Oscarile, samuti valju ähkimine kuskil põranda lähedal.
Meredith rahunes tulijaid nähes. Pärast vikaarilt kuuldut poleks ta tahtnud ühtki võõrast inimest näha. Kuid ta tundis kohe ära Margaret Holdeni, kellega oli varemgi põgusalt kohtunud – alati poolametlikult. Noore poissmehest parlamendiliikme emana oli Margaret valijaskonna seas tuntud.
Vanuselt hakkas ta kuuekümnele lähenema. Kuigi mitte särav iludus – tema nina ja suu olid tavapärasemast suuremad –, olid ta näojooned meeldivad. Kõrget siledat laupa, kaarjaid kulme ja kenasti taha kammitud tuhkblonde juukseid võis iseloomustada sõnaga „nägusad”. Meredithi pilku püüdis õõvastav pross külalise revääril, mis kujutas röövlinnuküünist hõbedasel alusel.
„Sa ju tunned Meredithi, eks ole?” küsis isa Holland.
Proua Holdeni hääl oli üllatavalt sügav ja soe. „Muidugi. Üks hetk, ma lasen Oscari rihma otsast lahti.”
Ta kummardas korraks ja keris rihma korralikult kokku. Siis sirutas ta tervituseks käe. „Rõõm teid jälle näha, Meredith, ja nii sobival ajal! Ma tahtsin teile täna helistada.”
Meredith tõusis, et tervitusele vastata, kuid äkitselt tabas mingi kõva asi ta pahkluid ning ta oli sunnitud lauast tuge otsima.
„Oscar!” hüüdis koeraomanik laitvalt.
Meredith vaatas maha. Sellel ägedal haukujal oli pikk kere, lühikesed jalad, lai rind, pikad kõrvad, mille ääred olid karvadest paljad, ning kahel pool teravat nina pruunid terased silmad, mille hävitav pilk oli Meredithile suunatud. Oscar oli puhtatõuline musta-pruunikirju taksikoer.
„Tere!” Meredith kummardus looma tervitama.
Oscar taganes kärmelt ja tõi kuuldavale oma Baskerville’i möirge. Haukudes hüples ta oma töntsakatel jalgadel üles-alla, sööstis Meredithi poole ja taganes taas.
„Ärge tehke välja,” andis omanik nõu.
Meredith istus. Oscar nihkus ettepoole, nuusutas ta kingi, ja leides lõpuks, et see inimene on ohutu, kaotas igasuguse huvi. Ta sööstis koridoriukse poole, nina maas, saba just nagu täiel võimsusel töötav auto kojamees.
„Ta on jahikoer,” selgitas proua Holden. „Tema instinkt on jälitamine. Ta pole kuri, kuid uues kohas tahab ta ringi joosta ja kõik järele uurida. Mõnele see ei meeldi ja ma küsin alati luba, enne kui ta kellegi tuppa viin.”
„Mina ja Oscar oleme vanad sõbrad,” ütles isa Holland kraanikausi juurest. Ta valas kaussi vett ja asetas selle põrandale. „Kui ta uurimisreisilt tagasi jõuab.”
Välisukse juurest kostis jalgade trampimist. Mehehääl hüüdis: „Kas keegi on kodus?” Seejärel helises uksekell.
See oli vesi Oscari veskile. Ta vastas valju vihase haukumisega, tõusis ukse najale püsti ja lõugas kui arust ära.
„Siin nad ongi,” pomises isa Holland. „Meredith, kas ma tohin sinult üht teenet paluda? Margaret, ma ei jää kauaks. Vähemalt ma loodan seda.”
Ta läks välja ja käratas: „Vait, Oscar!”
„Võib-olla peaksin ma ta autosse viima?” küsis Margaret Holden. Selleks ajaks oli vikaar koera juba kaelarihma pidi kööki toimetanud ja ukse ta nina ees kinni löönud. Oscar pani häbematut kohtlemist pahaks ega osanud valida, kas kuulata esikust kostvaid hääli või tõsta lärmi.
Väljast kostis meeste kõnet, siis saabus vaikus. Oscar kallutas pead. „Auhh?” küsis ta igaks juhuks.
Kuid jahisaak oli käest libisenud.
Margaret Holden lasi ta uuesti eeskotta. Oscar tormas sinna nagu rakett ja tõi kuuldavale rea haugatusi märgiks, et tema sõna jäi peale, siis hakkas uurima, kas kuskil leidub paremat meelelahutust. Margaret vaatas Meredithile küsivalt otsa. Proua Holdeni ripsmed olid sama heledad kui ta juuksed ja seetõttu tundusid tema sügaval asetsevad sinakashallid silmad kummaliselt alasti. Meredith imestas, miks ta ei kasuta ripsmetušši või lase ripsmeid värvida, mis on tänapäeval nii tavaline.
„Kas midagi on juhtunud? James oli nii närvis. Ma loodan, et keegi pole õnnetuses viga saanud?” Seda öeldes asetas ta oma nahast käekoti lauale Oscari jalutusrihma kõrvale. Ta hääldas sõnu väga püüdlikult, mis viitas sellele, et inglise keel pole tema emakeel.
„Ma ei tea,” ütles Meredith. „Ta alles tuli ja rääkis suurema osa ajast telefoniga. Lubage, ma valan teile teed.”
Margaret tõmbas kindad käest, silus neid ja asetas teineteise peale käekotile. Ta näis mõtlevat. „Ta võib kauaks jääda. Ega te juhtumisi ei tea, kas Greshami matused toimuvad ainult pereringis?”
„Greshami?” Meredith asetas tassi lauale. „Kahjuks ma ei tea sellest midagi.”
Oscar tuli kööki, leidis kausi, mille vikaar oli talle valmis pannud, hakkas larpima, nii et vesi lendas, ja tegi taas minekut. Trepilt kostis küüneklõbinat.
„Issake, ta läheb üles!” pahandas omanik. „Aga küll ta alla tuleb. Muidugi ei tunne te preili Greshami. Te olete siin vähe aega elanud. Ta suri hiljuti. Tema perekond on põlisasukad ja aktiivsed kohaliku elu tegelased. Kui ma siia kolisin, oli ta nii kiriku- kui ka piirkonnanõukogu esinaine. Ta jälgis hoolega Larsi karjääri. Ma külastasin teda veidi aega enne tema surma ja ta kinkis mulle selle.” Margaret puudutas küünisega prossi. „Nii armas temast.”
See selgitas, miks Margaret kandis taolist vanamoelist ehet, mis tänapäeva looduskaitsesõbralikus ühiskonnas tundus kohatu.
„Oli kena, et ta minule mõtles ja ma läheksin meelsasti teda ära saatma – kui matused on avalikud,” ütles Margaret.
Hoolimata jutuvadast näisid ta mõtted olevat kuskil mujal. Tema kulm oli kortsus ning sõnad kiired ja katkendlikud. Siis korts kadus.
Ta jätkas hoopis elavamalt: „Ma tahtsin täna teile helistada, Meredith, ja küsida, kas teie ja Alan saaksite tulla laupäeval meile õhtustama. Võib-olla tuleb kutse liiga äkki? Palun vabandust. Mu poeg tuleb ka, ja kui ma tahan midagi korraldada, pean alati arvestama Larsi tiheda tööplaaniga Londonis. Seepärast jääbki kõik viimasele minutile.” Üle Margareti näo libises vari. Ta nägi kohe vanem välja. Kuid ta muutus taas tarmukaks. „Igatahes lubas Lars nädalavahetusel tulla. Ma tahan kutsuda ka James Hollandi. Te pole vist minu pojaga kohtunud?”
See oli nentimine ja ühtlasi ka küsimus. Kui Meredith oleks Lars Holdeniga kohtunud, peaks ema seda teadma. Ja kui nad oleksid ilma tema teadmata kohtunud, tahaks Margaret Holden teada, miks.
Meredith võis siiralt vastata: „Me pole kohtunud. Ma nägin teda ühe korra peol – eemalt.”
„Siis te peate tingimata tulema. Lars on välispoliitikast väga huvitatud.”
Meredithile turgatas pähe, et lapsele võõrapärase nime andmine on riskantne tegu. Üheltpoolt jääb see kindlasti hästi meelde. Kuid teisalt võib Lars Holdenil olla tüütu seda kogu aeg selgitada.
„Ma tulen meelsasti. Ma ei julge Alani eest rääkida, kuid minu teada on ta vaba. Järgmisel nädalal oleme mõlemad ära – paadimatkal kanalil.” Meredithi hääl kõlas pisut nördinult.
Tema vaimusilma ette kerkis tahtmatult pilt, mis oli sinna viimasel ajal sageli ilmunud. See, kuidas tema ja Alan konutavad
