pani Stasia kööki, tuli tal unustada neli aastat kestnud rännak mööda Balti mere kallast. Asjad, mida ta oli õppinud türklaselt ja teistelt peakokkadelt, kelle juures ta oli töötanud, ei tähendanud selle väikese vana naise silmis midagi.
Vähehaaval, kuu kuult jäid pani rahulolematusepursked harvemaks, kuni ühel päeval, peaaegu poolteist aastat pärast seda, kui ta Restauracja Maxi uksest esimest korda sisse astus, lubas pani Stasia tal ühe roa valmistada.
Mitte et seda oleks serveerimisel kasutatud. Pani Stasia valmistas ise sama roa, see saadeti restorani, ning siis asus ta Ruudi katsetust maitsma.
Ruudi jälgis teda ja märkas, et kogu köögis oli järsku väga vaikseks jäänud. Ta vaatas ringi ja leidis, et on haaratud filmihetke, nagu ta seda nimetas. Köögis jälgisid kõik pani Stasiat. Isegi Max, kes seisis söögisaali viiva ukse juures. Filmis, mõtles Ruudi, on see hetk, mil kogenematu kollanokk viimaks pälvib oma õpetaja vastumeelse tunnustuse. Ent ta teadis, et elu pole film ning et pani Stasia sülitab toidu kahhelplaatidele ja peksab ta vaeseomaks.
Tegelikkuses kattusid elu ja film ainult selles, et pani Stasia pööras ringi, toetus kepile ja põrnitses pealtvaatajaid. Võib-olla, ütles ta neile lõpuks, et kaalub edaspidi võimalust lubada Ruudil oma koerale süüa teha.
Kogu meeskond plaksutas. Ruudi ei kuulnudki neid. Hiljem ta mõtles, et oli ainsana märganud, kui vanana pani Stasia tol hetkel oli tundunud.
Pani Stasia suri samal suvel ja Ruudi lihtsalt võttis üle. Polnud mingit ametlikku teadet Maxi poolt või uut lepingut või üldse midagi. Isegi mitte palgakõrgendust. Ta lihtsalt päris köögi. Tema ja Max olid matustel ainsad leinajad.
„Ma ei saanud kogu selle aja jooksul temast mitte midagi teada,” ütles Ruudi, kui nad jälgisid, kuidas kirst hauda lasti.
„Ta oli mu ema,” ütles Max.
Gliwices sadas lund, laiad valged räitsakad langesid aeglaselt kollakate pilvedega täidetud taevast. Kohalikku rongi Strzelce Opolskiesse tuli tal kaks tundi oodata.
Väike lõgisev rong oli täis saksa aktsendiga poola keelt või poola aktsendiga saksa keelt kõnelevaid sileeslasi. Kupeekaaslasi huvitas, miks ta oli otsustanud Hindenbergi külastada, aga ta rääkis saksa keelt tugeva eesti aktsendiga ning vähemalt ta reisikaaslaste seas näis olevat levinud arusaam, et baltlaste teod on ettearvamatud.
„Ma olen puhkusel,” ütles ta neile. „Ma tahan Hindenbergi näha.”
Mõte eestlasest, kes tahab näha Hindenbergi, tundus nii uudsena, et vabandas peaaegu kõik muud veidrused, ning sellele ta oligi lootnud.
Mõne kilomeetri kaugusel Gliwicest jooksis kamp poola poisikesi piki raudteed ja loopis rongi kividega. Keegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu; pigem olnuks ebatavaline, kui Poolas rongiga sõites ei oleks keegi sind millegagi loopinud, sulle sillalt midagi kaela kukutanud või midagi sinu ette rööbastele seadnud. Ruudi oletas, et see oli kuidagi seotud poolakate vimmaga Liini vastu, aga poolakate vimm Liini vastu oli keeruline asi ning poolakatel jätkus neil päevil vimma nii paljude asjade vastu, et kindel ei saanud selles olla. Võib-olla oli see lihtsalt mood, üks neist neurootilistest hoogudest, mis kultuuris vahel välja lõid, just nagu liftikatusel sõitmine, linnast eemal põllule ehitatud supermarketid või industriaalmuusika.
Rong veeres aeglaselt ja kolisedes läbi väikeste räpaste tööstuslinnade. Berliini müüri langemine oli kauge ja udune mälestus, aga Ida-Euroopa vajas ikka veel korralikku küürimist ja uut värvikihti. Mõnes Poola kõige saastatumas linnas oli keskaegse hiilgusega maju, mida kattis aga sajanditega kogunenud tahmakiht. Ta oli näinud dokumentaalfilmi, milles Krakovi Jagiello ülikooli professor seletas, et keegi ei söandanud hooneid puhastada, sest mustus oli ainus asi, mis neid veel happevihmade eest kaitses.
Akna taga kattis lumi tühermaid, metsi, mahajäetud teraskonstruktsioone ja roostetavaid koksitehaseid, mis kõrgusid monoliitsete kommunismiaegsete kortermajade kohal. Raudtee ääres kraavis oli kummuli väike auto, mille rehvidele olid kogunenud määrdunud jääst mütsikesed. Päike oli madalal taevas, paistis kahvatu ja jahedana läbi lumesaju, liiga nõrgana, et varjusid heita. Vaguni teises otsas hakkasid mõned sileeslased laulma. Ruudi sulges silmad ja tukastas.
Strzelce Opolskiest põhjas jõudis raudtee piiritsooni, mõlemal pool teed olid kümne meetri kõrgused tihedast metallvõrgust aiad, mida kroonisid külluslikud okastraadikeerud. Vaade läbi võrgu oli nagu vaade läbi udu. Ruudi nägi teisel pool bussijaama, töölt koju ruttavaid inimesi, autosid ringristmikel, maju, terveid kortermajade kvartaleid, vaheldumisi oranžiks ja valgeks värvitud lülidest vabrikukorstent, millest valgus taevasse punakaslillat suitsu.
Kui linn hõredamaks jäi, aeglustas rong käiku. Sileeslased hakkasid istmetelt tõusma ja mantleid selga panema, kõrgetelt riiulitelt oma pagasit alla võtma, mütse pähe seadma. Ruudi jäi oma kohale istuma ja vaatas aknast välja. Balti riikide vahel polnud piirid enamat formaalsetest kaardile tõmmatud joontest, nii et see oli tema jaoks uus kogemus ja ta oli siiralt huvitatud, kuidas asjaajamine piiril käib.
Rong näis jõudvat maailma, mida valgustas noorem ja sinisem päike kui see, mis nüüd silmapiiril saasteudus loojus. Kõrgete postide read kandsid prožektoreid, mille poole oli valus vaadata. Need pesid maha viimasegi päevavalguse ja koos sellega suure osa loomulikest värvitoonidest. Valgus moodustas nagu suure tiigi, mille keskel kükitas piirijaam. See oli nii hästi valgustatud, et Ruudi leidis end mõtlemast, kas see paistab ka orbiidile ära.
Piirijaam koosnes hulgast madalatest telliskivihoonetest kohe platvormi ääres, millel patrullisid mustades mundrites Poola piirivalvurid. Hoonete tagant paistsid uued read traatvõrku ja okastraati. Rongilt maha tulevad reisijad suunati ühte hoonetest, seal hargnesid nad passi- ja tollikontrolliks nelja järjekorda. Kui tuli Ruudi kord, lasi ta oma seljakoti läbi laual oleva skanneri ja vaatas, kuidas Poola ametnik ekraanilt selle liikumist jälgis.
„Pass,” ütles poolakas.
Ruudi ulatas oma passi ja poolakas pistis selle lauaplaati ehitatud lugerisse. Vaatas üht oma ekraanidest ja siis Ruudit.
„Külastuse eesmärk?”
„Ma olen puhkusel,” vastas Ruudi.
Poolakas vaatas teda veidi pikemalt, tõmbas siis passi lugerist ja sirutas käe. „Võite minna.”
„Tänan,” ütles Ruudi. Ta võttis passi, astus lauast mööda ja korjas siis seljakoti skannerist.
Hoone teises otsas, kuhu viis lühike koridor, oli samasugune laud. Selle taga istus välihallis mundris ametnik.
„Pass,” ütles ametnik saksa keeles.
Ruudi ulatas jälle passi ja jälgis, kuidas hindenberglane selle lugerisse pistis. Ta kujutas ette, et sama jant toimus hoones teisel pool raudteed, kus Hindenbergist lahkuda soovijad tammusid mööda samasugust koridori. Dariusz oli talle öelnud, et vahel kestis rongitäie reisijate kontrollimine kuni neli tundi – olenevalt sellest, kui verejanulisena vastavad valitsused end sel päeval juhtusid tundma.
„Külastuse eesmärk?” küsis hindenberglane.
„Ma olen puhkusel.”
Ametnik vaatas teda leebe hämmastusega. Vaatas siis veel kord ekraani. „Eestlane.”
„Jah.”
Hindenberglane vangutas kergelt pead.
„Ma
