ütles ta. „Sa oled eestlane, eks ole.”
Ruudi imes hambavahesid ja valas oma klaasi jälle täis.
„Ruudi on eestlane, Max,” ütles Dariusz.
Ruudi hõõrus silmi. „Kas narkootikumid?” küsis ta.
Dariusz vaatas talle otsa ja korraks mõtles Ruudi, et sobivas olukorras võib väike mafiooso olla päris hirmuäratav. „Ei,” ütles Dariusz.
„Radioaktiivsed materjalid?”
Dariusz raputas pead.
„Spionaaž?”
„Parem, kui sa ei tea,” ütles Max.
„Teene,” ütles Dariusz tõsiselt. „Sina teed meile teene, meie võlgneme sulle teene.” Ta naeratas. „See ei saa ju läbinisti paha olla, või mis?”
See võis olla paha päris mitmel ettearvamatul moel. Ruudi kirus end vaikselt. Ta oleks võinud lihtsalt toidu serveerida ja koju minna.
„Kuidas ma üleandmise korraldan?”
„Noh,” ütles Dariusz pead kratsides, „see on suures osas su enda otsustada. Ja see ei ole üleandmine.”
Hiljem sel õhtul duši alt välja astudes jäi Ruudi pilk oma peegelpildile kraanikausi kohal peeglis. Ta võttis varnast rätiku ning seisis ja vaatas.
Noh, siin ta nüüd oli. Kasv pisut alla keskmise. Kõhn. Lühikesed hiirjad pruunid juuksed. Ükskõikne, süütuilmeline nägu – mitte slaavipärane, mitte aarialik, mitte midagi, kui aus olla. Polnud märke saami esivanematest, kellest isa alatasa rääkis. Pähkelpruunid silmad. Mõni sälk siin ja seal, kokaeluga kaasnevad medalid. Käsivarrel arm Vilniuses ümber läinud vokkpannist, selle kohal teine sellest, kui ta Riias türklase köögis libastus, koorimisnuga käes end kuidagi ringi pööras ning läbi kokakuue, naha ja lihase tungis.
„Ei jookse minu köögis!” oli türklane röögatanud. Siis Ruudi käe kinni sidunud ja kiirabi kutsunud.
Ruudi tõstis parema käe pea kohale ja pööras ennast, et näha pikka kõverat armi, mis algas puusanuki kohalt ja ulatus parempoolse rinnanibuni. See polnud köögiõnnetus. Skinheadid, sel päeval, kui ta Warnemündes tööd püüdis leida. Ta ei teadnud seniajani, kas nad olid tahtnud teda tappa või ainult hirmutada, ja ta arvas, et nad ise polnud selles samuti päris kindlad olnud. Ta oli võtnud seda endena, et ta hulkumised mööda Balti mere kallast olid läbi saanud, ning suundunud sisemaale, kõigepealt Varssavisse, siis Krakovisse.
Esimese asjana pärast tööintervjuud ulatas Max talle mopi.
„Seda kõike olen ma juba teinud,” protesteeris Ruudi, osutades Maxi käes olevale ümbrikule soovituskirjadega. „Riias, Tallinnas…”
„Kui sa tahad minu köögis töötada, siis kõigepealt puhastad seda,” ütles Max. „Siis vaatame.”
Ruudi mõtles tõsiselt, et pöörab sealsamas ringi ja kõnnib Restauracja Maxist välja, astub tagasi Florian´skale, kõnnib jaama ning sõidab esimese rongiga sellest väikesest saastatud linnast minema, aga raha oli vähe, töökohaga käis kaasas restoraniga samas majas kümnendal korrusel asuv toake ja üldse oli ta selleks hetkeks reisimisest tüdinud, nii et ta võttis mopi, kinnitades endale, et see on ainult ajutiselt, ja kohe, kui tal on piisavalt raha, asub ta otsima kööki, kus teda hinnataks.
Ta lükkas moppi kaheksa kuud, enne kui pani Stasia, Maxi hirmuäratav peakokk, teda toidu ligigi lasi. Selleks ajaks oli võitlus tema ja väikese kipras naise tahtejõu vahel arenenud nii kaugele, et ta oli nõus Maxi köögist lahkuma vaid jalad ees.
Tagantjärele pani ta ka ise imeks, et oli nii palju välja kannatanud. Ta oli samamoodi alustanud Tallinnas Sergei juures, türklase juures ja Suure Roni Vilniuse kohutavas köögis, aga pani Stasiaga oli see kuidagi närvesöövalt isiklik, just nagu oleks see vana naine võtnud tema murdmise oma elu eesmärgiks. Pidevalt kostis lõugamist. „Too seda, too toda. Puhasta seda, puhasta toda. Kas see on sinu meelest puhas, balti ahv? Kähku, kähku. Ära jookse mu köögis! Kiiremini! Kiiremini!”
Kahtlemata polnud ta seal ainus, kes pani Stasia raevu tunda sai. Pani Stasia kohtles kõiki võrdselt. Ta üks puusaliiges oli deformeerunud ja käies toetus ta mustale lakitud süsinikkiust kepile, mis oli peenike nagu pliiats ja tugev nagu kandetala. Kõik, isegi Max, olid mingil hetkel kuulnud pani Stasia kepi vihinat, enne kui see sujuva kaarega nende säärelihaseid tabas.
Kokandusmaailmas üldiselt arvestati sellega, et väljapaistvad peakokad võivad olla vägivaldselt tujukad, ning kui keegi tahtis nende käe all õppida, tuli tal välja kannatada kõikvõimalik sõim ja füüsiline vägivald. Türklane, kes oli silmapaistev kokk, oli Ruudi kord üleküpsenud spargliportsu eest ainsa hoobiga pildituks löönud. Pani Stasia ei olnud väljapaistev kokk. Ta oli asjalik kokk, kes töötas väikeses Poola restoranis. Aga miski tema raevus äratas Ruudis tukkunud vastupanu, mis väitis nüüd, et see vastik vanaeit ei aja teda oma köögist välja, ei suuda teda murda.
Nii et ta pesi põrandat ja nõusid ja puhastas, nahk ta kätel punetas ja lõhenes ja veritses, jalad aga valutasid nii, et mõnel õhtul suutis ta vaid vaevu oma pööningukorruse ubrikusse ronida. Ta jätkas, keeldudes alla andmast.
Pani Stasia tajus, et tema köögis on vallandumas ühe-mehe-mäss, ning keskendus Ruudile. See tegi ta ülejäänud töötajate seas populaarseks, sest nende elu läks pisut kergemaks.
Ühel päeval ajas pani Stasia teda mingi kujutletava vea eest taga isegi enda kohta harukordse raevukusega, lonkas ta kannul üllatava kiirusega ning peksis oma kepiga ta pead ja õlgu. Üks vihisev hoop lõhestas ta vasaku kõrvalesta ja jättis ta sellest kõrvast mitmeks tunniks kurdiks. Üks kokkadest jooksis söögisaali ja ütles Maxile, et pani Stasia tapab Ruudit, kui aga Max midagi ette ei võtnud, läks kokk ukse juures oleva telefoni juurde ja helistas politseisse, kus aga leiti, et nende oskused leiavad sel õhtul mujal paremat rakendust, ega vaevutud väljakutsele reageerima.
Max leidis Ruudi mõne aja pärast restorani kõrvalt põiktänavast kükitamast, valge kuue õlg ja varrukas vereplekilised.
„Sul oleks parem lahkuda,” ütles Max talle.
Ruudi vaatas omanikule otsa ja raputas pead.
Max uuris teda mõne hetke, noogutas siis ja sirutas käe, et ta püsti aidata.
See jätkus ja jätkus, kuni Ruudi ühel õhtul pärast sulgemist põrandat pesi, pani Stasia peaaegu hääletult tema selja taha hiilis ja kepi tõstis, Ruudi aga ringi pööras ning enda poole vihisevast kepist kinni haaras; pani Stasia kägises ja rabeles ja vandus ja püüdis keppi lahti rebida peaaegu terve minuti. Lõpuks ta lõpetas rabelemise ja vandumise ning ainult vaatas Ruudit oma kuumade, vihaste silmadega.
Ruudi lasi kepi lahti, pani Stasia kahmas selle tagasi ning seisis ja vaatas teda veel mõne hetke. Pööras siis ringi ja trampis läbi köögi väljapääsu poole.
Järgmisel hommikul tervitas Max Ruudit uudisega palga- ja ametikõrgendusest.
Mitte et see oleks sisuliselt midagi muutnud. Ta pidi endiselt pesema ja puhastama ja tooma ja viima ning endistviisi taluma pani Stasia raevu. Ent nüüd eeldas pani, et ta ka kokkamist õpiks.
Pani Stasia karistas teda
