seda mõtlesin ma viie minuti eest,” ütles Meredith. Kuid Wynne’i vestlus võttis, nagu sageli, ootamatu pöörde ja ta jätkas:
„Sellepärast ma võtsingi vastu pakkumise teha natuke tööd surnukuurile.”
See muutis külalised paugupealt kaineks ja nad vaatasid talle jahmunult otsa.
„Surnukuur,” selgitas Wynne, „on ajalehe nekroloogide rubriik. Lehel on kuulsate ja tähtsate inimeste järelhüüded igaks juhuks valmis, et paisata kohe trükki, kui mõni neist peaks otsad andma. Pärast pensionile jäämist olen ma juba mitmeid kirjutanud – alati kerkib mõni uus kuulsus pinnale. Lisaks olen juba olemasolevaid korrigeerinud. See on äärmiselt huvitav töö ja kohutavalt delikaatne. Küsitletav ei tohi aru saada, mida sa tahad.”
„See on täiesti arusaadav,” ütles Markby. „Kes tahaks, et keegi surnutest elatuv kuri vaim – vabandust, Wynne –, keegi lugupeetud sulesepp koostab su nekroloogi, kui sa oled elus ja täie tervise juures. See viib ükskõik kelle endast välja.”
„Oi, see pole üldse nii!” kinnitas Wynne. „Nad ei paneks seda pahaks. Nad oleksid meelitatud ja põnevil. Nad annaksid kõik, et teada, mida neist kirjutatakse, kuid nad ei näe seda kunagi. Nii on parem, kui nad ei tea. Kui nad teaksid, pakuksid nad sulle kõik, et pilk peale visata.”
„Ma saan aru, et see on oma süngel moel isegi pisut lõbus,” arvas Meredith akna juurest.
Wynne’i nägu muutus mõtlikuks. „Jah, ma nautisin seda. Kuni…” Ta näppis pudelikorki. „Kuni Olivia Smeatoni hobuse looni.”
Meredith pani klaasi käest ja pöördus näoga toa poole. Ta ignoreeris Alani meeleheitlikke märguandeid mitte lasta ennast peibutada ja küsis: „Mida ta tegi?”
„Tegi? Oh…” Wynne naeratas kergelt ja Markby oleks võinud vanduda, et ta silmad särasid võidurõõmsalt. Wynne oli nad õnge saanud ja teadis seda. „Ta ei teinud midagi, vaene loomake. Ta suri ära.”
See oli murdepunkt. Kas nüüd või mitte kunagi. Markby tegi viimase katse teemat muuta. „Kas sa tahad öelda, et sa kirjutasid nekroloogi hobusele, Wynne?”
„Ei, vaid vaesele Oliviale, kes suri mõni päev hiljem. Hobune maeti reedel ja Olivia leiti esmaspäeva hommikul surnuna. Ma helistasin kohe ajalehte ja andsin teada. Mul oli juba palutud nekroloog kirjutada. Arvestades tema iga. Ent keegi ei oodanud, et ta nii äkitselt ja sellisel kombel sureb. Ma räägin vist segaselt, eks ole?” Wynne naeratas vabandavalt. „Kas ma alustan algusest?”
„Aeg on juba hiline.” Markby vaatas kähku kella.
Meredith laskus õrrelt alla, istus Alani jalge ette põrandale ja võttis tal kätega põlvede ümbert kinni. „Jah, palun,” ütles ta enesega rahul olevale Wynne’ile. „Räägi meile kõigest algusest peale.”
Markby oigas vaikselt ja nõjatus toolileenile. Väljas hämardus. Wynne süütas laualambi. Neid ootas ees pikk õhtu, täis lugusid. Toas hõljusid vaimud, keda Wynne’i mälestused olid äratanud. Ja täna polnud isegi jõulud!
„Mulle helistati ajalehest jaanuaris,” alustas Wynne. „Keegi oli kontrollinud surnukuuri ja avastanud Olivia. Tehti kindlaks, et ta elab siin külaservas Rookery House’is. Seega olin mina tema nekroloogi täpsustamiseks kõige sobivam isik. Ajalehes teati, et ma olen diskreetne. Ma hoiatasin neid, et see ei saa kerge olema. Olivia polnud just erak, kuid ta elas tagasitõmbunult ega sekkunud küla asjadesse. Ta sai inimestega läbi. Kuid ta ei olnud eriti seltsiv isegi nooremana, kui ta siia elama asus.”
„Millal see oli?” andis Markby järele, kuna arvas, et mida kiiremini Wynne oma loo ära jutustab, seda rutem nad siit pääsevad. Ta lootis, et see toimub enne, kui Wynne jõuab öelda, miks ta seda kõike räägib ja mida ta temalt, Markbylt, loodab. Sest ta oli kindel, et kena vanadaam tahab, et ta teeks midagi drastilist ja kes teab – isegi natuke seadusevastast.
„Tuhande üheksasaja seitsmekümne viiendal. Siis tehti nekroloogi viimane sissekanne. Nüüd oli mul vaja täita kahekümneaastane tühimik.”
„Võib-olla tõmbus ta pärast sündmusterohket elu tagasi. Tahtis elada vaikselt ja rahulikult.”
„Seda ei taha keegi,” ütles Wynne kindlalt. „Isegi siis, kui nad nii räägivad. Vanadus on ilma üksildusetagi halb küllalt. Ning ära unusta, et ta oli siia kolides natuke üle viiekümne, ja juba siis lükkas ta küllakutsed viisakalt tagasi. Ta ei rääkinud endast. Inimesed ütlevad, et kuigi ta polnud seltsiv, nähti teda tihti. Tal oli poni ja hobukaarik, millega ta ringi sõitis, ning teda teati välimuse järgi hästi. Ta vahetas mõnikord külarahvaga mõne sõna ja käis ka vahete-vahel kirikus. Ponid vahetusid. Kokku oli tal kolm poni – mitte ühekorraga, vaid järgemööda. Lõpuks loobus ta sõitmisest ja viimane poni sai vara pensionile. Pärast seda käis Olivia harva oma valdustest väljas. Poni elas koplis. Veterinaar Rory Armitage käis teda aeg-ajalt läbi vaatamas. Nagu doktor Burnett, kes Oliviat regulaarselt külastas. Janine Catto käis argipäevadel ta juures koristamas ja poes. Aeda hooldas meie kohalik isevärki juhutööline Ernie Berry – ta on tõepoolest üsna iseäralik –, niitis muru ja nokitses maja juures. Suuremaid remonditöid tegi Max Crombie. Ta on kohalik ehitaja. Tal on tütar Julie ja üksvahe oli too väike tüdruk Oliviaga lähedasem kui ükski teine viimaste aastate jooksul. Julie on ponihull.”
„Nagu minu õetütar,” ütles Markby.
„Jah, nagu Emma. Kui Max Olivia katust vahetas, mangus Julia ennast temaga kaasa. Ta tahtis poniga lähemat tutvust teha. Lapselikult siiras Julia sai Oliviaga jutu peale ja ta meeldis vanadaamile. Olivia lubas tal poniga väljadel ratsutada. Pärast seda oli Julia igal vabal hetkel Olivia juures. Olivial ponud midagi selle vastu. Ma arvan, et lapse õpetamine pakkus talle rõõmu. Ma nägin neid mitu korda koos. Olivia istus vana kastani all toolil ja jagas ratasringi traavivale Julie’le õpetusi. Mulle meenutas see ballettmeistrit ja usinat õpilast.” Wynne naeratas.
„See oli ilus õunikhall poni. Ning milline võluv vaatepilt see oli, kui pikkade heledate juuste ja sametmütsiga Julie temaga koplis ringi kappas ja üle maapinnale asetatud postide hüppas! Ka uhkusest pakatav Max oli mõnikord juures. Tema väike tüdruk, tema silmatera ja nii edasi! Laps oskas hobusega ümber käia ja nurus isa, et too ostaks ka temale poni. Max oleks ostnud ära Olivia oma, kuid Olivia keeldus, öeldes, et Jaanimardikas on olnud liiga kaua tegevuseta ega tule enam liikluses toime. Ja pealegi oleks mõistlikum, kui Julie’le muretsetaks korralik näituseponi, sest Julia oskas kenasti ratsutada ja areen oleks järgmine, mida ta tahaks proovida. Seega läks Max – rahakas nagu ta on – ja ostis tütrele suurepärase palomino tõugu looma. Olivia poni hakkas jälle koplis tukkuma. Julie võitis lõpuks igal selle piirkonna näitusel oma klassis punase roseti. Ma ei kahtle, et tema ikka veel tippvormis Olympia kuulutatakse aasta hobuse tiitli vääriliseks. Või läheb isegi olümpiamängudele!”
Wynne tõmbas hinge. „Tegelikult tulin ka mina oma tööga toime.”
„Ma ei taipa üht,” ütles Markby, „mida see auväärne vaikselt elav, hobuseid armastav ja ilmselt heasüdamlik vana daam on saavutanud, et tema surm üldrahvalikku huvi äratab. Milleks see nekroloog?”
„Oi,” ütles Wynne. „Olivia pole mitte alati vaikset elu elanud!”
kolm
Mees hammustusest paranes, Koer hoopis suikus surmale.
„Alustuseks,” jätkas Wynne, „võitis Olivia 1937. aastal,
