style="font-size:15px;"> Küünal oli põlenud vahaloiguks, mille keskel hingitses väreleva leegiga tahijupp. Maurice läks ja kustutas selle ära. Suits tiirles õhus ja tunda oli kuuma vaha lõhna. Kirikusse jõudes oli Archibald lülitanud sisse altarituled elektrikilbist, mis asus põhjapoolse ukse kõrval. Ülejäänud kirik oli hämar, kuid siin, altari juures, lõi elektrivalgus messingist altarivõre ja küünlajalad särama.
Ainult keraamiline küünlaalus ja must riideriba läikisid süngelt. See polnud tavaline leinalint, vaid musta riide küljest rebitud riba, mille servad narmendasid. Muud pühaduseteotust ei paistnud olevat. Maurice hingas kergendatult.
„Jah, vikaar,” lausus Derek Archibald kähedalt. „See ei kõlba. Keegi on siin sigatsenud. Ei tea, kes? Lapsed? Või väärusulised?”
Proua Etheridge tõi kuuldavale piiksatuse ja vaatas hirmunult ringi. „Must missa? Issake, kui mõelda, et ma olin siin täitsa üksi!”
„Ei-ei!” ütles Maurice oma kunagise kindlusega. „Keegi tegi rumalat nalja. Ja pealegi väga ohtlikku nalja. Tuleohtlikku, nagu te õigesti mainisite.”
Kinnitus, et tal oli olnud õigus, rõõmustas proua Etheridge’i. „Ma ju ütlesin. Te peate teatama politseisse, vikaar, ja piiskopile!”
„Me peame hakkama kirikut varem lukustama,” pomises Derek Archibald. „Niisuguseid asju ei saa lubada.” Ta seisis altari ees, raske ümmargune pea pigem nõutusest kui hardusest kummargil, näol ärevus nagu tapamajja toodud loomal.
Maurice mõtles trotslikult, et tal on liiga hilja taimetoitlaseks hakata. Ent võib-olla oli proua Etheridge’il ka selles osas õigus. Paneb nördima, kui nii ebasümpaatsetel inimestel on õigus. Ta haaras ohjad oma kätte. „Suveõhtutel astuvad inimesed sageli kirikust läbi, et pisut palvetada või niisama ringi vaadata,” märkis ta.
„Või pahandust teha!” lisas Archibald tõredalt. Ta osutas vorstitaolise sõrmega musta riideribaga ümbritsetud sulanud küünlavahaloigule. „Messingasjad tuleb panna luku taha, vikaar. Inimesed ei austa enam kirikut, nii nagu vanasti. Siin on sellest selge tõestus. Järgmine kord vehivad nad sisse messingist küünlajalad – tähendab, varastavad ära.”
Maurice’i nördimus suurenes. Ta oli unustanud altaritarbed luku taha panna, kuigi oli kirikuteenrile seda lubanud. Kuid temas tekitas pahameelt see, et seda kirjutas talle nina peale mees, kes – taevas hoidku! – ei kaubelnud mitte ainult tapetud loomadega, vaid läks pühapäeval otse pärast õhtupalvust pubisse. See on ikkagi Maurice’i kirik. Tema vastutab praegu selle eest. Ta astus otsustavalt lähemale ja võttis keraamilise küünlajala.
„Ära muretse, Derek, ma panen selle ja teised asjad käärkambrisse kindlasse kohta. Ja me vaatame kiriku enne lukustamist põhjalikult üle. Teie, proua Etheridge, võite koju minna. Tänan, et pöörasite asjale tähelepanu.”
„Koju, ja üksi?” kraaksatas proua Etheridge. „Pärast seda? Derek, sa viid mu koju! Sa oled ju autoga?”
„Jah, hea küll, Janet. Istu siia.” Ta osutas esimesele pingile.
„Mitte mingil juhul!” vastas proua Etheridge. „Ma tulen teiega.”
Otsekui kolm sõgedat hiirt üksteise sabas käisid nad kiriku läbi, avasid kappe, purustasid tolmunud ämblikuvõrke, vaatasid pinkide alla.
Nad ei leidnud midagi peale täitesulepea, mille Maurice oli kuu aja eest kaotanud, ning mõned kommipaberid kooripoodiumilt. Maurice’il oli sulepea üle hea meel. See oli olnud tal aastaid ja pärast selle kadumist oli ta sunnitud kasutama pastapliiatsit, mis talle põrmugi ei meeldinud. Sulepea oli Nancy kingitus. Võib-olla kohtuvad nad peagi. Maurice lootis seda. Oleks tore, kui taevas osutub selliseks, nagu seda kirjeldatakse. Võib-olla ootab Nancy teda seal, käed tervituseks välja sirutatud.
Nad keerasid kirikuukse lukku ja läksid koju.
Hiljem, kui vikaar upitas ennast põlvitamast püsti ja ronis voodisse, mõtiskles ta selle üle, et asi polegi nii tõsine. Midagi pole varastatud ega rikutud. Kellelgi oli väärastunud huumorimeel. Altari pühadust pole tegelikult teotatud. Maurice’il polnud tahtmist minna Bamfordi politseisse ja hakata tüütut avaldust kirjutama. Veel vähem tahtis ta segada asjasse piiskoppi, kes on energiline mees ja sooviks kindlasti juurdlust. Ja veel see kohalik press! Need sepitseksid loo, mis ei vasta tõele, ja see, nagu teada, tekitab inimestes sageli igasuguseid mõtteid.
Nagu Archibald oli soovitanud, tuleb kirik veidi varem sulgeda ja ta ise peab kontrollima, et rist ja küünlajalad saaksid alati pärast teenistust ära pandud. Archibaldil on õigus. Inimesed ei austa enam kirikut nagu vanasti. Maurice’il oli olnud õnne, et tema ametiperiood jäi enamalt jaolt sellesse aega, mil preestrikuube austati kui autoriteeti. Praegu tegid seda vähesed. Aga mõned noored preestrid olid ise ka imelikud. Ta oli kuulnud, et tema tulevane asendaja sõidab mootorrattaga.
Maurice oli rääkinud oma soovimatusest asjast teatada ka oma kahele kaasteadjale ja palunud neil salapärasest küünlast ja ilmalilledest vaikida. Nad olid nõustunud.
„Taolised asjad,” oli Derek kirikla värava juures tänavalaterna all tarmukalt noogutades öelnud, „heidavad halba varju. Mitte ainult kirikule, vaid kogu linnale. Mina olen kohalik ärimees. Ma ei taha, et siin hakkavad liikuma jutud mingisugustest rituaalidest. Seesugused asjad mõjuvad halvasti lihamüügile.”
Ta ei seletanud lähemalt, kuidas see võiks lihunikuärile mõjuda. Ehk ainult linnulihamüüjate poolt vaadatuna, mõtles Maurice parastavalt, sest siis tõuseb nõudlus valge liha järele. Kuid Derekil oli jälle õigus nagu tavaliselt. Neil mõlemal oli omal kombel õigus. Ja see tekitas pahameelt.
„Oleme siis kokku leppinud, proua Etheridge?” oli ta naiselt küsinud.
„Oojaa! Mina ei ütle sõnagi! Taolistest asjadest ei tohi rääkida. See kutsub kurja välja.” Naine pööritas silmavalgeid nagu ehmunud hobune.
Ilmselt kartis tobe eit mõnda viirastuslikku tonti, võib-olla suurt sarvilist sokku, mis võis küll temasuguse loomade heaolu eest muretseva taimetoitlasest aktivisti ära ehmatada. Ent ebausul on oma eelised ja seega võis Maurice naise vaikimisega arvestada.
„Loomulikult,” oli Maurice lahku minnes öelnud, „kui midagi säärast veel juhtub…”
Kuid ei juhtunud. Maurice Appleton läks sügisel pensionile, jõuludeks oli taevane omnibuss kohal ja Maurice asus sellega oma viimsele teekonnale.
Uue vikaari – või õigemini õpetaja, kuna ta hoolitses ka mitme väikese koguduse eest, kes senini olid maksnud kümnist – nimi oli James Holland. Tema oli hoopis teistvärki inimene. Ta sõitis tõepoolest mootorrattaga. Ja ta ei teadnud midagi salapärasest küünlast ega lilledest, sest nagu Derek Archibald ja Janet Etheridge olid lubanud, ei paotanud nad suud.
Ja pikemas perspektiivis poleks sellel olnud enam tähtsust, sest Kimberley Oates oli juba surnud.
kaks
„Mida te sellest arvate, vikaar?”
Isa Holland vältis silmsidet. Kuid ta oli vestluskaaslasest teadlik, nii nagu ollakse teadlik äraarvamatu meelelaadiga koerast.
Pikka kasvu, tugeva kehaehituse ning väikese lõua ja terava ninaga mehes oli tõepoolest midagi taltsutamatut. Tal olid lähestikku asetsevad väikesed silmad, nende kohal tuhmpruunid juuksed, mida kattis kootud müts. Otsekui tajudes vikaari kohmetust, venitas ta oma päevitunud näole laia õela naeratuse. Paremal, madala
