oma vanasse majja, mida surutises oleval kinnisvaraturul ei õnnestunud maha müüa. Tal polnud vaja muud, kui võtta silt maha ja majja sisse kolida, kuigi see tähendas igapäevast tüütut tööle ja tagasi sõitmist. Ning mis kõige toredam – ta elas jälle Meredith Mitchelli läheduses. Ja tal oli põhjust arvata, et see meeldib ka Meredithile.
Ta muutus pisut murelikuks. Meredith ootas kannatamatult paadiretke. Ka ta ise oli alguses sellest vaimustuses olnud. Jube leid kirikuaias oli kõik pea peale pööranud.
Kuigi see liigitati ebaseaduslikuks matmiseks, polnud Bamfordi kohalikel võimudel kahtlust, et tegemist on mõrvaohvriga. Selle tulemusena kutsusid nad appi piirkondliku politseiüksuse. Tundmatu isiku luude ja kuluka kohtuekspertiisiga, mis võis väljuda Bamfordi piiridest, ei tulnud kohalikud ise toime. Neil polnud seesuguse lahtiste otstega juurdluse jaoks ei ressursse ega inimesi. Nad andsid selle üle piirkonda ja see maandus Markby lauale.
See muutis töölaua tagant lahkumise raskeks. Ta polnud nii upsakas, et pidada ennast asendamatuks. Kuid ta oli olnud sellel kohal alles lühikest aega ja antud juhtum oli tähtsaim pärast siia tööle asumist. See andis võimaluse panna asjad oma käe järgi liikuma. Ja käia kontoritöö juurest vahelduseks sündmuspaigal.
Omal ajal – nii, nagu praegu näis – viibis ta alati seal, kus toimusid sündmused. Võib-olla pettis teda mälu. Näiteks see, et lapsepõlves paistis alati päike. Mitte nagu täna. Markby vaatas aknast välja. Või sellel suvel. No on alles ilmad! Paras aeg paadiretkeks!
Ja kui aus olla, siis lisandus soovile minna sündmuskohale ka isiklik motiiv – oli see ju tema endine jaoskond, mida ta pidas senini otsekui enda omaks.
Peale selle suurendas „omanditunnet” ka vana tuttav isa Holland, kelle koguduse maadelt kondid välja kaevati ja kes tuleb sündmuste süngest pöördest rääkima.
Nad olid vikaariga juba põgusalt kohtunud, kui Markby käis kirikuaias sündmuskohta üle vaatamas. Siis oli seal askeldanud hulk inimesi ja ta oli saanud James Hollandiga ainult mõne sõna vahetada. Vikaar seisis kahe hauakaevaja kõrval vihma käes ning näis olevat väga murelik ja segaduses.
Täna polnud isa Hollandi tuju põrmugi parem, kui ta siin Markby vastas istus, teekruus raskesse rusikasse surutud.
„Kurb lugu, James,” ütles Markby julgustavalt. „Ma mõtlen seda, et meie jutuajamine puudutab tööasju.”
Isa Holland niheles õblukesel toolil, mida oli talle pakutud. „Kehv värk jah,” torises ta. Ta pööras oma laiu õlgu ja vaatas ringi. „On huvitav näha su uut kabinetti, Alan.”
„Ma hakkan sellega juba harjuma,” ütles Markby.
„Kena ümbrus.”
See sundis politseiülemat taas aknast välja vaatama, kust paistsid längus puuoksad. Oli uuesti sadama hakanud. Kui see kestab ka paadimatka ajal, pole temal ja Meredithil lootustki päikest võtta.
Isa Holland lausus äraolevalt: „Ma tulin rattaga.” Ta pidas silmas võimsat mootorratast, millega ta oli mõne aasta eest saabudes oma uusi koguduseliikmeid kohutanud.
Markbyle polnud selgitust vaja. Jamesi must läikiv kiiver seisis laual ning tal oli seljas paks nahkjope ja jalas rasked saapad. Kõik see ja mehe puhmas habe olid tekitanud teatud segadust. Seersant Prescott oli arvanud, et mees on kutsutud välja kellegi solvamise pärast, või mis veel hullem – rivaalitsevate tsikligängide tüli pärast.
Kui karune mees avas jopeluku ja selle alt ilmus nähtavale vaimuliku krae, oli Prescott lausa nõutu, sest noore mehena oli tal inimestest oma ettekujutus. Ilmselt jagab ta nüüd sööklas kolleegidega muljeid.
„Sa rääkisid inspektor Bryce’iga.” Markby võttis laualt toimiku.
„Tema rääkis minuga,” täpsustas isa Holland pedantselt. „Ta arvab, et sul on võimalik need… jäänused identifitseerida.”
„Meil on olemas terviklik skelett,” nõustus Markby. „Ja see on hea algus. Luudega on alati keeruline lugu ja kui pea puudub…”
Ta märkas vikaari ehmunud nägu ja lisas ruttu: „Lowe’id kaevasid selle välja. Ma mäletan neid. Nende nägusid pole võimalik unustada. Denzil ja Gordon. Miks nad seda hauda lahti kaevasid?”
„Seda on lihtne selgitada.” Isa Holland nõjatus ettepoole ja surus käed kokku. „Preili Eunice Gresham suri kümne päeva eest.”
Markby oli üllatunud. „Kas see preili Gresham, kes elas Warren House’is? Ta pidi olema ligi üheksakümnene. Juba enne Bamfordist lahkumist polnud ma teda aastaid näinud.”
„Kaheksakümmend kaheksa. Sa ei näinud teda seetõttu, et viimased kuus aastat elas ta hooldekodus ja viimased neli kuud St. Winifredi varjupaigas. Ma külastasin teda varjupaigas. Kui ma teda viimast korda nägin, ütles ta, et tahab saada maetud vanemate juurde. Ta oli kindel, et tema isa oli ostnud tuhande üheksasaja kolmekümnendatel aastatel kolmekohalise hauaplatsi. Endale, oma naisele ja pojale. Ma ei tea, miks Eunice välja jäeti. Poeg sai sõjas surma. Seega arvas preili Gresham, et platsil on vaba koht, ja ta tahtis lasta ennast sinna sängitada. Ma arvan, et mitte niivõrd tütrelikust kiindumusest, vaid pigem sellest, et vana Gresham oli platsi eest maksnud.”
Isa Holland muigas. „Ta oli selles väga kindel. Ta oli mitmes mõttes sõge vanadaam, kuid mõistus oli tal selge. Ta oli alati suuresõnaline.” Vikaar muigas taas. „Igatahes uurisin ma välja, et plats on olemas, kuid aia vanas osas, kuhu matmine lõpetati juba mitme aasta eest. Ent antud olukorras, kus oli vaja ainult vana plats lahti kaevata ja mitte uut otsida, andsin ma selleks loa.”
Isa Holland tõmbas hinge. Markby mõtiskles selle üle, et vanem põlvkond pani rõhku korralikele ja väärikatele matustele ning seejuures ka kulutustele.
„Preili Greshami advokaat võttis pärast preili surma minuga ühendust. Truelove – kas sa tunned teda? Ta on vana Macphersoni asemel. Ma kardan, et Eunice ei oleks soovinud, et Truelove ta asju ajab. Eunice oli omamoodi väga pedantne ja vanamoeline inimene. Truelove kuulub noore põlvkonna tuisupeade hulka. Räägib palju endast ja sellest, kui tundlik tema töö on. Parem, kui proua Danby olnuks Eunice’i advokaat.”
Markby pidi tunnistama, et tema õde Laura on linna kõige silmapaistvam ja targem advokaat.
„Laura on puhkusel.”
„Veel üks laps?” küsis isa Holland.
„Ei, ta lihtsalt vajas puhkust. Neil on juba neli last,” lisas ta vastuseks märkusele õe sigivuse kohta.
„Siis puhkab ta ilmselt kontoris paremini kui kodus,” arvas isa Holland. „Ent tulgem tagasi Eunice Greshami juurde. Ta tegi testamendis korraldused oma matuste kohta. Muldasängitamise kuupäev on määratud homseks. Ma käskisin Dennyl ja tema vennal Greshamite plats lahti kaevata. Nad jõudsid vaevalt alustada, kui luukere mulla alt välja ilmus. Oli kohe näha, et see pole ükski Greshamitest. Lowe’id on omamoodi kondieksperdid. Nad teadsid, et midagi on viltu, ja võtsid kohe minuga ühendust. Denny juhtis tähelepanu mingile sünteetilisele materjalile, mis pole jõudnud mädaneda. See viitas sellele, et tegemist pole tavalise matmisega.”
Ta vaatas üles ja kohtas Markby küsivat pilku. „Tänapäeva korraldused,” selgitas ta. „Kõik on muutunud sellest ajast, mil inimesi maeti nende parimas ülikonnas. Praegu ei lubata matta sünteetilistes riietes või ükskõik milles, mis ei mädane või saastab pinnast. Sama kehtib kremeerimise kohta. Ei tohi põletada midagi, mis paiskab õhku mürgiseid gaase. Me kõik peame valvama,
