viinud mind matkama ega õpetanud mind rattaga sõitma või midagi muud taolist.”
„Võib-olla oli tal liiga palju tööd,” arvas kaine mõistusega Ruth. „Ja paljud isad seda üldse teevad? Mulle tundub, et just emad on need, kes laste jaoks aega leiavad.”
Lars mõtles järele. „Võib-olla. Ema õpetas mind klaverit mängima, mitte rattaga sõitma. Ta arvas, et ma õpin seda ise ja ma õppisingi. Kuid ta vähemalt rääkis minuga. Isa ei rääkinud minuga kunagi, ei lapsena ega hiljem, kui ma vanemaks sain. Ainult mõne üksiku sõna, ta isegi ei riielnud. Oma elu lõpupoole, kui ta oli haige, tõmbus ta veel enam endasse. Võib-olla sellepärast, et ta haige oli. Kuid kindlasti ei hinnanud ta seda vähest järelejäänud aega, et seda meiega jagada.”
Ruthi suu tõmbus pahaselt mossi. Lars tõttas lisama:
„Kui aus olla, siis polnud ta rahaga kunagi kitsi ega vaielnud mu ettevõtmistele vastu. Kui mul midagi õnnestus – näiteks eksam –, ütles ta: „Tubli, tubli.” Siis andis ta mulle kümme naela ja kõndis minema. Mõnikord vaevus ta küsima: „Paberitöö on raske?” Ma vastasin alati, et ei ole, isegi siis, kui see oli, sest ta poleks teadnud, mida selle peale kosta. Ta käitus igati nagu korralik mees, kes teeb oma teada korralikke asju. Ta ei sallinud mind, Ruth, kuid ta oli liiga härrasmehelik, et seda tunnistada.”
Ruth vaatas talle vanamoelise ontlikkusega otsa. „Ma olen kindel, et see pole nii, härra Holden! Kindlasti oli ta teie üle väga uhke. Ma tean, et teie ema on seda.”
„Ema muidugi,” vastas Lars teravalt. „Kuid isa ei olnud. See võib kõlada tobedalt või edevalt, ent ma arvan, et ta oli minu peale solvunud.” Lars kehitas õlgu. „Võib-olla sellepärast, et ema kulutas minule liiga palju aega. Me ei olnud õnnelik perekond. Me ei tülitsenud. Kuid me tegime harva nalja. Me ei aasinud. Me olime üksteise vastu ülimalt viisakad. See pole normaalne, ega ju?”
„Kas küsimus on praegu selles?” küsis Ruth tõsiselt. „Äkki te olete haige? Praegu möllab mingi viirus. Kas te olete külmetanud?”
Lars ei teinud küsimusest väljagi. „Kui isa suri, jättis ta perekonna varad ema käsutada kuni ema surmani, pärast seda läheb kõik üle minule. Võtke seda, nagu soovite. Mina võtan seda selliselt, et isa ei uskunud, et ma hakkan ema eest hoolitsema. Mida ta õieti arvas? Et ma viskan ta tänavale?” Larsi hääl tõusis solvunult.
„Ta võis arvata, et ema abiellub uuesti,” tuli Ruth mõistlikule järeldusele. „Ta soovis, et te saate pärandi puutumatult kätte. Vana farm oli väga armas, kui ma seal viimane kord käisin. Mulle meeldivad ajaloolised majad, eriti kivist ja puidust, nii nagu teie oma.”
„See on muinsuskaitse all. See pärineb Tudorite-ajast,” ütles Lars. „Kas keegi näitas teile jälgi peidetud katoliku kabelist väikeses toas tagatrepi all?”
„Jah, see on nii romantiline!” Ruth värises mõnust. Tema lemmiklektüür koosnes lugudest, mis jutustasid kuningakodades kunagi aset leidnud vandenõudest ja hirmutegudest. „Seda ma mõtlengi. See maja on eriline. Ma olen veendunud, et teie kadunud isa tahtis olla kindel, et see jääks perekonda.” Ruth osutas lauale. „Jooge ära, enne kui jahtub!”
„Aga maja pole kõik!” Lars jättis vihje külmale kohvile tähelepanuta. „Lisaks sellele on kaks endist töölismaja peaehitise kõrval oleval maal. Neid te ilmselt ei märganud. Kui isa suri, müüsime metsa ja osa karjamaadest maha, kuid majad jätsime endale. Ühes elab pensionil sõjaväelane. Ta on ustav parteiaktivist. Suurepärane mees, alati valmis hääli värbama, voldikuid jagama, istuma valimiste ajal terve päev jaoskonnas ja lugema hääli.”
„Teises…” Larsi nägu ja hääl muutusid vihaseks. „Teises elab kohutav vanamees, kelle nimi on Bullen. Tema kirjutabki mulle. Jumal teab, miks?” Lars osutas lauale. „Ta on igavene rist ja viletsus. Ta ei maksa üüri. Istub aastate viisi toas ega käi mujal kui kõrtsis. Sinna ta raha läheb – joomise peale!”
„Õnnelik inimene,” ütles Ruth. „Ideaalne pensionipõli!”
„See on naeruväärne! Ta isegi ei hääleta minu poolt! Ma ei väsi emale kordamast, et meil – see tähendab minul – pole vähimatki põhjust, miks me peaksime seda Bullenit hellitama. Ema vastus on alati sama, et ta on „vaene vanake, kellel on ainult pension, ega ta enam kaua ela”.”
Larsi näoilme muutus üha raevukamaks. „Bullen on alkoholist läbi imbunud ja elab arvatavasti saja-aastaseks! Ta ongi juba vana ja väga vastik. Jumal teab, miks ema selle hukkaläinud inimese vastu nii tundeline on. Tavaliselt on ta kainelt mõtlev naine. Et mitte öelda – terav.” Ta vaatas Ruthile tuliselt otsa.
Ruthil oli oma töö teha. „Teie ema on väga arukas ja ma olen kindel, et ta soovib teile oma südames ainult head. Mis puutub sellesse vanamehesse, siis näitab see teie ema lahkust. Kas te tahate kohvi juua, on see teie enda asi, kuid mul on palju tööd ja ma pean minema.”
Ta marssis uksest välja. Lars ohkas. Kahtlemata on Ruthil õigus ning ema on arukas ja heasüdamlik. Kuid ta on ka jonnakas, ja hiljuti, kui Bullen taas jutuks tuli, oli Lars hakanud kahtlustama, et ema on peale kõige veel riukaline.
Lars toetas käed aknalauale nii jõuliselt, et sõrmenukid tõmbusid valgeks. Aga sellest polnud abi. Tuleb see kiri läbi lugeda. Ta vaatas laua poole. Teda üllatas, et sel vanal joomaril jätkus mõistust midagi paberile panna. Lars istus laua taha. Ta võttis Bulleni kirja. Mida ta siis tahab?
„Aulik söör härra Holden,” algas ebakindla käega kirjutatud kiri üsna viisakalt.
Ma mõtlesin, et te peaksite nüüd teadma, mis nad on teind. Sellest oli kohalikus lehes ja ma lõikasin selle välja. Selle saab korda, kuid nad poleks pidand seda tegema. Kõik on Denny Lowe’i süü. Nad poleks tohtind talle mu tööd anda.
Lars luges kirja kaks korda läbi, kuid ei saanud ikkagi mingit sotti. Ta nägi vaimusilmas ainult selle närtsinud ja pahatahtlikku kirjutajat, kes konutab toanurgas. Lars kujutas ette, et tunneb isegi viskihaisu. Kas viski või väävli. Lars oli alati arvanud, et Bullenis on midagi saatanlikku.
„Ta on peast sassi läinud,” pomises Lars endamisi. Vehib kirju kirjutada. Ja mis saab edasi? Nõuab oma hauakaevajakohta tagasi? Tõenäolisemalt seda, et Lars ehitaks talle uue vannitoa või paigaldaks keskkütte või jumal-teab-mida. Et ma teeksin tema elu nii mugavaks, et ta ei kavatsegi lahkuda? Võta näpust!
Ma lõikasin selle välja. Siis peaks miski kirjaga kaasas olema. Kas Ruth ei märganud seda? Üldiselt ta kontrollib ümbrikke. Lars tahtis juba tõusta, et asja uurida, kui märkas laua all põrandal vedelevat ajaleheväljalõiget. Küllap oli aknast tulnud tuulehoog selle laualt pühkinud. Ta kummardas ja võttis paberi üles.
„TUNDMATUTE SÄILMETE MÕISTATUS” kõlas pealkiri.
Kõikide Pühakute kirikuaias Bamfordis tegid töömehed jubeda avastuse. Kui nad kaevasid lahti Walter Greshami (Bamfordi linnapea aastatel 1936–37 ja 1940–41) hauaplatsi, et matta sinna tema tütar Eunice, ilmus maapinna lähedalt nähtavale tundmatu noore naise luukere. Arvatakse, et naine maeti sinna ebaseaduslikult eelmise vikaari Maurice Appletoi ajal. Politseiametnik ütles: „Me käsitleme seda kui mõrajuhtumit.” Vikaar James Holland ütles meie reporterile: „See on väga kurb lugu. Paljud Bamfordi inimesed mäletaad preili Eunice Greshami, kes suri hiljuti kaheksakümne kaheksa aastasena. Ta tegi aastaid ühiskondlikku tööd ja oli kohaliku kirikunõukogu esinaine. Vanemad elanikud mäletavad ka armastatud preestrit reverend Appletoni, kes oli innukas aednik ja sagedane kohtunik kohalikel lillenäitustel.
Artiklil
