Uskumatu! Siin, Parsloe St. Johnis! Tule ja vaata, mida nad on teinud!”
Nad elasid paarismajas. Ühe poole välisuks asus maja vasakus ja teise oma paremas otsas, nii et elutubade aknad jäid keskele. Wynne’i akna all oli olnud kividega ääristatud kitsas lillepeenar, kus kasvasid astrid ja roomavad kukeharjad.
Peenart enam ei olnud. Selle asemel avanes Wynne’i kahjusid hindavate, ikka veel hommikumantlites naabrite pilgule lapp segi songitud maad. Üleskistud taimed olid hunnikus suremas. Need polnud mitte ainult juurtega üles kistud, vaid ka tükkideks hakitud, et neid ei saaks tagasi istutada. Ääriskivid, mõne küljes siiani rohelised kukeharjad, olid väikesesse eesaeda laiali loobitud.
„Kes seda võis teha?” halas Wynne. „Ja miks ma midagi ei kuulnud? Ma ei kujuta ette, millal nad võisid seda teha! Kui te õhtul lahkusite, oli ju kõik korras, eks? Ja siis oli kesköö peaaegu käes.”
„Ma kardan, et kumbki meist poleks olnud võimeline midagi märkama,” tunnistas Meredith.
„Ma ei usu,” ütles Markby sussininaga mullakamakat togides, „et keegi oleks söandanud siin tegutseda, kui me kõik selles toas olime.” Ta osutas aknale laastatud peenra kohal. „Muidugi olenes see ka sellest, kui juua täis see isik või need isikud olid. Võib-olla oli see mõni pubist koju mineja.”
„Kuningapeast?” Wynne raputas pead. „Mitte keegi ei lähe seda teed koju – või kui, siis haruharva. Nad lähevad teist teed, mis viib riigimajade või uute kruntide juurde või Stable Row ridaelamute juurde. Üldiselt…”
Ta jäi vait ja raputas kahtlevalt pead. Majanurga tagant ilmus välja Nimrod. Nähes värsket mulda, lõi ta ainus silm särama, ta nuhutas uurivalt maad ja katsus käpaga pehmemaid hunnikuid.
„Oi, ei, ei tohi!” käratas kassiomanik. „Ära tee asja veelgi hullemaks!” Ta plaksutas käsi.
Vali hääl ei heidutanud Nimrodi, kuid ta sai vihjest aru ja lonkis poolikut saba vonksutades minema.
Wynne oli juba riides, jalas kotitavad püksid ja seljas veel kotitavam sviiter. Nemad Alaniga ei olnud riides. Meredith taipas seda, kui külm hommikutuul lõõtsus vastu ta paljaid jalgu.
„Vastik lugu, Wynne,” ütles ta käsi sooja saamiseks kõvasti enda ümber surudes. „Imelik, aga ma ärkasin öösel üles ja arvasin kuulvat mingit kraapimist. Ma mõtlesin, et see on ehk Nimrod või mõni teine loom. See polnud nii vali, et oleks sundinud voodist tõusma ja akna juurde minema. Aga ma oleksin pidanud minema.”
Wynne kehitas alistunult õlgu. „Need polnud teab mis uhked lilled. Keegi tegi vist oma arust nalja. Aga see on… ebameeldiv.”
„Wynne, kas sa oled hiljuti kellegagi tülitsenud?” küsis Alan äkitselt.
„Tülitsenud? Siin, külas – ei-ei, muidugi mitte!”
„Siis tegid seda lapsed või mõni napakas.”
„Mitte…” Meredith tabas Alani pilgu, mis käskis tal vait olla.
„Jah, kindlasti tegi seda mõni ulakas laps kihlveo peale,” ütles ta.
„Ma veel näitan talle kihlvedu!” ähvardas Wynne.
„Me tahtsime sinult küsida,” viis Alan jutu mujale, „kas sul on täna aega, et käia meiega Janine’i juures, kellel on Olivia maja võti. Me tahaksime sellele pilgu peale heita.”
Wynne muutus rõõmsamaks. „Otse loomulikult! Kas pärast hommikusööki sobib?” Ta silmitses nende hommikumantleid. „Ütleme, kell kümme?” Ta võttis maast mõned lillevarred. „Mis sa arvad, kui ma nad vette panen, kas nad ajavad juured alla?”
„Ma tahtsin öelda enne, kui sa mind katkestasid, et mitte palju pärast kella nelja hommikul,” ütles Meredith. „Sest siis ma kuulsin seda kraapimist ja klõpsumist, mis võis olla lillede hakkimine. Kakskümmend minutit pärast nelja olin ma akna juures ja siis oli süüdlane juba läinud. Väljas hakkas valgeks minema ja nii hilja ei lähe enam keegi kõrtsist koju ega ole lapsed väljas.” Ta kortsutas kulmu. „Nii vara ei tõuse ju keegi üles. Aga lapsed poleks hakanud lilli tükeldama, nad oleksid need lihtsalt üles kitkunud. Keegi tahtis nimelt kurja teha. See polnud hetkeline tuju. See oli ettekavatsetud.”
„Ma tean, ent me ju ei taha, et Wynne seda liiga raskelt võtaks. See oli pahatahtlik tegu. Ja aeg põrmugi mitte varajane selle jaoks, kes asja pärast väljas on. Ära unusta, et me oleme maal. Siin tõusevad paljud enne kukke ja koitu. See võis olla mõni tööle mineja. Võib-olla talusulane. Või hulgus, kes asus pärast kuskil küünis või saras magatud ööd varakult teele. Külad on omaette klannid, kus solvatakse ja solvutakse kergesti. Kui see oli hulgus, võis Wynne tal ukse nina ees kinni lüüa ja asja unustada. Ent see võis olla piisav põhjus kättemaksuks.”
„Vähemalt meie oleme ta kõrval kuni nädala lõpuni,” ütles Meredith mõne hetke pärast.
Alan seisis akna juures ja vaatas tühjale teele. „Jah, ta elab siin veidi eraldatult, eriti nüüd, kui tal pole enam kindlat naabrit. Ma loodan, et Paulil õnnestub maja välja üürida.”
Kell kümme paistis päike ja varahommikune vastik üllatus oli hakanud ununema. Isegi Wynne näis sellega leppivat.
„Pealegi hakkab suvi lõppema. Ma oleksin selle peenra nagunii üles kaevanud.” Wynne juhatas neid. „Janine Catto elab Stable Row’l. Ta peaks olema seal, sest ma ei usu, et ta on leidnud pärast Olivia surma uue alalise koha. Siinkandis ei leidu noortele emadele eriti palju tööd. Ta käis tund või paar kellegi juures koristamas, kuid ma arvan, et talle meeldiks kindlasti niisugune töö nagu Rookery House’is. Peaks küsima, kas ta ei taha paar hommikut nädalas minu juures käia.”
Kostis kabjaplaginat ja nende ees ilmus nurga tagant välja ponil ratsutav tüdruk. Ratsu ja ratsanik nägid uhked välja. Poni karv läikis kui vask ning tema lakk ja saba olid kohevad kui suhkruvatt. Tüdruk võis olla umbes kahe- või kolmeteistkümneaastane, tema lapselik kohmakus hakkas omandama puberteedieale omaseid piirjooni. Lõua alt kinni ratsakübara, rohelise vesti ja ratsapükstega nägi ta välja nagu tõeline ratsutaja.
„Tere, Julie!” hüüdis Wynne.
Tüdruk viipas tervituseks. „Tere hommikust, proua Carter!”
„Maxi tüdruk,” selgitas Wynne, kui ratsanik silmist kadus. „Tore tüdruk, veel lapselikult rikkumata.”
„Kas temale jättis Olivia kaks tuhat naela?” meenus Meredithile.
„Temale jah. Mitte et ta isal raha poleks. Olivia annetusest kuuldes ütles nii mõnigi: „Kellel on, sellele antakse.”
Wynne jäi mõttesse. „Imelik küll, kuid see on tihti nii. Näiteks Janine Cattole, kes on üksi kahe kasvava poisiga, oleks kaks tuhat naela hädasti ära kulunud, kuid Olivia jättis talle ainult paarsada, kuigi Janine töötas ta juures mitu aastat ja täitis igasuguseid kohustusi, mis ei kuulunud tema töö hulka. Kuid Olivia teadis ise, mida oma rahaga teeb.”
Nad olid jõudnud nurgal asuva vana madala pubini. Ukse kohal rippuva maalitud sildi ühel poolel oli kujutatud tapapaku ees põlvitavat õnnetu saatusega Charles I-st. Tema kohal koogutas näokattega timukas, kirves pea kohale tõstetud. Teisel küljel demonstreeris timukas rahvahulgale kuninga maharaiutud pead. „Vapustav,” lausus Alan mõrult.
Pubi kõrvalt
