võimalus on, et see pole kaua aega tagasi maetud ja on ainult poolenisti kõdunenud, muutunud rohekaspruuniks – Markbyl hakkas šokolaad sees keerama. Sean võis vabalt oksendada, kuid politseinikule pole see sünnis, vähemalt mitte teiste nähes. Ta silmitses pinnast. Laibad lagunevad kiiresti ja puhtalt liivas või kruusas. Märjas pinnases aga kestab protsess kauem, mõnikord need isegi säiluvad. Siin oli pinnas savine.
Markby jäi ähkides seisma ja läks siis aeglaselt edasi poolelioleva kraavi juurde. Esimesel pilgul jäi mulje, et seal lamab mingi pronksiaegne kinnitusvahend. Seda ümbritses neljast küljest kraav. Sean oli alles alustanud uue mullakihi eemaldamist. Ekskavaatori teraslõuad olid kaevanud välja paanika põhjuse, mis rippus poolenisti raudhammaste vahel.
See oli alasti porine mees, pea verine, ja kahtlemata surnud.
See polnud iidne matmispaik, isegi mitte kuigi vana. Markby märkas kergendatult, et laip polnud veel lagunema hakanud. See oli loomulikku värvi, mitte vahakollane, milliseks need vees peagi muutuvad, ja pinnas, kus see laip oli lamanud, oli üsna niiske. Surnukeha rippus ekskavaatori lõugade vahel, nägu ülespidi, pea allapoole. Markby katsus ta porist rannet. See oli lõtv, laibakangestus oli taandunud. Tähendab, mees polegi nii hiljuti surnud. Ent külmas poris võis laibakangestus kauem püsida. Lahang näitab, aga tundus vägagi sedamoodi, et laip maeti siia vähemalt kolmekümne kuue tunni eest.
Markby ajas ennast sirgu, tuul hakkas taas ta juukseid sasima ja pani vihmakuue hõlmad laperdama. Ta vaatas ringi. Kes iganes selle haua kaevasid, olid nad arvanud, et kraav on lõpetatud. Nad olid kaevanud kraavipõhja madala haua ja matnud mehe lootuses, et varsti valatakse kraav tsementi täis. Kolm jalga vundamenti ja mees selle all. Lisaks maja kiviseinad. Mitte keegi ei oskaks isegi aimata, milline sünge saladus peitub nende maja vundamendi all.
Ent kõik oli läinud teisiti, kui Steve käskis vundamendiaugu jala jagu sügavamaks kaevata. Markby kortsutas mõtlikult kulmu. Täna on esmaspäev. Ilmselt lõpetasid töömehed reedel veidi varem, et veeta nädalalõpp koos perega kohalikes pubides. Esialgne kraav oli selleks ajaks valmis. Oletame, et laip maeti maha reede öösel või laupäeva varahommikul. Hauakaevajatel oli vaja mingisugust valgustust. Kaevajatel? Jah. Selleks tööks läks vaja rohkem kui ühte inimest ja laip tuli siia transportida. Uuel teelõigul poleks midagi näha, kuid osa teest pidid nad oma jubeda koormaga läbima pehmel maal, ja see oli üleni ratta- ja jalajälgi täis.
Markby pööras kannal ringi, kui Steve hingeldades kohale jõudis. Arhitekt jäi laipa nähes seisma ja tõi kuuldavale lämbuva kähina: „Püha müristus…”
„Töö tuleb silmapilk katkestada,” ütles Markby. „Mitte keegi ei tohi siin enam sammugi astuda. Kus töödejuhataja on? Pagan võtku, see masinapeletis on ilmselt kõik autojäljed segi pööranud! Me vajame sinu ja kõikide teiste siin liikunud autorataste jäljenäidiseid, et elimineerida neid otsitavate hulgast. Kas sul on mingeid vaiu ja nööre, et plats ajutiselt märgistada?”
„Ja… jah…” Steve’il oli enda kogumisega raskusi. Patch tuli hüpeldes nende juurde ja hakkas ringi sibama. Steve võttis väikese koera sülle. „Alles ma panin ta autosse. Issand, Alan, kes see on?”
„Pole aimugi. Kas sa ei tunne teda? Vaata lähemalt, kui suudad.”
Steve neelatas ja nihkus ettepoole. Ta uuris surnu määrdunud nägu ja raputas pead. „Ei, seda meest pole ma enne näinud. Kus ta riided on?”
Markby lasi pilgul ringi käia. Pori, kraavid, murakad, aga kus on riided? Need võisid olla kus iganes. „Otsi töödejuhataja üles. Kas ta nimi on Hersey? Las ta küsib meeste käest, kas keegi on näinud räbalaid või riideid, ükskõik kui määrdunud või katkised need ka oleksid. Ja las nad hoolitsevad selle eest, et keegi võõras siia oma nina ei pistaks.”
Me peame oja läbi kammima, mõtles Markby ümbritsevaid metsatukke ja nõmme silmitsedes. Miilide kaupa tegevust. Ta küsis: „Kas laip lamab samas kohas, kus sa nägid märga ala?”
Steve oli näost valge, ta pilgutas silmi, Patch rabeles ta süles. „Jah… enam-vähem. Savi oli justkui vedelam.”
„Teiste sõnadega – liigutatud?”
„Noh, jah… aga ma mõtlesin… ma ei mõelnud, et keegi oleks võinud sinna hauda kaevata. Märjemad kohad pole taolise pinnase puhul haruldased.”
„Tõsi see on,” pomises Markby. „Ma ei süüdista sind milleski. Tänu jumalale, et sa käskisid edasi kaevata, muidu me poleks seda meest leidnud.”
Kindlasti ei oleks. Kes iganes ta matsid, olid veendunud, et see on lollikindel koht, ja neil oleks peaaegu õnnestunud temast lahti saada.
„Kas su autos on telefon?”
Kaks surnukeha kuue päeva jooksul, mõtles Markby süngelt. Õnnetus ei käi kunagi üksi, ja ta lootis, et kõnekäänd „kaks ei jää ilma kolmandata” ei osutu tõeks. Kahest alguseks piisab. Vähemalt on kindel, mille hulka koroner selle viimase liigitab. Loomuliku surma puhul pole surnu alasti ja teda ei maeta salaja kraavi, kuhu valatakse tsementi. Seekord on tegemist selge mõrvajuhtumiga, ning mitte ükski juuksekarva lõhki ajav ametnik ei saa väita vastupidist.
Patch, kellega Markby autoistet jagas, üritas ta nägu lakkuda. „Kobi minema!” käskis Markby, tõukas koera õrnalt eemale, hakkas telefonitsi üksikasju edastama ja palus mõrvarühm välja saata.
Kolmas peatükk
„Tere, Alan,” ütles doktor Fuller rõõmsalt. „Kohtusime taas! Tundub, et sa leiad neid igalt poolt. Me peaksime vahel ka niisama kokku saama, tasakaalu saavutamiseks. Ehk tuleksid meile? Ellenil oleks hea meel – meil on plaanis järjekordne väike suaree. Õhtu Johann Sebastian Bachiga.”
Markby pomises midagi ja nuhutas õhku. Ta jälestas siinset lehka: imalat, formaldehüüdiga segunenut. Ta vihkas seda piinlikku puhtust ja kõiki neid klantsitud klaaspurke.
„Sa oled leidnud huvitava laiba,” ütles Fuller, kelle suhtumine surnutesse oli puhtalt meditsiiniline. „Ja huvitavast kohast. Mulle on taolised porised juhtumid alati huvi pakkunud.”
Fullerit ei häirinud miski. Fulleril oli naine ja pere. Fuller ei läinud pärast tööd tühja majja. Markby silmitses tõredalt patoloogi, kes istus oma laua taha, avas toimiku ja lehitses seda piinlikult puhtaks küüritud kätega. Fuller tõi kuuldavale vaikse vile ja Markby kõrv tabas fragmendi Vivaldi heliteosest. Fuller oli agar harrastusviiuldaja. Tema naine mängis klaverit. Nende andekad, rahuliku loomuga lapsed mängisid ka pilli. Pere korraldas sõpradele muusikaõhtuid. Markby, kellel polnud erilist muusikalist kuulmist, oli ühe nendest üle elanud, ja nüüd ähvardati teda teisega.
„Ausalt öeldes,” ütles Fuller joviaalselt, „kui mind siia kutsuti ja ma teda esimest korda nägin, arvasin ma, et sa oled leidnud ohvrianni.”
„Misasja?” küsis Markby jahmunult. Fulleri huumor oli mõnikord pisut väärakas. Tema töö puhul oli must huumor arusaadav, kuid viimane avaldus oli isegi Fulleri kohta imelik.
„Inimeste ohverdamine ja nende matmine uue maja vundamendi alla on üldlevinud vana tava,” selgitas Fuller. „Meie riigis maeti Tudorite ajal uue maja ukseläve alla koer või kass. Nii uudishimu mõttes – kas sa tead, kes see sell on?”
„Ei. Aga räägi parem, mis sinul mulle öelda on?” küsis Markby kannatamatult, kuna tahtis siit kiiremini pääseda. Ohvriannid… ilma nende ja Fulleri võllanaljadeta tuleb ta kenasti toime.
„Valgenahaline mees,
