ja õpetades inimesi nõndasamuti talitama.
Need, kes ennast õigustavad esimesel viisil, väites otse ja labaselt, et Kristus lubas vägivalda: sõdu, tapmisi, tõukavad ise endid eemale Kristuse õpetusest; need, kes kaitsevad end teise, kolmanda ja neljanda võimaluse varal, mässivad end ise sisse, ja neid on kerge süüdistada nende kõveruses, kuid need viimased, kes ei arutle, ei pea vääriliseks arutada, vaid varjuvad oma suuruse taha ning teevad näo, et nemad või keegi teine on juba ammu kõik selle lahendanud, ega tunne mingit kõhklust – nemad näivad haavamatud ja jäävad haavamatuks seni, kuni inimesed viibivad neile valitsuste ja kirikute poolt peale pandud hüpnootilise sisenduse mõju all ega toibu sellest.
Nii suhtusid minu raamatusse vaimulikud kriitikud, s.t need, kes tunnistavad usku Kristusesse. Ja teisiti nad ei saanukski suhtuda: neid seob too vastuoksus, milles nad viibivad ja millest neil kuidagi välja rabeleda tuleb – usk õpetaja jumalikkusesse ja umbusk tema kõige selgemate sõnade suhtes, ja seepärast ei saanudki neilt oodata vabu hinnanguid küsimuse tõelise sisu kohta, inimeste elu niisuguse ümbermuutmise kohta, mis tuleneb Kristuse õpetuse rakendamisest eksisteeriva elukorralduse suhtes. Seda tüüpi hinnanguid ootasin ma ilmalikelt, vabamõtlejaist kriitikuilt, keda Kristuse õpetusega ei seo miski ja kes võivad sellele omatahtsi vaadata. Ma ootasin, et vabamõtlejaist kirjanikud vaataksid Kristusele mitte kui kummardamise ja isikliku pääsemise religiooni rajajale (nagu seda mõistavad vaimulikud), vaid, väljendudes nende keeli, ka kui vanu elu aluseid lõhkuvale ja uusi esitavale reformaatorile, kelle reform pole veel lõpuni viidud, vaid kestab tänaseni.
Seesinane vaade Kristusele ja tema õpetusele tuleneb minu raamatust.
Kuid minu hämmelduseks polnud minu raamatu kohta ilmunud suure hulga kriitika seas ühtainustki, ei vene ega välismaist teemakäsitlust selle külje pealt, milles too oli raamatus sõnastatud, s.t mis vaatleks Kristuse õpetust kui filosoofia-, kõlblusja sotsiaalõpetust (kõneldes taas teadusinimeste keeli). Üheski arvustuses seda ei olnud.
Vene ilmalikud kriitikud, mõistes minu raamatut sääraselt, et kogu tema sisu taandub kurjale mittevastupanemisele, ning kurjale mittevastupanu õpetust (ilmselt vastulause mugavuse mõttes) ennast nii, et see justkui keelab igasuguse võitluse kurjaga, tungisid vihaselt selle õpetuse kallale ja tõestasid mõne aasta jooksul edukalt, et Kristuse õpetus pole õige, kuna keelab vastu hakata. Tolle, Kristuse kujuteldava õpetuse kummutamine nende poolt oli sellevõrra tagajärjekam, et nad teadsid ette, et nende arutluskäike ei saa kummutada ega parandada, kuna tsensuur, mis ei lasknud läbi raamatut, ei laseks läbi ka kirjutisi selle kaitseks.
Märkimisväärne on seejuures tõik, et meil, kus ei saa pühakirja kohta öelda sõnakestki ilma tsensuuri keeluta, on juba hulk aastaid kõigis ajakirjades moonutatud, kritiseeritud, hukka mõistetud ja mõnitatud Kristuse otsest ja täpselt väljendatud käsku (Mt 5:39).
Vene ilmalikud kriitikud, ilmselt teadmata kõike seda, mis kurjale mittevastupanu küsimuse lahkamisel juba ära tehtud, ja vahel justkui isegi eeldades, et ma isiklikult mõtlesin välja kurjale vägivallaga mittevastupanemise reegli, sööstsid kallale mõttele endale, tõestasid, seda olematustades, käänates ja käies suure auruga välja argumendid, mis ammuilma juba iga külje pealt käsiteldud ning ümber lükatud, et inimene peab paratamatult (vägivallaga) kaitsma kõiki solvatuid ja rõhutuid ning et seepärast on kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus kõlbluseta õpetus.
Kõigi vene kriitikute jaoks näis Kristuse käsu kogu tähendus seisnevat ainult selles, et see justkui kiuste segab teatavat tegevust, mis suunatud selle vastu, mida nemad sel hetkel kurjaks loevad, nii et tuli välja, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiibile viskusid kallale kaks vastandlikku leeri: konservatiivid seepärast, et seesinane printsiip takistaks nende tegevust panna vastu kurjale, mida saadavad korda revolutsionäärid, neid taga kiusata ning hukata; revolutsionäärid aga seetõttu, et too printsiip takistaks panna vastu kurjale, mida saadavad korda konservatiivid, ning nende kukutamist. Konservatiive häiris see, et kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus takistab rahva heaolu õõnestada suutva revolutsioonilise elemendi jõulist lämmatamist; revolutsionääre häiris, et kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus takistab rahva heaolu õõnestavate konservatiivide kukutamist. Seejuures väärib tähelepanu asjaolu, et revolutsionäärid ründasid kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiipi, vaatamata sellele, et seesinane on kõige kohutavam ja ohtlikum igasuguse despotismi suhtes, kuna nii kaua, kui on püsinud maailm, on kogu vägivald, alates inkvisitsioonist kuni Schlüsselburgi kindlusvanglani, olnud rajatud vastupidisele printsiibile, kurjaga vägivallale vastamise paratamatusele.
Lisaks osutasid vene kriitikud sellele, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu ellurakendamine pööraks inimkonna kõrvale tsivilisatsiooniteelt, mida mööda too läheb. Aga tsivilisatsioonitee, millel kulgeb Euroopa ühiskond, on nende arvates mõistagi see kõikse õigem, mida mööda peab liikuma kogu inimkond.
Seesugune oli vene kriitika peamine iseloom.
Välismaised kriitikud lähtusid neistsamust põhimõtteist, kuid nende mõlgutused minu raamatu suhtes eristusid mõnevõrra vene kriitikute mõttekäikudest, mitte ainult vähema närvilisuse ja enama kultuursuse poolest, vaid ka sisuldasa.
Arutledes minu raamatu ja üldse evangeelse õpetuse üle, nagu see Mäejutluses kajastub, väitsid välismaised kriitikud, et säärane õpetus pole sootuks kristlik (kristlik õpetus on nende arvates katoliiklus ja protestantlus) – Mäejutluse õpetus on üksnes rida väga armsaid ebapraktilisi unelmaid du charmant docteur, nagu ütleb Renan, mis kõlvulised 1800 aasta eest elanud naiivseile ja poolmetsikuile Galilea asukaile ning vene poolmetsikuile mužikkidele – Sjutajevile,36 Bondarevile37 ning vene müstik Tolstoile, kuid mis pole kuidagi kohaldatavad euroopaliku kultuuri kõrge tasemega.
Välismaised ilmalikud kriitikud püüdsid ontliku maneeriga, mind solvamata, anda mõista, et minu arusaamised selle kohta, et inimkond võib juhinduda seesugusest naiivsest õpetusest, nagu seda on Mäejutlus, tulenevad osaliselt minu harimatusest, ajaloo mittetundmisest, kõigi nende püüdlike katsetuste mittetundmisest, mida ajaloos tehtud Mäejutluse printsiipide elluviimiseks ja mis mitte millenigi välja ei viinud, osaliselt tolle kõrge kultuuri kogu tähenduse mittemõistmisest, millel seisab euroopalik ühiskond praegu oma Kruppi kahurite, suitsuta püssirohu, Aafrika koloniseerimise, Iirimaa haldamise, parlamendi, žurnalistika, streikide, konstitutsiooni ja Eiffeli torniga.
Nii kirjutas Vogüé,38 nii kirjutas Leroy–Beaulieu,39 nii kirjutas Matthew Arnold,40 nii kirjutasid ameerika kirjanik Savage41 ja Ingersoll,42 populaarne ameerika vabamõtlejast jutlustaja, ja paljud teised.
„Kristuse õpetus ei kõlba kuhugi, sest ta ei vasta meie industriaalajastule,“ kõneleb naiivselt Ingersoll, väljendades seejuures täiusliku täpsuse ja naiivsusega sedasama, mida arvavad Kristuse õpetusest meie aja kõrgesti haritud inimesed. Õpetus ei kõlba meie industriaalajastusse, justkui see, et eksisteerib industriaalajastu, oleks püha üritus, mida ei tohi ega saa muuta. Midagi sarnast, nagu joodikud vastaksid nõuannetele, kuidas kaineneda, et nood nõuanded on nende alkohoolses seisundis kohatud.
Kõigi, ühtviisi nii vene kui ka välismaiste ilmalike kirjanike mõttekäigud, kui erinev ka poleks nende argumentimise toon ja maneer, taanduvad oma olemuses ühele ja samale kummastavale mõistmatusele, nimelt sellele, et Kristuse õpetus, mille üks tulemus on kurjale vägivallaga mittevastupanu, on meile kõlbmatu, kuna nõuab meie elu ümbermuutmist.
Kristuse õpetus on kõlbmatu, kuna seda täites ei saaks meie elukorraldus püsida;
Vassili Kirillovitš Sjutajev (1819–1892) – vene sektant ja Tolstoi lähedane sõber, kelle kohta saab eesti keeles põhjalikuma ülevaate 2011. aastal ilmunud Tolstoi tõlkevalimiku „Milles seisneb minu usk?“ kommentaariumist.
Timofei Mihhailovitš Bondarev (1820–1898) – iseõppijast vene talupoeg, kes läks õigeusust üle juutlusse ning mõisteti selle eest 1867. aastal eluaegsele asumisele Siberisse. Võimud paigutasid mehe Jenissei kubermangu Judino külla (tänane Bondarevo) teiste „õigest usust“ taganejate sekka, kus ta ainsa kirjaoskajana kooli avas. Laiema tuntuse omandas raamatuga „Трудолюбие и тунеядство, или Торжество земледельца“, milles Bondarev nimetab inimeste kõigi hädade põhjusena võõrdumist maatööst.
Eugène-Melchior de Vogüé (1848–1910) – prantsuse kirjanik, diplomaat ja orientalist.
Henri Jean Baptiste Anatole Leroy-Beaulieu (1842–1912) – prantsuse publitsist ja ajaloolane.
Matthew Arnold (1822–1888) – inglise kirjandusteadlane ja poeet.
Minot Judson Savage (1841–1918) – ameerika unitaristlik vaimulik, kes propageeris darvinismi ja sotsiaalseid reforme.
Robert Green Ingersoll (1833–1899) – ameerika advokaat ja oraator.
