ütles Ruudi.
„Ja kuidas ta paistis?”
„Oli pime ja ta nägu oli varjus.” Ruudi mõtles, kui kaua nad peavad jätkama teesklemist, nagu oleks tegemist olnud Maxi nõoga. „Ma pean Dariusziga rääkima,” ütles ta.
„Ja seda pead sa saama,” ütles Dariusz, astudes sisse koridoriuksest, mille kaudu pääses Restauracja Maxi tagahoovi. „Ja maagiline number on?”
„Viiskümmend seitse,” vastas Ruudi.
„Oled kindel?” küsis Dariusz.
„Viiskümmend seitse,” kordas Ruudi.
„Sa said väga hästi hakkama,” ütles Dariusz, pööras ringi ja läks tagasi koridori. Ruudi kuulis, kuidas õueuks avanes ja sulgus. Nad vaatasid Maxiga teineteisele otsa.
„Kas ta paistis hea tervise juures olevat?” küsis Max.
Ruudi täitis oma kohvitassi. „Ma ütlesin sulle, et pime oli.” Sellest aga Maxile ilmselt ei piisanud, nii et Ruudi lisas: „Ta hääl tundus igatahes terve inimese omana.”
Max noogutas. „Hästi,” ütles ta Ruudi meelest pisut ebalevalt. Pööras ringi ja hakkas söögisaali ukse poole minema. „Hästi.”
Ja see tunduski olevat Ruudi väikese seikluse lõpp. Max ei maininud seda enam ja Dariusz ei tulnud restorani tagasi. Näis, nagu poleks midagi juhtunud – nagu poleks ta kunagi Hindenbergi rongile istunud. Ta kokkas, ta nägi kastmekokkasid saabumas ja siis mõne päeva pärast miinimumpalga ja sobimatu töögraafiku peale karjuvatena jälle lahkumas. Max raputas nukralt pead ja nad läksid oma eluga edasi.
Jahedast Poola kevadest sai vähehaaval lopsakas, rusuv Poola suvi. Köögis läks konditsioneer rikki ning töötajad hakkasid närbuma, mõnedel juhtudel ka minestama. Krakov hakkas kuumuses küpsema. Linn kubises turistidest.
Ühel töörohkel juulikuu õhtul tahtis üks klient peakokka isiklikult tänada ning Ruudi läks söögisaali tänusõnu vastu võtma.
Klient oli pikk paberõhuke mees geeliga üle pea kammitud juuste ja morsavuntsidega, millesarnaseid Kesk-Euroopas neil päevil väga tihti ei kohanud. Ta kandis kallist Saksa ülikonda ning tema naine kandis põrutavat, õlgu paljaks jätvat, napi seljaosa ja peaaegu niisama napi esiosaga purpurpunast õhtukleiti.
Ruudi istus ning võttis vastu mehe pakutud joogi ja õnnitlused. Naine naeratas, kiitis tema toitu, kummardus ettepoole, et teda põlvele patsutada ja tema bigos’i3 retsepti küsida, ning ta avastas, et kleidi alt avanev vaade ulatub häbemekarvadeni välja.
Ta vaatas kõrvale ja nägi, et restorani ühes pimedamas nurgas seisab Max mingi mehega peaaegu ninad vastamisi. Nad paistsid millestki väga vaikselt, väga pingsalt vestlevat. Ruudile tundus, et mehe kogus ja kehakeeles on midagi tuttavat. Siis ta mõistis, et see tundus tuttav, kuna ta polnud mehest kunagi muud peale kogu ja kehakeele näinudki.
Siis Max ja teine mees embasid teineteist. Õigupoolest just nii, nagu üle pika aja kohtuvad nõbud.
Mõne nädala pärast – hiljem arvas Ruudi, et talle oli meelega järelemõtlemisaega antud – tuli Dariusz restorani ja tahtis temaga rääkida.
„Ma mõtlesin, sa peaksid teadma, et Maxi nõbu on sulle väga tänulik,” ütles väike mafiooso.
„Max mainis seda,” vastas Ruudi.
Dariusz seadis end mugavalt istuma, süütas sigareti ja vaatas restoranis ringi. „Kuidas sulle meeldiks selliseid asju palga eest teha?” küsis ta.
„Palga eest olen ma kokk,” ütles Ruudi.
Dariusz tõmbas sigaretisuitsu alla ja hoidis seda kopsudes kauem, kui oleks Ruudi meelest olnud meditsiiniliselt soovitatav või füüsiliselt võimalik, puhus siis välja hõreda aromaatse udu.
„Kuidas sulle meeldiks selliseid asju hobina teha?” küsis ta.
„Hea küll,” ütles Ruudi. „Kui see on hästitasutud hobi.”
VÕLURI ÕPILANE
Fabio jäi Londonist tulles viisteist tundi hiljaks.
„Neetud inglased,” ütles ta, kui Ruudi temaga lõpuks Balice Johannes Paulus II nimelises lennujaamas kohtus. „Kõigepealt kulub neil umbes tuhat aastat otsustamiseks, kas nad tahavad Liiduga ühineda või mitte, ja kui nad seda lõpuks teevad, saavad neist absoluutsed fanaatikud. Ma tahan öelda, see on ikka totaalselt solvav. „Näe, tassi seda.”
Ruudi võttis Fabio käsipagasikoti, mis osutus märksa raskemaks, kui pealtnäha paistis, ning järgnes väiksele Šveitsi itaallasele läbi saabuvate reisijate saali.
Teekonnal saabujate väljapääsust ootavate taksode reani selgus, et inglasi oli tabanud järjekordne paranoiline hoog – polnud selge, kas seoses narkootikumide, terrorismi, immuniseerimise või millegi muuga – ning Fabiolt oli pass ära võetud, et seda koos muude reisidokumentidega põhjalikult kontrollida.
„Ma ütlen, ma saan aru, kui kedagi ei taheta sisse lasta,” tigetses ta. „Aga kedagi mitte välja lasta. Mis kuradi mõistus küll sedapidi töötab?” Ta vaatas terminali ette kogunenud autode kirjut rida ja raputas pead. „Ei, ma ei istu ühessegi neist taksodest. Eelmine kord, kui ma sellest lennujaamast takso võtsin, sain ma ilgelt pügada. Ma oleksin pidanud Katowice kaudu tulema, Katowices pole mul taksojuhtidega kunagi ühtegi probleemi olnud. Me sõidame bussiga linna. Järgne mulle.”
Ruudi järgnes.
„Ja kuni ma ootasin, pandi mind sellesse jubedasse Heathrow’ hotelli,” ütles Fabio.
Iga õpilane vajab õpetajat, oli Dariusz Ruudile öelnud, ja Fabiost pidi saama tema oma. Fabio oli lühike ja töntsakas ning riietatud nii, et oleks igal Lääne-Euroopa tänaval juba paari minutiga taskuvargad ligi tõmmanud. Ta ülikond oli Armani Taassünni värskeimast kollektsioonist, kingad aga õmmeldud Cordova kiprasnäoliste käsitööliste poolt. Ta pagas maksis rohkem kui korter Krakovi kesklinnas. Ruudi mõtles, et pole kunagi näinud vähem konspiratiivse välimusega inimest. Talle tundus imena, et Inglise ametivõimud polnud Fabiot kõigepealt arreteerinud ning alles hiljem sobiva süüteo otsimisega tegelenud, sest mees nägi välja nagu karikatuur Kesk-Euroopa „ärimehest”.
Krakovi hotellidest polnud Fabio kuigi heal arvamusel. Cracovia polnud tema jaoks piisavalt hea. Ta keeldus astumast üle Europa lävepaku. Ta kinnitas, et Bristoli peakokk on süüdimõistetud mürgitaja. Lõpuks jäi ta peatuma Ruudi korterisse.
„Unusta kogu see neetud idealism, mis Schengeni juurde käis,” ütles ta esimesel õhtul, kui oli kõhtu lükanud Ruudi valmistatud õhtusöögi. „Selles äris hoolivad inimesed ainult kahest asjast. Rahast ja mainest. Raha saad sa oma töö tegemise eest ja prestiiž tuleb hullumeelsete riskide võtmisest.” Ta jõi veiniklaasi ühe lonksuga tühjaks ja võpatas. „See on õudne.”
„See on Mouton Rothschild ’41,” ütles Ruudi.
„Või nelikümmend üks,” ütles Fabio ja vaatas silmi kissitades klaasi, nagu oleks see teda isiklikult solvanud. „Mis vastik aasta.”
„Seda peetakse veinide jaoks heaks aastaks.”
„Minu
Jahimehe hautis (poola k). Tlk.
