ati minu esimene lugeja ning pakub tuge iga uue töö juures. See raamat on ka pühendatud mu vanemate mälestusele. Ja nende majapidamise neljajalgsete – mägrakoertest sõprade Rex I, Mandy ja Rex II – meenutuseks.
Christe, meoum (sic) commorare, Vesper cadens obumbrare, Diem coepit Tenebris.
(Oo, Kristus, mäleta mind, kui saabub õhtu ja varjud laskuvad päevale.)
üks
Surm oli köitnud Maurice Appletoni mõtteid viimased kuus kuud. Preestrina oli tal raske vältida mõtisklusi inimese surelikkusest. Kuid seekord puudutas see teda ennast. Ta teadis, et on suremas.
Varitsev surm mitte ainult ei rusunud Maurice’i meeli, vaid pärssis ka keskendumisvõimet. Iga katse loogiliselt mõelda põrkus temast tagasi nagu hargnematu lõngakera. Ta ei kartnud. Ta tundis ennast pigem bussi ootava mehena. Buss jääb veidi hiljaks, ja mõnikord tundis ta isegi kerget pahameelt selle üle, et peab niiviisi passima, kuid ta teadis, et see on garaažist välja sõitnud ja juba teel. See on varsti kohal. Ja ta hüppab peale.
Seniks veetis ta suurema osa päevast tukkudes – õndsas seisundis ärkveloleku ja une vahel, mis sobis hästi tema olukorraga. Ta tegi seda ka praegu, kui ootas kihelkonnakiriku nõukogu igakuise koosoleku lõppemist.
Koosolek, mis toimus Bamfordi kiriklas, oli tüütu nagu alati. Õhtusöögi kõrvale – liha-neeruvorm, tema lemmik, mida koduabiline oskas suurepäraselt valmistada – oli ta joonud klaasi veini. Viimasel ajal oli tal halb isu, kuid täna oli ta olnud üsna näljane ja nautinud rooga. Hääled ta ümber venisid pikaldaselt. Sõnad ujusid ta kõrvust mööda ja kadusid toa tolmustesse nurkadesse. Maurice’i pea langes rinnale, prillid vajusid ninaotsale ja ta silmalaud muutusid raskeks.
„Ja veel enam,” tungis teistest tarmukam hääl ta poolteadvusesse, „see on raiskamine!”
Kõneleja oli rangesse soengusse sätitud terashallide juustega kondine naine, kelle ülahuulel võis täheldada vuntsialgeid. Teised koosolekul osalejad nihelesid igat sorti ebamugavatel toolidel, mis olid selleks puhuks kogu majast kokku kantud. Paar inimest vaatasid avalikult kella.
Kui tavapärane, koosoleku lõppu tähistav küsimus „Kas on veel midagi?” oli esitatud, oli ebatõenäoline, et keegi veel midagi öelda tahab. See oli pigem formaalsus, just nagu laulatusel, kui küsitakse, kas keegi on selle liidu vastu. Üles karata ja kosta, et on küll, oleks läbinisti kohatu.
Maurice võpatas, ja tõestamaks, et ta on olnud kogu aeg ärkvel, küsis pahuralt: „Mis on raiskamine, proua Etheridge?”
Proua heitis talle nördinud pilgu, mis väljendas selgesti: Vanamees ei mõika midagi. Tänu jumalale, et ta läheb sügisel pensionile. Loodame, et uuel mehel on terasem mõistus.
Valjult ütles ta ragiseva, pisut toore häälega, mis sobis tema välimusega: „See, et küünlad pärast teenistust altaril põlevad! Mõelge vaid, mis see kõik maksab! Mõttetu kulutamine – vaat, mis see on!”
Teised muutusid rahutuks. Nad kartsid, et proua Etheridge jääbki kõnelema ning tõstatab täiesti uue ja keerulise teema, mille arutamiseks kuluks vähemalt pool tundi.
„Ja pealegi on see tuleohtlik!” Proua võttis pärast seda avaldust kõikide kergenduseks uuesti istet, nägu võidurõõmsalt õhetamas.
Maurice pilgutas oma vesiseid silmi. „Ma ei saa aru, armas proua. Kirikuteener kustutab alati kõik küünlad pärast teenistuse lõppu ära. See kuulub tema tööülesannete hulka.”
„Ma nägin neid oma silmaga!” nähvas proua Etheridge vastu.
Asjasse sekkus punetava näoga kiriku laekahoidja Derek Archibald. Kuna vikaar oli peaaegu terve koosoleku tukkunud, oli Derek ülendanud ennast koosoleku juhatajaks de facto. „Võib-olla selgitaks proua Etheridge üksikasjalikumalt?”
Peen torge kutsus esile vaikse naerukihina. Proua Etheridge tõmbus turri.
„Millal see aset leidis?” jätkas Derek. Ametilt lihunik oma perefirmas, ei tundnud ta proua Etheridge’i vastu erilist sümpaatiat, kuna naine oli veendunud taimetoitluse propageerija. Ja nüüd nad siin kõik istusid ja kuulasid selle eide hädaldamist, kuigi tahtsid pääseda koju õhtusi telesaateid vaatama.
„Need põlevad ka praegu!” ei jätnud proua Etheridge.
See nõudis juba pisut keskendumist. Maurice otsustas, et ei lase ennast sellest küünlajandist häirida. Ta ütles: „Oi, ei, praegu on… mmm… kell peaaegu pool kümme. Jumaluke, nii palju!”
Teised haarasid sellest kinni ja hakkasid asju kokku korjama.
Proua Etheridge ei jätnud jonni. „Ma käisin kiriklasse tulles kirikust läbi. Mul oli kaasas lehthõbe, et see ukse juurde kotti asetada. Oma üllatuseks nägin ma sees tuld. Ma läksin vaatama ja nägin, et altaril põles vähemalt üks küünal. Hiljuti süüdatud, sest see oli veel küllalt pikk. Ja kirikus polnud hingelistki!”
See kutsus toas esile kerge ärevuspomina.
„Ma pidasin õhtupalvuse pool viis,” ütles Maurice hämmastunult. „Ükski küünal ei põlenud. Ma olin seal täiesti üksi.”
„Ja see pole ainus küsimus, mida ma tahan tõstatada.” Proua Etheridge ignoreeris pahameelepominat. „See hauakaevaja Bullen on häbiks tervele kirikule. Ta on joodik ja häbematu, ropust suust rääkimata. Alles ühel hommikul…”
Derek Archibald võttis juhtimise taas üle. „Aeg läheb. Ma tean, et mõnel meist on vaja koju minna,” müristas ta. „Õhtu on ammu käes. Ja mis puutub Nat Bullenisse, siis kaevab ta väga korralikke haudu, proua Etheridge, ja kui teie peaksite sellist tööd tegema, võtaksite ka mõnikord piisa või paar. Nii et tänan kõiki, kes kohale tulid. Vikaar ja mina – kui te olete nõus, reverend – läheme kirikusse ja vaatame, kas proua Etheridge’i lugu vastab tõele.”
„See pole lugu!” kähvas proua Etheridge. „Mina ei aja tühja juttu, Derek Archibald. Ma nägin…”
„Hästi, lähme siis ja vaatame!” katkestas Derek järsult naise protestiavalduse. „Ehk lausute nüüd lõpupalve, vikaar?”
Komiteeliikmed olid hakanud juba ukse poole liikuma. Nüüd võtsid nad uuesti istet, kes kuhu sai, ristasid palveks käed ja sulgesid silmad. Maurice alustas õnnistamist.
Oli hilissuvi ja päevad olid muutunud lühemaks. Kui nad kolmekesi kiriklast kiriku poole astusid, oli väljas juba peaaegu pime. Tänavalamp värava juures vilkus tujukalt ja surises tasakesi.
Kaks meest läksid vaikides kõrvuti. Proua Etheridge, kes kibeles oma sõnade õigsust tõestama, tõttas kiirel sammul ees, madalate kingade kontsad sillutiskividel tümpsumas. Surisevast tänavalaternast möödudes märkas Maurice, et naise kiivrikujulise viltkübara ja lotendava vihmamantli vari oli üsna kurjakuulutav.
Ta ohkas. Võib-olla oleks ta pidanud juba aasta või paari eest pensionile jääma. Kogudus oli selle aja jooksul märkimisväärselt kasvanud ja tal oli raske sellega toime tulla. Ta võis niiviisi oma hingekarja kaotada. Võib-olla on õigustatud naise kriitika, mida ta pilgud ja käitumine nii sõnaselgelt väljendasid. Ta lootis, et vähemalt küünalde kohapealt oli ta eksinud. See tundus olevat nii mõttetu.
Ent proua Etheridge polnud eksinud. Keegi oli leidnud käärkambrist küünlavarud ja süüdanud ühe suure keraamilisse küünlajalga keset altarit. Küünlajala kaela ümber oli kohmakalt seotud must riideriba, mille otsad lebasid korratult altaril, kõrval kimp lehviklehtede ning suurte kahvatulillade ja valgete
