Ta polnud teinud ühtegi arvestatavat viga. Ta pole ennast kunagi ametlikel vastuvõttudel täis joonud ega saatkonna kemmergus oksendanud. Ega maganud valede meestega. Poetanud pressile ühtegi vale sõna. Üldiselt oleks see talle muret tekitanud. Aga mitte kolme järgneva nädala jooksul, kus puhkuseootus varjutas kõik muud probleemid.
Samm tundmatusse, mõtles Meredith virilalt, pööras ratta väravast sisse ja hakkas seda mööda sissesõiduteed ukse poole lükkama. Ta oli tulnud kiriklasse lootuses saada eelseisvaks veereisiks mõningaid juhtnööre.
Isa Holland oli nende kavatsusest kuuldes ootamatult innukaks muutunud. Tuli välja, et nooremast peast kuulus ta nende hulka, kes veetsid oma vaba aja põlvini mudas ja vesikasvudes, et „korrastada” kanalit. Tal oli väike raamatukogu sisemaa veeteedest. Ühel suvel oli ta käinud abiks ka Põhja-Prantsusmaal ja Belgias. Ta laotas kaardid laiali. Näitas tolmunud fotoalbumeid. Ta ütles, et tuleks meelsasti kaasa, kas või huvi pärast. Mida agaramaks ta muutus, seda suurem kahtlus täitis Meredithi südant.
Kuid ta ei tohtinud seda välja näidata. Nüüd oli liiga hilja ja kui vikaar kaardil näpuga jälge ajas, oli Alan ideest lõpmata vaimustatud. Oleks kohatu see maha laita, kui Alan on selle heaks kõik teinud. Ka Alan oli puhkuse ära teeninud. Meredith viskas kahtlused peast välja.
Ta mõtiskluse katkestasid sammud ja raske hingamine selja taga. Meredith jäi seisma, vaatas tagasi ja nägi jahmudes vikaari, kes tõttas mööda märga kivirada oma ukse poole.
Tal oli seljas sugugi mitte seisusekohane roheline kerge vihmakindel jakk, mille kapuuts oli vihma kaitseks tumedatele juustele tõmmatud. Lompidest läbi astudes kergitas ta oma massiivsete kätega preestrikuue saba nagu Victoria-aegne vanapiiga, paljastades rasked saapad, mis olid tema lemmikjalanõud. Ta oleks võinud mängida peaosa mõnes harrastustrupi lavastatud „Charlie tädis”. Meredith märkas, et vikaari saapad olid porised. Küllap ta käis kirikuaias. Garaažiuks oli lahti ja Meredith nägi, et mootorratas, millega isa Holland külades ringi sõitis, seisis garaažis.
„Oo, Meredith!” Isa Holland jäi hingeldades seisma. Ta lükkas kapuutsi peast ja silmitses naist, rohkem segaduses kui tavaliselt ja väga murelik.
„Kas midagi on halvasti?” Vikaari ärevus nakatas ka Meredithi.
„Jah, ma pean politseisse helistama!” Ta tõttas Meredithist mööda ja hõikas üle õla: „Mul ei lähe kaua. Pane ratas verandale ja mine sisse. Keeda endale kohvi…”
Isa Holland kadus majja ja lause lõpp koos temaga. Meredith järgis nõuannet ja pani ratta veranda puitsamba külge ketti – igaks juhuks. Minnes mööda koridori köögi poole maja tagaosas, kuulis ta, et vikaar räägib telefoniga. Kuna ta oli hetkel vait, võis arvata, et ta kuulab vastust. Ent kuna Meredith polnud kuulnud vestluse algust, ei teadnud ta, mida isa Holland oli öelnud.
„Kohe kindlasti mitte! Nad katsid selle kinni. Presendiga. Ei, keegi ei tea. Et kes seal on? Lowe’id. Nemad teavad. Jah, hästi.”
Köögis valitses kirjeldamatu korralagedus. Tal käis üks naine päeviti koristamas, kuid too oli lohakas ja täna polnud temast millegipärast mingit märki. Tema kohustuseks oli valmistada vikaarile lõuna enne seda, kui ta kell kaks lahkub, kuid tundus, et täna pole mingit sööki loota – kui isa Holland seda just ise ei valmista. Keset lauda seisis plekkpurk Baxteri ulukilihasuppi.
Meredith otsustas tee kasuks. Inglismaal nõudsid kõik hädaolukorrad teed. Ta lülitas veekannu sisse ja võttis riiulilt vana Swani teekannu. Ta oli selles köögis varemgi teed keetnud. Ta teadis, et teekannu kaas loksub ja kukub pealt, kui ettevaatamatult valada. Ta teadis, et piim külmkapis on pudelis, mitte kannus, ja et isa Hollandi nõrkuseks on šokolaadi-dieetküpsised, mida ta hoidis plekktoosis, millele oli maalitud kaks voorimehehobust toitvat last. Ühesõnaga kõik märgid sellest, et vikaar elas üksi. Nagu Meredith ise, Alan ja tuhanded teised.
Kostis kolksatus, kui raske käsi telefonitoru hargile asetas. Meredith seadis parajasti kannule kaant peale, põletades seejuures vastu tulist kannukülge randme, kui vikaar lävele ilmus. Meredith vaatas talle otsa. Mehe laubal pärlendas midagi niisket. Meredithile jäi selgusetuks, kas see on higi või vihmapiisad.
„Vabanda,” ütles vikaar. Ta istus ja asetas käed lauale. Küünealused olid mustad, see polnud muld, vaid mingi hallikasroheline ollus.
„Kas miski on pahasti?” Meredith valas mõlemale teed ja avas küpsisekarbi.
Isa Hollandi käsi sirutus automaatselt lohutuse järele, kuid peatus poolel teel. Ta silmitses oma musti küünealuseid, tõusis ja läks kraani all käsi loputama. „Sammal,” lausus ta üle õla. „Ma kraapisin hauakivilt teksti nähtavale.” Ta võttis uuesti istet. „Denny ja Gordon – hauakaevajad – kaevasid surnukeha välja.”
Jahmunud Meredith põrnitses talle otsa ega teadnud, mida öelda. Mõiste „hauast välja kaevamine” vilksatas ta peast läbi kõikides jubedates tähendustes. Siis arvas ta, et hauakaevajad võisid midagi untsu keerata. Ta kogeles: „Ekshumeerimine? Kas seda ei tehta koidikul? Või juhtus mingi eksitus?”
„Eksitus? Jah, võib ka nii öelda.” Isa Holland vaatas kella. „Politsei saadab kellegi sinna. Ta tuleb siit läbi ja ma juhatan ta kirikuaeda. Denny ja Gordon peavad seal valvet. Ma loodan, et keegi teine sinna ei lähe. Õnneks sajab. See veel puuduks, et mõni läheb lilli viima ja näeb seda… Siis oleks terve Bamford juttu täis. Ja silmapilkselt! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see sinna sai.”
Meredith seedis hetke infot. „James, kas sa tahad öelda, et sinna maeti kedagi ebaseaduslikult?”
„See pidi nii olema.” Vikaar mälus süngelt küpsist, ta habemesse pudenes raasukesi.
”Aga kuidas? Keegi ei saa ju minna surnuaiale ja matta oma kadunuke mingisse suvalisse kohta! Kas sa oled ikka kindel?”
„Kindlamast kindel. Sa ei tohi sellest iitsatadagi.” Kui Meredith noogutas, jätkas ta: „Kuigi varsti saavad kõik niikuinii teada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas see sai juhtuda! Nagu sa ütlesid, ei saa keegi lihtsalt minna ja kedagi niisama maha matta.”
„Võib-olla on kirikuraamatutes midagi sassi aetud, James. Ära võta seda nii südamesse!” lohutas Meredith.
Vikaar muutus veelgi süngemaks ja näppis laual olevaid esemeid. Ta võttis supipurgi, silmitses hirve etiketil ja pani purgi tagasi lauale.
„Kus proua Harmer on?” küsis Meredith.
„Läks haiget õde vaatama. Ja ongi hea. Ma poleks tahtnud teda pärast seda juhtumit näha. Ta oleks selle kohe laiali pasundanud.”
Köögiukse kohal helises vanaegne uksekell, pärit aegadest, mil kiriklas töötas väike teenijaskond. Vikaari välisuks oli harva päeval lukus ja tavaliselt pistsid külastajad pea ukse vahelt sisse ja hüüdsid. Kella helistamine tähendas võõrast inimest.
„Politsei on juba kohal! Noh, eks siis tuleb minna ja näidata.” Isa Holland tõusis ja väljus köögist. Hetke pärast kuulis Meredith tema üllatunud häält.
„Margaret! Ma arvasin, et sa oled… Tähendab, ma ootasin kedagi teist. Mine kööki! Me jõime just parajasti teed.”
„Mul on Oscar autos. Kas ta tohib sisse tulla? Muidu hakkab tal igav ja siis ta haugub inimeste peale.”
„Jah, muidugi, lase ta sisse.”
Kulus pisut aega, siis kostis autoukse paukumist ja käsklus: „Oota üks hetk, Oscar!”
Sellele
