ootas auto juures, kuni vanduv Steve tagasi jõudis. Ta hingeldas, näost punane, ja hoidis käes lootusetult määrdunud kaarti. Ta pani selle autosse ja lõi autoukse pauguga kinni.
„Mida sina siin teed?” küsis Steve kähedalt, kui oli ennast sirgu ajanud.
„Jalutan.” Markby patsutas Patchi, kes oli tundnud sõbra ära ja keksis, nägu nalja täis, pikk keel suust rippumas, käpad Markby pükse mudaga kaunistamas. „Heidan viimase pilgu kunagi väga ilusale kohale, enne kui sina ja su töölised jõuate kõik üles kaevata ja asfaldiga katta.”
„Progress, vanapoiss, progress. Inimesed peavad kuskil elama.”
„Mitte siin. Minu tagasihoidlik arvamus on, et see siin on nagu suur soolatüügas. Bamford oli kena vaikne linnake. Sina ja su sõbrad kinnisvaraagendid tahate selle ära rikkuda. Üksildane Talu oli tore paik. Kas sa ei mäleta, Steve? Sa peaksid ju mäletama aegu, mil sina ja mina mürasime murakates ja püüdsime ojast ogalikke?”
Wetherall muigas põlglikult. „Sentimentaalsus! Jah, ma mäletan. Muidugi on mul veidi kahju. Kuid ajad muutuvad. Ja targad inimesed koos nendega. Mõned muidugi ei saa iial täiskasvanuks ning mängivad elu lõpuni võmme ja röövleid.” Steve vaatas Markbyle tähendusrikkalt otsa.
„Sa tahad öelda, et raha räägib. Maa hind. Mõned tahavad saada ratsa rikkaks.”
„Ei, see pole päris nii.” Steve viipas silmapiiri poole. „Põllumehed on maaharimisest tüdinud. Paljud tahavad ameti maha panna ja ootavad kedagi, kes pakuks maa eest head hinda. Ära süüdista planeerijaid, arhitekte ja ehitajaid. Süüdista huvide lahkuminekut, väikesi toetusi, piimakvoote ja hullu lehma tõbe või salmonellat või ükskõik mida, mis röövivad kõik tulud, rääkimata igapäevasest hõõrumisest farmerite vahel ja üksindusest. Kas sa tead, kui palju talupidajaid kannatab depressiooni all? Viiskümmend aastat tagasi oli talu õitsev kogukond, mis pakkus tööd paljudele inimestele ja perele. Moodsas farmis on ainult mees, naine, koer ja arvuti.”
„Sa ei saa öelda, et need kõik on sellised!”
„Muidugi mitte kõik. Talupidamine on nagu iga teine äri. Ühel ei tule midagi välja ja teisel läheb hästi. Ära muretse, pärast planeerijaid ja ehitajaid jääb sinna piisavalt farme. Vaata või seda – Witchetti farmi. Seal elab proua Carmody. Tema ei anna eluilmas alla. Ja Greyladiese farm – proovi sa Winthropidele öelda! Mul on tunne, et Alwyn oleks isegi nõus, kui talle antaks võimalus.”
„Ma pole Alwynit tükk aega näinud,” ütles Markby. „Samuti tema venda Jamiet. Lastena olime suured sõbrad.”
„Jamie läks juba aastaid tagasi minema ja töötab kuskil välismaal. Vanemal pojal Alwynil ei vedanud, ta jäi siia. Tüdruk tuli ka mõne aja eest koju tagasi. Minu arvates ei lähe neil kuigi hästi. Üksvahe pidasid nad lihakarja, kuid hinnad langesid nii madalale, et see ei tasunud ära. Nüüd peavad nad lambaid, aga ka mitte eriti edukalt. Winthropidel pole õnne.”
„Proua Carmody tuleb Witchetti farmis omadega välja.”
„Ta andis hulga karjamaid rendile. Ja ta on üksi. Greyladies peab toitma kogu peret, Jamie välja arvatud.”
Markby ohkas ja togis jalaga kivi.
„Tead,” ütles Steve lohutavalt, „kui me lõpetame, saab sellest tore elamurajoon. Kus ka sina tahaksid elada. Kvaliteetmajad, hästi viimistletud, kahekohalise garaažiga. Korralik haljastus. Me istutame puid. Siin saab olema oma väike kaubanduskeskus.” Ta hakkas rõõmsalt naerma. „Isegi sina pead oma sõnad tagasi võtma.”
„Ma ei taha rohkem kuulda.”
„Sa oled üks igavene vana toriseja. Muide, ma kuulsin, et su sõbranna – see, kes töötab välisministeeriumis – läks minema ja jättis su maha. Ma ei saa seda talle pahaks panna.”
„Ta ei läinud minema ega jätnud mind maha, samuti pole Meredith minu sõbranna selles tähenduses, mida sina mõtled.”
Steve irvitas.
„Jäta järele!” ütles Markby sõjakalt.
„Kas su… noh… see hea tuttav daam, kas ta läks jälle välismaale?”
„Ei, ta istub välisministeeriumis. Ta oleks läinud meelsasti välislähetusse, kuid talle ei pakutud seda. Ta loobus siin elamisest, kuna igapäevane linna sõitmine käis talle üle jõu.”
„Kas te kohtute sageli?”
„Ei.” Mitte sinnapoolegi. Võib-olla saaks Markby ta mõneks päevaks siia meelitada. Võib-olla lihavõtteks, isegi kui ta ise peab tööd tegema. Vaja oli ainult ettekäänet… Markby silmitses ilmatu suurt ekskavaatorit, mis kaevas eemal lagedat maad. „Mida see tüüp oma arust teeb? Tahab kõik üles kaevata?”
Steve vaatas näidatud suunda. „Ma ütlesin eelmisel nädalal, et vundamendiauk peab olema neli jalga sügav. Õnneks läksin ma täna hommikul kontrollima. Nad olid kaevanud ainult kolm jalga. Pealegi on seal pehmeid kohti ja savi. On väga oluline, et kraav oleks piisavalt sügav. Nad hakkavad õhtupoolikul tsementi valama, nii et ma utsitasin Seani tagant ja ütlesin, et olgu kaevatud veel üks jalg. Hersey võiks teha oma tööd paremini.” Steve pööras ennast taas Markby poole. „Mis sa arvad, kui teeks umbes poole tunni pärast pindi õlut?”
„Sobib. Kus?”
„”Rebases ja Koertes” peatee ääres? Las ma lõpetan siin ära, ja siis ma pakun sulle küüti.”
Ekskavaatorimürin lakkas. Markby vaatas huvitult, kuidas Sean masinalt alla ronis. Ilmselt tuli tal mingi takistus ette.
„Mida ta teeb?” küsis Steve. „Uuu!” röökis ta ja vehkis kätega.
Ekskavaatorijuht kummardus millegi kohale. Ajas ennast kohe sirgu ja hakkas nende poole jooksma, tehes kätega ebamääraseid liigutusi.
Markby selgroogu läbis tuttav ja ebameeldiv värin. Ta astus sammu ettepoole ja püüdis ennast korrale kutsuda. Tal käis peast läbi mõte: Oh issake, jälle üks, ja nii ruttu!
Kui mees neile lähemale jõudis, nägid nad, et tema nägu oli tuhakarva ja moondunud. Tema suu liikus, otsekui tahaks ta hüüda või karjuda, kuid ei suutnud ühte aga teist. Markbyle meenus vana kiriku koletisepeaga kivist vihmasüliti, suu hääletus karjes igaveseks avatud. Sean astus viimased jardid komberdades ning Steve ja Markby tõttasid teda toetama.
„Härra Wetherall…” ütles Sean õhku ahmides ja vajus nagu kott nende vahele.
Nad upitasid ta püsti. „Hea küll, Sean,” ütles Steve. „Võta ennast kokku, räägi, mis juhtus?”
„See… seal, sõõr… masin kaevas selle välja… Ma nägin midagi… ma nägin seda. Püha jumalaema…” Sean tõmbas ennast lahti, keeras ringi ja kummardus madalale.
„Ta hakkab oksele,” ütles Markby. „Jää sina siia teda kantseldama, ma lähen ja vaatan, mis seal on.” Viimased sõnad ütles ta ekskavaatori poole joostes.
Ta juba teadis, mis seal on. Kuid ta ei teadnud, millises seisundis see on, ning ta valmistus halvimaks.
Kui see on kaua aega tagasi maetud, on sellest järel ainult kondid. Võib-olla, et luukere on mitusada aastat vana ja omab ajaloolist tähtsust. Juhuslik kaevaja võis kaevata välja iidse matmiskoha, kus
