bulgaarlased,” lisas Max heatahtlikult.
Dariusz kehitas õlgu. „Jah, bulgaarlastega tuleb samuti arvestada. Me peame alatasa visiite tegema, üksteisel silma peal hoidma, varba vette pistma,” ütles ta Ruudile. „See on diplomaatia.”
„Kas sa tahad öelda, et see, mis siin tol õhtul juhtus, oli diplomaatiline afäär?” küsis Ruudi.
„Oleks vabalt võinud olla, kui targemad pead poleks õigesti tegutsenud.” Dariusz noogutas Maxi suunas.
„Sul pole midagi juua,” märkis Max. Ta vaatas restorani teise otsa ja Michał reageeris ülemkelneri telepaatiaga, tõi Ruudi jaoks lauale puhta klaasi ja taganes jälle baarileti taha. Max täitis klaasi viinaga ja ütles: „Nad tahtsid ainult lõõgastuda, aga keegi ei andnud selleks võimalust, sest kõik kartsid neid.”
„Seda ei saa ette heita,” ütles Dariusz. Ta maitses liha, võpatas, sirutas käe tabascopudeli järele ja raputas sealt lihale mõned tilgad. „Kamp purjus, hambuni relvastatud ungarlasi hulgub mööda restorane ja baare. Mida siis inimesed peaksid mõtlema?”
„Just nimelt,” nõustus Max.
„Nende oma viga, kui keegi oleks ülemäära äkiliselt reageerinud,” jätkas Dariusz. Ta maitses uuesti liha ja nüüd maitses see talle paremini. Sel korral tõstis ta kahvlitäie suhu ja mälus õnnelikult.
„Ja see poleks olnud kellegi huvides,” ütles Max. Ilmselt oli ka tema liha viimaks õige maitse saanud. Ta hakkas sööma.
„Noh, täpselt,” ütles Dariusz. „Sellisest asjast võib sõda tõusta.” Ta vaatas Ruudi poole ja kallutas pea küljele. „Sa oled Tallinnast, eks?”
„Ma sündisin Pärnus,” ütles Ruudi. „Aga ma olen Tallinnas elanud.”
„Ma pole seal kunagi käinud.” Dariusz vaatas oma klaasi, kuid see oli tühi. „Kuidas seal on?”
Ruudi vaatas, kuidas Max Dariuszi klaasi täis valas. „Normaalne.”
„Eestlase kohta räägid sa väga head poola keelt.”
Ruudi võttis oma klaasi ja tühjendas ühe lonksuga. „Aitäh.”
Dariusz pani kahvli käest ja pahvatas naerma. Ta sirutas käe ja patsutas Maxi õlale. „Ma ütlesin sulle! Kas ma ei öelnud sulle?”
Max naeratas, noogutas ja jätkas söömist. Ruudi keeras Wyborowal korgi pealt ja valas oma klaasi täis. Michał oli talle öelnud, et Wesoły Ptaki nimi pärines Eugeniuszi laulust – Eugeniusz oli üks paljudest poola sotsiaalpoliitilistest bardidest, kes saavutasid lühiajalise kuulsuse, enne kui end surnuks jõid ehk siis mõni armukade abikaasa või mahajäetud armuke nad maha lasi. Lind laulab puuris ja omanik arvab, et ta on õnnelik, oli Michał öelnud, aga lind on endiselt puuris. See seletus oli Ruudi täielikult segadusse ajanud.
„Me rääkisime siin geopoliitikast,” ütles Dariusz talle. „Mõtled sa sageli geopoliitikale?”
„Ma olen kokk,” ütles Ruudi. „Mitte poliitik.”
„Aga mingi arvamus peab sul ju olema. Igaühel on oma arvamus.”
Ruudi raputas pead.
Dariusz vaatas teda kahtlevalt. Tõstis siis klaasi ja rüüpas pisut vodkat. „Ma nägin eelmisel nädalal uudistest, et ainuüksi Euroopas on selle aasta jooksul tekkinud kaksteist uut riiki ja iseseisvat piirkonda.”
„Ja aasta pärast suuremat osa neist enam ei ole,” ütles Ruudi.
„No näed?” Dariusz sihtis teda võidukalt näpuga. „Sul on arvamus! Ma teadsin, et on!”
Ruudi ohkas. „Ma tean ainult nii palju, kui ma uudistest näen.”
„Ma kujutan Euroopat ette liustikuna,” pomises Max, „mis pudeneb jäämägedeks.” Ta võttis suutäie boeuf a la tartar’i ja näris rahulolevalt.
Ruudi ja Dariusz silmitsesid teda pikalt. Siis vaatas Dariusz uuesti Ruudi poole. „See pole paha võrdlus,” ütles ta. „Euroopa pudeneb ikka väiksemateks ja väiksemateks rahvasteks.”
„Kvaasi-rahvuslikeks entiteetideks,” täpsustas Ruudi. „Riikideks.”
Dariusz mühatas. „Sandžakid. Krahvkonnad. Vürstiriigid. Maakonnad. Euroopa vajub tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse.”
„Teie jaoks rohkem territooriumi,” märkis Ruudi.
„See on sama territoorium,” ütles Dariusz. „Rohkem piire. Rohkem bürokraatiat. Rohkem piirivalvureid. Rohkem tollieeskirju.”
Ruudi kehitas õlgu.
„Võta või näiteks Hindenberg,” ütles Dariusz. „Mismoodi see võis tunduda? Heidad Wrocławis magama ja ärkad üles Breslaus. Mismoodi see võis tunduda?”
Ainult et see polnud juhtunud üleöö. See, mis juhtus Wrocławi ja Opole ja nende ümbruse väiksemate linnade ja küladega, oli toimunud pika ja valusa aja jooksul ning uudiseid jälgides oli selge, et poolakate jaoks polnud see asi veel sugugi lõppenud.
„Võta näiteks päevad pärast Teist maailmasõda,” ütles Ruudi. „Churchill, Roosevelt ja Stalin saavad Jaltas kokku. Sa heidad magama Breslaus ja ärkad järgmisel hommikul Wrocławis.”
Dariusz naeris ja sihtis teda nõustudes kahvliga.
Vestlus jäi veidikeseks soiku.
„Mul on Hindenbergis nõbu,” mõtiskles Max.
Dariusz vaatas tema poole. „Muuseas, miks sa ise seal ei ela? Sa oled ju sileeslane.”
Max mühatas.
„Kohtud sa nõbuga tihti?” küsis Dariusz.
Max kehitas õlgu. „Reisimine on keeruline. Viisad ja kõik see värk. Mul on Poola pass, tema on Hindenbergi kodanik.”
„Aga ta helistab sulle, jah? Saadab e-maile?”
Max raputas pead. „Poola valitsuse poliitika,” ütles ta pahuralt.
Dariusz pöördus Ruudi poole. „Näed nüüd? Näed, millist südamevalu sellised asjad võivad põhjustada?”
Ruudi valas endale uue joogi ja mõtles, et vestlus oli äkitselt kuidagi väga konkreetseks muutunud.
„Et siis,” ütles Dariusz Maxile. „Kui palju sellest juba aega möödas on, mil sa viimati oma nõbuga rääkida said?”
„No ikka on,” nõustus Max mõtlikult, nagu poleks see talle ammu pähegi tulnud. „Isegi postile ei saa tänapäeval kindel olla.”
„Skandaalne,” pomises Dariusz. „Skandaalne.”
Ruudi jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti, nagu hakkaks lahkuma – lihtsalt et näha, mis juhtub.
Juhtus aga see, et Dariusz ja Max põrnitsesid jätkuvalt kuhugi kaugusse ning mõtisklesid Hindenbergi ebaõigluse ja Poola suhtumise üle sellesse. Ruudi istus tagasi ja vaatas neid.
„Siin
