hinnasilte, teisendas margad zlottideks ja jõudis järeldusele, et kui ta tahaks Hindenbergist Peugeot’ osta, peaks ta selleks Maxi köögis töötama järgmised sada viisteist aastat.
Ta lonkis edasi, viitis aega. Veel veidi edasi oli suure akna siseküljele kinnitatud sadakond paberekraaniga telerit, mis kõik näitasid sama jalgpallivõistlust. Mängijate särkidest sai Ruudi aru, et käib maavõistlus Ungari ja Inglismaa vahel ning väljakul ja tribüünidel toimuva põhjal näis, et tegemist on eriti vihase vastasseisuga.
Umbes viie minuti pärast tuli teiselt poolt tänavat üks mees, jäi tema kõrvale seisma ja nad vaatasid koos jalgpalli.
„See värav poleks nagunii lugenud,” ütles mees mõne aja pärast saksa keeles.
„Ega palju poleks puudunud,” ütles Ruudi. „Mulle tundub, et tänapäeval ei mõista enam keegi kunstlikku suluseisu.”
„Tõsi ta on,” nõustus mees. „Mina kindlasti ei mõista.”
Ruudi vaatas kõrvale ja nägi suurt, tüsedat, külmale õhtule sobival moel sissemässitud kogu. Mees kandis pikka mantlit, mille krae oli üles keeratud, ning laiaäärelist, üle kulmude tõmmatud kaabut. Lisaks oli sall keeratud mitte ainult ümber kaela, vaid ka ümber näo alaosa, nii et Ruudi nägi ainult tema silmi ja kehakeelt.
„See on väga nukker linn,” ütles mees.
„See on paljude linnadega nii,” nõustus Ruudi, just nagu Dariusz oli õpetanud.
Tüse kogu ta kõrval näis lõdvestuvat. „Viiskümmend seitse,” ütles mees.
„Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.
Mees pistis käed taskusse ja hakkas eemale jalutama. Mõne sammu järel ta peatus, pööras ringi ja vaatas Ruudit.
„Sa oled väga noor,” ütles ta.
Ruudi püüdis meelde tuletada, kas Dariusz oli andnud talle ka selle fraasi jaoks vastuse. Ta otsustas, et tegemist oli lihtsalt osakesega vestlusest, ning avastas imestusega, et see võttis ta täiesti sõnatuks. „Vabandust,” ütles ta.
Tüse mees uuris teda veel mõne hetke. Kehitas siis õlgu, pööras jälle ringi ja kõndis tänavat mööda minema. Ruudi jälgis, kuidas ta ümber nurga pööras ja Peugeot’ müügisalongi taha kadus.
Ja see oligi kõik. Ruudi seisis poeakna ees ja vaatas teisel pool klaasi toimuvat Ungari-Inglismaa mängu. Ta ei saanud hästi aru, kust kaadrid pärinesid. Kindlasti mitte maapealsest või satelliitlevist, poolakad oleksid need ära seganud. Sama käis kaabliühenduse kohta Suur-Saksamaaga. Võib-olla oli keegi toonud mälupulgal salvestuse. Kaamera pööras tribüünide poole. Kellelgi oli õnnestunud signaalrakett läbi metallidetektorite, lõhkeainedetektorite ja turvameeste pistelise kontrolli siiski staadionile tuua. Raevukasvalgest kuumavast punktist voolas paksu oranži tossu voogavale inimmerele.
Ta seisis seal veel kümme või viisteist minutit. Ungari teenis penalti ja lõi värava. Sireene ei kostnud. Enam keegi talle ei lähenenud. Keegi ei püüdnud teda arreteerida. Keegi ei püüdnud teda röövida. Lõpuks jalutas ta oma hotelli.
Krakov näis räpasena. Sinna polnud midagi parata – Breslaust tulles näis see räpasena. Väärikana, kaunina, kuid räpasena. Kraków Głównys rongilt maha komberdades märkas Ruudi esimest korda üle paljude aastate, kui saastunud oli õhk. Päikesetõus oli uhke. Just saastumise tõttu olid Krakovi päikesetõusud sageli suurejoonelised. Ent samal põhjusel kippusid siin olema apokalüptilised päikeseloojangud.
Ruudi kõndis kesklinna poole. Mõned pitsa ja kiełbasa2 letid olid Barbakani ees juba avatud ning liha ja kuuma õli lõhn hommikutuules pani ta suu vett jooksma, aga ta läks neist mööda. Ta mõtles, et ainult turistid on nii lollid, et riskivad mõnest sellisest letist pitsaviilu osta.
Florian´ska oli peaaegu mahajäetud. Rudi avas Restauracja Maxi peaukse ja pani selle enda järel jälle lukku.
Söögisaalis olid lauad ja toolid seinte äärde tõstetud ja üks Maxi filipiinlannast koristaja lükkas iidset Dysoni tolmuimejat mööda vaipa. Ruudi viipas talle tervituseks ja läks kööki.
Max seisis keset kahhelkividest ja roostevabast terasest pindu, kirjutamisalus käes, ja kontrollis hommikul kohale toodud kaupa.
„See lurjus Tomek on sealiha jälle vähem saatnud,” ütles Max Ruudile.
„Kus Mirek on?” Mirek oli Ruudi kastmekokk, ajutine nähtus köögis, kelle vallandamiseks Ruudi juba tükk aega hoogu võttis.
Max kehitas õlgu. Vastupidiselt oma emale ei osanud Max köögimeeskonda õigesti kohelda. Ruudi äraolekul oleks Mirek pidanud köögi eest vastutama, kuid Mirek oli tülinoriva ja ebausaldatava loomuga loodusjõud. Paraku oli ta ka suurepärane kokk. Ruudil polnud kavas hakata temast puudust tundma, kuid Maxi kliendid võisid hakata küll.
„Ma helistan Tomekile,” ütles Ruudi ja lükkas oma koti tööpinna alla varjule. Tomekil olid omad probleemid, enamasti olid need seotud tarnijate ja töötajate ja altkäemaksudega. Restoraniäri sarnanes suuresti rahvusvaheliste suhetega, seal oli õudselt palju diplomaatiat, aga enamasti sellist, mida sai relvadega toetada. Ta võttis jope seljast. „Kas sa tundsid minust puudust?”
„Parem, kui sa oleksid siin olnud,” tunnistas Max.
„Kas see toob mulle palgakõrgenduse?”
Max viipas tõrjuvalt kirjutamisalusega.
Ruudi riputas jope kappi ja hõõrus silmi. Tundus absurdne, et nii lühikese reisi järel oli tekkinud vööndivahetusväsimus. „Ma klaarin Mirekiga asjad ära.”
„Ma pidin eile õhtuks vahendusbüroost koka võtma,” ütles Max.
Ruudi ja Maxi maailmas oli see kõige hullem asi, mis võis restoranis juhtuda. Ruudi mõtles, kuidas tal tuleb nüüd oma meeskonna sulgi siluda, ja küsis: „Kes see oli?”
„Paweł Grabian´ski.”
See polnud kõige hullem õnnetus, kuigi Ruudi kamp oleks tegelikult pidanud ka ilma tema ja Mirekita hakkama saama. Ta oli arvanud, et on nad paremini välja õpetanud. Nokkimisjärjekorras oleks pidanud toimuma muutus. Keegi oleks pidanud vastutuse enda peale võtma. Ruudi mõistis, et peab nad läbi sõimama, kuigi oli kord endale lubanud, et oma köögis ta seda kunagi ei tee.
„Paweł on päris hea kokk,” ütles ta kõheldes.
„Aga ta näeb kogu aeg nii kurb välja,” ütles Max. „Nagu hakkaks kohe nutma.”
„Mul on endalgi selliseid päevi olnud,” ütles Ruudi ja võttis paberid Maxi tõrkumatute sõrmede vahelt. Max oli jõudnud üle vaadata ainult mõned neist asjadest, mis seisid keset kööki taaskasutatud plastikust kastides.
„Sa paistad väsinuna?”
„Ma klaarin siin kõik ära ja tukastan siis mõne tunni, sobib?”
„Sa peaksid koju minema ja korralikult välja magama,” ütles Max. „Ma helistan päevase eine asjus büroosse.”
„Nad võivad jälle Pawełi saata.”
Maxi näol peegeldus raske otsuse tegemise
Vorst (poola k). Tlk.
