s.t risti ette taguda; pärast tuubitakse pähe, et tähtpäevadel (tähtpäevad on need päevad, mil Kristus sündis, ehkki keegi ei tea, millal see oli, päevad, mil ta ümber lõigati, mil jumalaema suri, mil rist üles pandi, mil ikoon sisse toodi, mil mõni juroodiva80 nägemuse sai jms) on tarvis riietuda parimaisse rõivaisse, minna kirikusse, osta ja panna seal pühakute kujutiste ette küünlaid, tuua eestpalve sooviga sedeleid ning leivakakke neisse kolmnurkade sisselõikamiseks, ja pärast palju kordi paluda tsaari ja arhiereide tervise ning õnne eest ning enda ja oma tegude eest ning suudelda siis risti ja preestri kätt.
Peale tolle palve juurutatakse veel, et iga aasta on tarvis vähemalt üks kord paastuda.81 Paastuda tähendab minna kirikusse ja lugeda preestrile ette oma patud, eeldades, et säärane oma pattude teatavaks tegemine võõrale inimesele täielikult pattudest puhastab, pärast süüa lusika pealt ära tükike leiba veiniga, mis veel enam puhastab. Siis sisendatakse, et kui mehed ja naised tahavad, et nende ihuline läbikäimine oleks püha, siis peavad nad tulema kirikusse, panema endile pähe metalsed kroonid, jooma vägijooki, käima lauluhelide saatel kolm korda ümber laua, ja siis saab mehe ning naise ihuline läbikäimine pühaks ning mistahes muust sootuks erinevaks.
Aga elu osas sisendatakse, et on vaja pidada järgmisi reegleid: mitte süüa liha ja piima teatavail päevil, teistel päevadel pidada palveteenistusi ning hingepalveid surnute eest, tähtpäevadel võõrustada preestrit ja anda talle raha ning mõni kord aastas tuua kirikust piltidega tahvlid, kanda neid rättidel mööda põlde ja maju. Surma eel veendakse, et inimesel on tarvis vältimatult lusika pealt süüa leiba veiniga, aga veel parem, kui jõuaks ta õliga üle määrida. See tagab talle õndsuse tulevases elus. Pärast tema surma sisendatakse sugulastele, et surnu hinge päästmiseks on kasulik talle pihku pista paberileht trükitud palvega; veel on kasulik, et surnukeha kohal loetaks teatavat raamatut ja et kirikus lausutaks teatud ajal surnu nime.
Seda loetakse kohustuslikuks usuks kõigi jaoks.
Kuid kui keegi soovib eriliselt oma hinge eest hoolt kanda, siis sisendatakse selle usu kohaselt, et suurim tagatis hingeõndsusele teises ilmas on kätte võidetav sellega, kui kirikuile ja kloostreile raha ohverdada, kohustades sellega pühi inimesi enese eest palvetama. Hinge jaoks päästvad on selle usu järgi mööda kloostreid käimised ning ilmutatud ikoonide ja pühade säilmete suudlemine.
Selle usu kohaselt koondavad ilmutatud ikoonid ja pühad säilmed eneses erilist pühadust, väge ja armu ning ligiolu tollele materjalile: puudutamine, suudlemine, küünalde panemine neile, nende manu roomamine aitab palju kaasa päästele, samuti kui nende pühaduste ees tellitud palvused.
Just seda, ja ei midagi muud, nimetatakse õigeks usuks, s.t õigeks usuks kristluse maski all, mida on paljude aastasadade vältel kõigi jõududega rahvasse juurutatud ja iseäraliku pingutusega juurutatakse praegugi.
Ärgem hakakem rääkima, et õigeusu õpetajad arvavad õpetuse sisu olevat milleski muus, et needsinased on vaid vanad vormid, mida ei loeta tarvilikuks purustada. See on vale: üle kogu Venemaa sisendab vaimulikkond kõigile venelastele ja viimasel ajal veel iseäraliku pingutusega ainuüksi seda usku. Ühtki teist ei ole. Teise kohta kõneldakse ning kirjutatakse pealinnades, kuid sajamiljonilise rahva seas toimetatakse ja tuubitakse pähe vaid seda ning ei midagi rohkemat. Teisest kirikhärrad vestlevad, aga seda sisendavad nad kõikvõimalike meetoditega.
Kõik see ning isikute ja ikoonide ümmardamine on viidud sisse jumalasõnasse, katekismustesse; seda õpetatakse rahvale visalt teoreetiliselt ja sunnitakse kõigi pidulikkuse, sära, autoriteedi ja vägivalla vahenditega teda hüpnotiseerides sellesse praktiliselt uskuma ning kaitstakse tuliselt toda usku iga katse eest vabastada rahvas neist metsikuist ja tühipaljastest ebauskudest.
Minu silme all, nagu ma oma raamatus mainisin, olid Kristuse õpetus ja tema enda sõnad kurjale mittevastupanemisest paljude aastate kestel pilke- ning palaganinaljade objektiks, ning kirikhärrad mitte üksi ei vastustanud, vaid suisa ergutasid seda teotust; kuid proovige ainult öelda ebasünnis sõna kõlvatu iidoli kohta, mida purjus inimesed pühadust teotavalt kui Iverski82 jumalaema mööda Moskvat veavad, ning kostab nendesamuste kirikhärrade pahameeleoie. Kuulutatakse vaid ebajumalakummardamise välist kultust. Ja ärgu rääkigu, et üks ei sega teist, et „neidsinaseid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta kõrvale“,83 et „kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee“. (Mt 23:3)
See on öeldud variseride kohta, kes täitsid kõiki seaduseväliseid ettekirjutusi, ning seepärast käivad sõnad „kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke“ armu ja headuse tegude kohta, kuid sõnad „aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee“ käivad kombetalituste sooritamise ja headuse tegude vahelejätmise kohta ning kannavad just äraspidist tähendust sellele, mida tihkavad tollele kirjakohale omistada kiriklased, tõlgitsedes nii, et kombetalitused on seatud pidamiseks. Välist kultust ning armu ja tõe teenimist on raske ühildada; suures osas üks välistab teist. Nii oli see variseridega, nii on see praegu kiriku kristlastega.
Kui inimene võib pääseda lunastuse, sakramentide, palvega, siis pole häid tegusid talle enam vaja.
Kas Mäejutlus või ususümbol – ei saa uskuda üht ega teist. Ja kirikhärrad valisid viimase: ususümbolit õpetatakse ja loetakse kirikuis kui palvet, aga Mäejutlus on välja jäetud isegi evangeeliumilugemistest kirikuis, nii et koguduse liikmed ei kuule seda kunagi, need päevad välja arvatud, mil loetakse ette kogu Evangeelium. Ja ei võigi olla teisiti: inimesed, kes usuvad kurja ja meelemõistuseta Jumalasse, kes needis ära inimsoo ja määras oma poja ohvriloomaks ning osa inimesi igavesse piinlemisse, ei saa uskuda armastuse Jumalasse. Inimene, kes usub jumalasse Kristusesse, kes tuleb oma au hiilguses kohut mõistma ja karistama nii elavaid kui ka surnuid, ei saa uskuda Kristusesse, kes käskis solvajale keerata teine põsk, mitte hukka mõista, andestada ja vaenlasi armastada. Inimene, kes usub vana testamendi ilmutatusse Jumalast ja Taaveti pühadusse, kes käsib surivoodil tappa teda sajatanud vanamehe, keda ta ise tappa ei suutnud, kuna oli seotud vandega (1 Ku 2:8), ning selletaolisi jälkusi, mida on tulvil vana testament, ei saa uskuda Kristuse kõlblasse seadusse. Inimene, kes usub kiriku õpetusse ja kuulutusse kristluse kokkusobimisest surmanuhtluse ja sõdadega, ei saa enam uskuda kõigi inimeste vendlusse.
Aga mis peamine, inimene, kes usub inimeste pääsemisse lunastusse või sakramentidesse uskumise kaudu, ei saa enam kogu oma jõudu panna Kristuse kõlbelise õpetuse elluviimisse.
Inimene, kellele kirik on selgeks õpetanud sellesinase teotava õpetuse, et inimene ei saa pääseda omal jõul, vaid et on teine abinõu, pöördub paratamatult selle abinõu poole, aga mitte oma jõu poole, millele, nagu teda veendakse, on patt loota. Igasugune kiriku õpetus ühes oma lunastuse ja sakramentidega välistab Kristuse õpetuse, seda enam siis õigeusu õpetus oma ebajumalakummardamisega.
„Kuid rahvas ise on alati nii uskunud, nagu usub praegu,“ öeldakse seepeale. „Kogu vene rahva ajalugu tõendab seda. Rahvast ei saa jätta ilma tema pärimusest.“ Just siin peitubki pettus. Rahvas tõepoolest tunnistas kunagi midagi sarnast sellega, mida praegu kirik tunnistab, kuigi kaugeltki mitte sedasama (rahva seas oli alati lisaks sellele metsikule kihule84 ikoonide, majavaimude, pühade kontide ja pärgade ning kaseokstega semikkide85 vastu ka kristluse sügav kõlbeline ja eluline mõistmine, mida pole kunagi olnud kogu kirikus, kuid mida võis kohata tema parimate esindajate juures); kuid rahvas, hoolimata kõigist takistustest, mille valitsus ja kirik talle ette veeretasid, on oma parimais esindajais juba ammugi selle toore mõistmise staadiumi läbi elanud, millest ta annab märku kõikjal isetärkavate
Mõeldud on kuulsat imettegevat Iverski jumalaema ikooni, mille originaal Iveroni kloostris Athose mäel asub ja mille olevat maalinud apostel Luukas ise. Venemaal tegi pühapildi laiemalt tuntuks tsaar Aleksei I Mihhailovitš, kes võttis 1654. a koopia kaasa edukaks osutunud sõjaretkel Smolenski all poolakate vastu..
Mt 23:23.
semikk – vanavene paganlik kevadpüha 7. nädalal (
