vangutas jälle pead. Ta võttis passi lugerist ja ulatas Ruudile. „Sa peaksid endale teise töö otsima, semu.”
„Ma tean,” ütles Ruudi passi vastu võttes. Ta läks mööda koridori edasi ja jõudis järgmisele platvormile, kus ootas Breslausse suunduv rong.
Kahekümnenda sajandi lõpus kajas Euroopa uste avanemisest, mõned rahvuslikud protestijad jäid küll eri meelt, kuid Schengeni leppele vastav piirideta maailmajagu oli loodud.
See ei jäänud kestma. Kahekümne esimese sajandi algus tõi kinnipaukuvate uste sümfoonia. Majanduslangus, paranoiline suhtumine pagulastesse ja muidugi ÜST, Ülemaailmne Sõda Terrorismiga, tõi tagasi passid ja erineva rangusega piirikontrollid – olenevalt sellest, kelle piiri sa parajasti ületasid. Siis tõi Xiani gripp tagasi karantiinitõendid ja rahvusriikide piirid kui meetodid haiguse leviku pidurdamiseks; erinevatel andmetel tappis gripp ainuüksi Euroopas kakskümmend kuni nelikümmend miljonit inimest. Ühtlasi tappis see sisuliselt ka Schengeni ja tõmbas niigi räbaldunud vaiba Euroopa Liidu alt.
Liit oli vaevaliselt kahekümne esimesse sajandisse jõudnud ning siis kiuseldes, kakeldes ja onupojapoliitikat ajades veel aastaid mingil moel vastu pidanud. Järsku olid sellest hakanud aga eralduma üha väiksemad ja sõgedamad rahvusriigid – umbes nii, nagu ülemäära päikest saanud suvitaja seljalt hakkavad eralduma naharibad.
Tegelikult ei saanud keegi aru, miks see nii juhtus.
Ootamatu oli see, et tükkhaaval eraldumine oli jätkunud ka pärast Xiani grippi. Ametlikult oli Euroopa Liit küll veel olemas, kuid see eksisteeris laialipillatud tükkidena, mis olid nagu Burger Kingi frantsiisid; need asusid peamiselt Inglismaal, Poolas, Hispaanias ja Belgias ning tegelesid suurema osa ajast ÜROs valjuhäälsete kõnede pidamisega. Neil päevil olid Euroopa suurmoeks rahvusriigid, mida sai iga aastaga ikka rohkem ja rohkem.
Kontinent kubises Romanovite pärijatest ja Habsburgide pärijatest ja Grimaldide pärijatest ja Saxe-Coburg Gotha pärijatest ning selliste perekondade pärijatest, kellest keegi polnud kunagi kuulnud, kuid kes olid kunagi viieteistkümnendal sajandil millestki ilma jäänud – kõigil neil oli soov rajada oma taskuriik. Nad leidsid aga, et neil tuleb konkureerida tuhandete mikroskoopiliste rahvakildudega, kes järsku samuti tahtsid endale Euroopas isamaad – ent ka religioossete rühmituste, kommunistide, fašistide ja U2 fännidega. Lühikest aega küll, kuid oli eksisteerinud ka linnriik (täpsemalt külariik), mida juhtisid Günther Grassi teoste austajad. Ruudil oli isegi pisut kahju, kui Pommeri Vabariik – mille enda iseseisvus polnud pikem kümnest või viieteistkümnest aastast – Grassheimi jälle alla neelas. Talle tõepoolest meeldis „Plekktrumm”.
Hindenbergi Iseseisev Sileesia Riik – varem tuntud kui Poola linnad Opole ja Wrocław (varem tuntud kui Saksamaa linnad Opeln ja Breslau – varem tuntud kui Preisimaa linnad… jne jne) koos neid ümbritsevate maadega – eksisteeris kui teutooni saar keset slaavi merd. Poola oli küll Euroopa Liidu, ÜRO ja NATO nõudel etniliste sileeslaste kodumaad tunnustanud, kuid keeldunud loovutamast lisaterritooriumi, mis andnuks noorele riigile maismaaühenduse Suur-Saksamaaga. Hindenberg oli vastanud poolakatele ülirangete viisanõuete kehtestamisega, millele Poola omakorda vastas sellega, et kehtestas zlotile ja Hindenbergi margale kunstlikult madala vahetuskursi.
Oli olnud piiritülisid ja kokkupõrkeid, poolakate sõjamänge mõne meetri kaugusel Hindenbergi piiritarast. Hindenberg pakkus mitteametlikult varjupaigateenust mõnedele Poola jõukamatele ja mõjukamatele maffiabossidele ning keeldus oma slaavi naabritega väljaandmislepingu sõlmimisest.
Viimaste sammude hulka kuulus rööpavahe muutmine Hindenbergi raudteedel. Poolakad olid vastanud embargo kehtestamisega sileeslaste postisaadetistele.
Rahvatarkus väitis, et lõpuks olukord rahuneb. Esialgu pidid aga Hindenbergi külastavad poolakad maksma tuhandeid zlotte ja kuus kuud viisat ootama, Poolat külastavad hindenberglased avastasid, et üks H-mark on väärt umbes neli krossi, Poola rongid ei saanud teel Poznan´i või Suur-Saksamaa piirile sõita läbi Hindenbergi ning Hindenbergi postiteenistuses valitses kaos.
Kuni poolakad ja hindenberglased nägelesid, paigaldati sidekaablitele pealtkuulamisseadmeid, raadio-, tele- ja satelliidisagedused šifreeriti. Poola poolel ei saanud keegi piirist kuni viie kilomeetri kaugusel telerit vaadata ega wifit kasutada.
Ruudi meelest oli selline asjade käik naljakas, kuid kuidagi väga poolapärane. Oli vana ütlemine, et poolakad ei saa olla tõeliselt õnnelikud, kuni keegi neile ei seleta, mida nad tegema peavad. Ruudi oli märganud, et tegelikult on poolakad õnnelikud alles siis, kui keegi neile ütleb, mida nad tegema peavad, ja nad teevad seepeale täpselt vastupidi.
Bahnhof Breslau, vana Poola-Saksa linna südamesse surutud hiiglaslik klaasist ja terastorudest kiil oli täis valgust. See oli aukartustäratavalt puhas. Mööda marmorpõrandat platvormilt peaväljapääsu poole kõndides kuulis Ruudi selgesti oma sammude kaja. Automaatselt avanenud ustest välja astunud, jäi ta seisma ja põrnitses.
Mitte ainult jaam. Kogu linn oli valgust täis.
Kuigi Suur-Saksamaa oli ammu loobunud oma konstitutsioonilisest õigusest Lääne-Poola aladele, valitses vaikiv arusaam Berliini üsnagi suurest rahulolust selle üle, et etnilised sileeslased olid endale viimaks kodu leidnud. Suur-Saksamaa polnud enam päris nii suur kui ehk kunagi varem, sest siingi oli alanud lõhustumine ikka väiksemateks ja ikka anarhistlikumateks autonoomseteks piirkondadeks, seega oli väljavaade Saksamaa mõju ida suunas laiendada tundunud üsna veetlevana. Lausa sedavõrd, et väga suur kogus D-markasid oli leidnud tee Hindenbergi Riigipanka ning hindenberglased olid kasutanud seda poolapärase Wrocławi kustutamiseks ja uueks alguseks.
Nii meenutas Breslau – ja Opole koos suure osaga nende vahele jäävast maast – tugevasti Berliini: suur hulk büroohooneid ja kortermaju ning nende vahel need Preisi arhitektuuri mälestusmärgid, mis olid üle elanud kaks maailmasõda, viiskümmend aastat kommunistide okupatsiooni ja kuus aastakümmet poolakate majandamist. Jaamaesisel tänaval sagisid autod ja bussid, teisel pool tänavat säras monoliitne Marriotti hotell. Ruudi meelest oli üsna kindel märk: kui hotelliketid kohale tulid, võis olla enam-vähem kindel, et riik jääb püsima.
Jaama ees ootas rida BMW-taksosid. Ruudi istus sisse, nimetas juhile hotelli, kus ta oli endale selleks ööks toa kinni pannud, ning auto kandis ta vaikselt minema.
Ruudi oli lugenud piisavalt spiooniromaane, nii et olukord, millest ta end leidis, tundus tuttavana. Enam kui tuttavana tegelikult – sellel oli klišee maik. Mantel ja pistoda, salakohtumised Kesk-Euroopa pimendatud tänavatel. Ta polnud eriti närviline. Ehk pisut hämmeldunud, kuid mitte närviline.
Kui takso pööras Freytag Alleele, mis polnud hotellist kaugel, kummardus Ruudi tagaistmel ettepoole ja ütles: „Tead mis, semu, pane mind siinsamas maha. Ma võin ülejäänud maa jala käia.”
Juht pidas auto tänava ääres kinni, pööras siis ennast oma istmel ja vaatas peatoe kõrvalt Ruudi poole.
„Ma olen siin puhkusel,” ütles Ruudi. „Tundub tobe igale poole autoga sõita.”
„Viimasel ajal on siin rohkesti tänavarööve olnud,” ütles juht mitte küll eriti murelikult.
„Ma kuulsin, et Hindenberg on kuritegevusele lõpu teinud.”
Juht naeris. „See on hea,” ütles ta Ruudilt raha vastu võttes. „Kuritegevusele lõpu teinud. Väga hea.” Ta naeris ikka veel, kui auto paigast liikus ja Ruudi kõnniteele seisma jättis. Ruudi ootas, kuni takso ümber nurga kadus. Hakkas siis mööda tänavat tagasi jalutama.
Nagu ta rõõmuga leidis, polnud Freytag Allee mingi pimendatud tänav Kesk-Euroopas.
