levimisele.
See ei võinudki teisiti olla: Kristuse õpetuse peamine iseärasus võrreldes kõigi eelnenud õpetustega seisnes selles, et inimesed, kes olid ta vastu võtnud, püüdsid üha enam ja enam õpetust mõista ning ellu viia; aga kiriku õpetus väitis selle täieliku ja lõpliku mõistmise ning täideviimise olevat enesel.
Kui kummaline ka ei näiks see meile, inimestele, kes kasvatatud väärõpetuses kirikust kui kristlikust asutisest ja põlguses ketserluse vastu – kuid ainult selles, mida on nimetatud ketserluseks, ongi olnud tõeline edasiliikumine, s.t tõeline kristlus, mis lakkas olemast alles siis, kui edasiliikumise hoog ketserlustes rauges ja samamoodi kiriku tardunud vormideks kinnistus.
Mis on tegelikult hereesia? Lugege üle kõik teoloogilised teosed, mis käsitlevad hereesiaid, seda ainest, mida esimesena esitatakse piiritlemiseks, kuna iga teoloogia kõneleb tõelisest õpetusest keset teda ümbritsevaid väärõpetusi, s.t hereesiaid, ja te ei leia kusagil isegi midagi sarnast hereesia määratlusele.
Näitena ilmestamaks, et ei tehta isegi katset piiritleda seda, mida mõistetakse sõna „hereesia“ all, võiks olla õpetatud kristluse ajaloolase E. de Pressensé68 hinnang sel teemal tema „Histoire du Dogme’s“, epigraafiga Ubi Christus, ibi Ecclesia69 (Pariis, 1869). Vaat mida ütleb tema oma eessõnas (lk 3): Je sais, que l’on nous conteste le droit de qualifier ainsi, s.t ketserlusteks nimetada les tendencies, qui furent si vivement combattues par les premiers Pères. La désignation même d’hérésie semble une atteinte portée à la liberté de conscience et de pensée. Nous ne pouvons partager ces scrupules, car il n’irait à rien moins qu’à enlever au Christianisme tout caractère distinctif.70
Ja, öeldes, et pärast Constantinust kirik tõepoolest kuritarvitas oma võimu kategoriseerida mittenõustujaid ketsereiks ning neid taga kiusata, lausub ta, algusaegu arutades:
L’église est une libre association; il y a tout profit à se séparer d’elle. La polémique contre l’erreur n’a d’autres ressources que la pensée et le sentiment. Un type doctrinal uniforme n’a pas encore été élaboré; les divergences secondaires se produisent en Orient et en Occident avec une entière liberté, la théologie n’est point liée à d’invariables formules. Si au sein de cette diversité apparait un fonds commun de croyances, n’est-on pas en droit d’y voir non pas un système formulé et composé par les représentants d’une autorité d’école, mais la foi elle-même, dans son instinct le plus sûr et sa manifestation la plus spontanée? Si cette même unanimité qui se révèle dans les croyances essentielles, se retrouve pour repousser telles ou telles tendances, ne serons nous pas en droit de conclure que ces tendances étaient en désaccord flagrant avec les principes fondamentaux du christianisme? Cette présomptionne se transformerait-elle pas en certitude si nous reconnaissons dans la doctrine universellement repoussée par l’Église les traits caractéristiques de l’une des religions du passé? Pour dire que le gnosticisme ou l’ébionitisme sont les formes légitimes de la pensée chrétienne il faut dire hardiment qu’il n’y a pas de pensée chrétienne, ni de caractère spécifique qui la fasse reconnaître. Sous prétexte de l’élargir on la dissout. Personne, au temps de Platon, n’eût osé de couvrir de son nom une doctrine qui n’eut pas fait place à la théorie des idées; et l’on eût excité les justes moqueries de la Grèce, en voulant faire d’Epicure ou de Zénon un disciple de l’Académie. Reconnaissons donc que s’il existe une religion et une doctrine qui s’appelle le christianisme elle peut avoir ses hérésies. 71
Kogu autori mõttekäik viib selleni, et igasugune arvamus, mis pole kooskõlas meie poolt hetkel tunnistatud dogmade kogumiga, on ketserlus. Inimesed ikka tunnistavad mingil ajal ja mingis kohas midagi, kuid too millestki tunnistuse andmine, kusagil ja millalgi, ei saa olla tõe kriteeriumiks.
Kõik taandub sellele, et ubi Christus, ibi ecclesia. Aga Kristus on seal, kus oleme meie.
Igasugune niinimetatud ketserlus, mis peab tõeks vaid seda, millest tema tunnistust annab, võib täpselt samuti leida kirikuajaloos järjekindla seletuse sellele, mida tunnistab, kasutada enda tarbeks kõiki Pressensé argumente ja nimetada üksi oma usutunnistust tõeliselt kristlikuks, mida on teinud ja teevad kõik hereesiad.
Hereesia ainus piiritelu (sõna αἵρεσις tähendab „osa“) on vaid nimetus, mille omistab rahvakogu igale arvamusavaldusele, mis kummutab osa õpetusest, mida kokkutulek tunnistab. Aga veelgi iseäralikum tähendus, mis kõige sagedamini hereesiale omistatakse, on ilmaliku võimu kehtestatud ja toetatud kiriku õpetust kummutava arusaamise tähendus.
On olemas Gottfried Arnoldi72 suurepärane, kuid vähetuntud mahukas töö („Unparteyische Kirchen- und Ketzer-Historie“, 1729), mis otseselt seda teemat käsitleb ning näitab sõna „hereesia“ kui eituse kasutamise õiguspäratust, meelevaldsust, mõttetust ja julmust. See raamat on katse kirjeldada kristluse ajalugu ketserluste ajaloo kujul.
Sissejuhatuses püstitab autor rea küsimusi: 1) neist, kes teevad ketsereid (von den Ketzermachern selbst); 2) neist, kellest tehti ketserid; 3) ketserluse ainesest; 4) ketserite tegemise viisist ja 5) ketsereiks tegemise eesmärkidest ja tagajärgedest.
Igas loetletud punktis esitab ta veel kümneid küsimusi, millele leiab hiljem vastuse tuntud teoloogide teostest, aga mis põhiline, pakub lugejale endale võimalust teha ise järeldus kogu raamatu sisust. Näiteina neist küsimustest, mis sisaldavad eneses osalt ka vastuseid, toon ära järgmised. Neljanda punkti kohta sellest, kuidas tehakse ketsereid, sõnab ta ühes küsimuses (seitsmendas): „Kas mitte kogu ajalugu ei näita, et kõige suuremad ketserite tegijad ja meistrid sel alal olid just need targad, kelle eest Isa varjas oma saladusi, s.t silmakirjatsejad, variserid ja kirjatundjad ehk täiesti jumalatud ja perverssed inimesed.“ (Küsimused 20–21:) „Ja kas ei olnud nii, et kristluse kõige müredamail aegadel heitsid silmakirjatsejad ja kadetsejad välja nimelt need inimesed, kes iseäranis Jumalast õnnistatud suurte andidega, kes puhta kristluse ajajärgul olnuksid kõrge au sees. Ja vastupidi, kas ei olnuks need inimesed, kes kristluse allakäigul endid kõigi üle tõstsid ja ennast puhtaima kristluse õpetajaiks kuulutasid, apostlite ja Kristuse õpilaste ajal tunnistatud kõige häbitumaiks ketsereiks ja antikristlasiks.“
Muuseas, avaldades neis küsimustes arvamust selle kohta, et usu olemuse sõnaline väljendus, mida nõuab kirik ja millest taganemist loetakse ketserluseks, ei või kunagi täielikult katta uskliku kogu maailmatunnetust ja et seepärast usu väljendamise nõue teatavate sõnadega sünnitaski ketserlusi, ütleb ta küsimustes 21 ja 33:
„Ja kui inimesele paistavad jumalikud teod ja mõtted sedavõrd suurte ja sügavatena, et ta ei leia nende väljendamiseks vastavaid sõnu, siis kas tuleb teda lugeda ketseriks, kui ta ei suuda täiesti täpselt väljendada oma arusaamist? Ja kas mitte ehk seepärast polnud algaegadel ketserlusi, et kristlased ei mõistnud üksteist hukka mitte sõnaliste väljenduste pärast, vaid südame ja tegude pärast oma mõtete täieliku väljendusvabaduse juures, ilma hirmuta saada peetud ketseriks? Kas polnud kirikul mitte kõige tavalisemaks ja kergemaks viisiks (ütleb ta 31. küsimuses), kui kleerus tahtis kellestki vabaneda või kedagi hukka saata, kahtlustada seda isikut oma õpetuse loomises ning heita tema peale ketserluse rüü ning sellega mõista hukka ja kõrvaldada too isik?“
Ta kõneleb edasi: „Kuigi on õige see, et niinimetatud ketseridki olid patused ja eksisid, on sama õige ja lugematuist siin äratoodud näiteist (s.t kiriku ja ketserluse ajaloost) silmanähtav, et ei ole olnud ega ole ühtegi siirast ja ausat mõningase tähtsuse omandanud inimest, kellele kirikutegelased poleks kadedusest või muil põhjusil hukatust toonud.“
Nii
Edmond Dehault de Pressensé (1824–1891) – prantsuse protestantlik mõtleja ja oraator.
Kus on Kristus, seal on ka Kirik.
Ma tean, et meil vaieldakse vastu õigusele nii kategoriseerida … neid suundumusi, millega nii pingsalt kemplesid esimesed kirikuisad. Ainuüksi nimetus „ketserlus“ tundub rünnakuna südametunnistuse- ja mõttevabaduse vastu. Kuid meie ei suuda omalt poolt jagada sarnaseid sisemisi kõhklusi, mis päädinuksid mitte millegi muu kui kristluselt talle iseäraliku karakteri mahakiskumisega. (Tolstoi tõlge.)
Kirik on vaba assotsiatsioon; temast lahknemine toob talle vaid kasu. Poleemika eksimise vastu toimub üksnes mõtte ja tunde pinnal. Ühine ja ainus dogmaatiline vorm on tänini välja töötamata; sekundaarsed divergentsid ilmuvad vabalt nii Idas kui ka Läänes; teoloogid pole sootuks needitud muutumatute vormelite külge. Kui keset kogu seda diversiteeti kumab läbi ühiste uskumuste foon, siis kas meil pole tõesti õigust selles näha mitte lõplikult formuleerunud süsteemi, mille on kokku pannud ühe või teise koolkonna autoriteetsed esindajad, vaid tõelist usku selle puhtaimas tungis ja spontaanseimas ilmingus? Kui tuleb välja, et too ühtsus, mis valitseb kõigis põhilistes usulistes arusaamades, tõuseb ühtede või teiste suundumuste vastu, siis kas meil tõesti pole õigust sellest järeldada, et need suundumused olid vastuolus kristluse aluspõhimõtetega? Ja kas ei muutu meie säherdune eeldus täielikuks veendumuseks, kui tunneme selles kiriku poolt eitatud õpetuses ära ühe või teise oma aja äraelanud religiooni karakteerseid tunnusjooni? Kui eeldada, et gnostitsism ja ebionism on kristliku mõtte legitiimsed vormid, siis tuleb julgelt tunnistada, et kristlikku mõtet ega iseäralikku karakterit, mille alusel võiks teda ära tunda, üldse ei eksisteeri. Tema laiendamise ettekäändel tühistaksime ta sootuks. Platoni ajal ei söandanuks keegi väljendada oma heakskiitu seesugusele õpetusele, milles poleks olnud ruumi ideele, ning kogu Kreekat naerutanuks see, kel tulnuks pähe arvata Epikuros ja Zenon Akadeemia õpilaste hulka. Niisiis, mööngem, et kui oleleb religioon või õpetus, mida nimetatakse kristluseks, siis võib tal olla omi hereesiaid. (Tolstoi tõlge.)
Gottfried Arnold (1666–1714) – saksa pietistist luterlik teoloog, kes oma suurteoses „Unparteyische Kirchen- und Ketzer-Historie“ (1. trükk 1699) söandas ühena esimestest kahelda kirikliku traditsiooni vastavuses Kristuse õpetusele ning kritiseerib eelarvamustest vaevatud ortodoksset erapoolikut lähenemist kristluse ajaloole, mis ei näe ketserluse tekkes kirikuvõimude enesekaitsereaktsiooni. Saksa filosoof ja üks nõiaprotsesside lõpetajaid Christian Thomasius (1655–1728) nimetab eelmainitud uurimust „parimaks raamatuks piibli järel“.
