekas.”
„Prantsusmaal tehakse nii!” kuulis Meredith end vaidlushimuliselt ütlevat. „Prantslastel on kindel programm, mille eesmärgiks on külasid elus hoida.”
„See on Prantsuse põllumajanduspoliitika lahutamatu osa!” ütles Lazenby, saates Meredithile hukkamõistva pilgu. Mees sai aru, millal ta opositsioonis on. „See on hoopis teine asi.”
„Prantslased oskavad elada…” lausus Eve unistavalt ja üsna mõttetult – kuid ometi oli sel soovitud tulemus. Terav pinge kadus vestlusest.
Ootamatult hakkas Alan Markby raevuka alatooniga rääkima: „Mõnikord ma imestan, miks kolivad inimesed ära maale. Nad lõpetavad kõige selle hävitamisega, mida nad väidavad end soovivat. Kui nad seda üldse soovivad. Üldiselt on esimene asi, mida nad teha üritavad, kõige muutmine. Kas sa oled kohanud seda abielupaari, keda Sara mainis, neid Locke’e?” Kui naine pead raputas, ütles ta: „Noh, küll sa kohtad. Nemad ostsid vana koolimaja. Nad said just kraavi sisse, et kujundada vana mänguväljak aedadeks ja avastasid siis, et üle selle läks üldkasutatav läbikäigutee. Oli hullusti sekeldamist, enne kui major Locke sai loa panna rada ümber oma krundi käima. Kohalikud inimesed panid sellele jõuliselt vastu – nad ei saanud aru, miks nad ei võiks jalutada läbi Locke’ide aia samamoodi, nagu nad olid jalutanud üle kooli maa-ala. See oli tõeline lahing, rindejoonega ja puha. Locke kiusas kõiki, kuid ei tahtnud ise kiusatav olla. Ta tuli isegi minu juurde ja kaebas, et teda ahistatakse. Tobe idioot.”
Meredith avas suu, et küsida, miks haavunud Locke Markby juurde tuli. Ta oletas, et see pidi olema seotud Markby tööga, mis iganes see siis ka oli, kuid ta ei teadnud, millega Markby leiba teenis ja enne, kui ta pärida jõudis, kihistas mees naerda ja jätkas: „Ta sai otsekui teenitud karistuse fekaalitsisterni loo näol. Vaene Locke, ta sai just loa jalgrada mujale viia ja oli oma aiad kaunilt laiali laotanud, kui miski tema käimlas nihu läks. Fekaalitsistern tuli kohale, et paak tühjaks pumbata – ja sõitis otse üle ta uute lillepeenarde. Mitte kuidagi teisiti ei saanud paagile ligi.”
„Teil näikse selle asjaga seoses väga tugevad tunded olevat,” tähendas Meredith. „Kuid teie ei ela ju külas või kuidas?”
Teda suuresti üllatades ütles mees: „Ei, kuid ma tunnen seda küla väga hästi.
Poisina käisin siin palju, tegelikult elasin ma selles majas. Mu onu oli viimane, kes siin ametis oli.”
„Saan aru…” ütles Meredith mõtlikult. „Ma ei taibanud, et teie perekond oli siin kohalik. Ma vabandan.”
„Mispärast? Jah, mu perekonnal oli siinse paikkonnaga pikaajaline side.
Kunagi kuulus neile omajagu maad, kuigi nüüdseks on kõik maha müüdud. Mu onu Henry, kes oli mu isa vanem vend ja siinne viimane pastor, oli naljakas vanapoiss, poissmees, kes elas raamatute keskel. Edwardi-aegne tüüp, võiks öelda.
See siin tundus mulle alati sünge paigana, täis tumedat mööblit ja õlimaale surnud lindudest ja kopitanud lõhna, mis tuli ilmselt kuivanud rotist. Kui Bob Freeman koha ostis, pidi ta selle peale suure hulga raha kulutama. Maja oli üsna kohutavas seisus. Diocesani büroost oli arhitekt kohal käinud ja selle enam-vähem kõlbmatuks tunnistanud, mis oli ka põhjuseks, miks kirik nii väga maja maha müüa himustas. Ma ei tea, mis Bob lõpuks maksis, kuid ilmselt tabas ta selles olukorras riskantset tehingut sõlmides märki, eriti selles mõttes, et ümberkaudse kinnisvara hinnad on sellest saadik lakke kerkinud. Lazenby näeb selles ilmselt head rahategemise võimalust. Kuid Saral on õigus, kohalikud noored abielupaarid ei saa endale ostmist lubada. Peaaegu kõik noored inimesed on külast lahkunud. Ainult vanad, kes enam paigast ei liigu ja siin surra mõtlevad, ongi jäänud.”
Mees jäi äkitselt vait, otsekui omaenda kohalikkuse üle piinlikkust tundes. Meredith mõtles, et sina vahest tõesti ei tea, miks Eve just sinu pruudi saatjaks valis, kuid mina tean. Sa näed õige välja, sa räägid õiget juttu ja sa oled vana maaperekonna järeltulija. Ta määras sulle osa, täpselt samamoodi, nagu Elliott tahab Eve’ile oma seebiooperis osa määrata, ja samal põhjusel – sa lisad sündmusele kõrgema klassi hõngu.
Valjusti ütles ta: „Ma kohtasin üht kohalikku elanikku, pottsepp Philip Lorrimeri.”
Kui ta seda nime lausus, sugenes säärane vaikus, mis mõnikord vestlussuminas ette tuleb, ja sõnad langesid vaikuse lammi. Õhkkond muutus otsekohe. Sara lohistas jalgadega, Lazenby paistis ettevaatlik ja Russell ütles järsult: „Ah tema!”
„Ei tunne teda,” sõnas Markby kulmu kortsutades. „Ütlete, et pottsepp? Kas ta on siin kaua olnud?”
„Oo jaa… selline naljakas poiss…” ütles Eve. „Ma usun, et ta tuli siia elama umbes aasta enne, kui Robert kirikla ostis. Ta on vaene kunstnik, kui teda kunstnikuks võib nimetada. Ta teeb savipotte, tuhatoose, koorekanne ja nii edasi, peal kiri „Mälestus Devonist” või mis iganes. Ta müüb neid üle riigi ja teenib täpselt nii palju, et ära elada. Kuid see pole sama, nagu ta oleks maalikunstnik või skulptor.”
„Või näitleja, Evie?” küsis Elliott natuke torkavalt.
Eve oli häirimatu. „Täpselt – või näitleja.
