target="_blank" rel="nofollow" href="#n58" type="note">58 Kuid kusagil pole midagi kõneldud selle asutamisest, mida kiriklased kirikuks nimetavad.
Evangeeliumeis kasutatakse sõna „kirik“ kahel korral.59 Ühel puhul rahvakogunemise mõttes vaidlusküsimuste lahendamiseks,60 teisel puhul seoses hägusate sõnadega kivist – Peetrusest ja põrguväravaist.61 Noist kahest sõna „kirik“, mis evib vaid kokkutulemise tähendust, mainimisest koorubki välja see, mida me praegu mõtleme sõnaga „kirik“.
Kuid Kristus ei saanud kuidagi rajada kirikut, s.t seda, mida me praegu selle sõna all mõistame, sest et midagi sarnast niisuguse kiriku mõistega, nagu me seda praegu ühes sakramentide, hierarhiate ja, mis peamine, ilmeksimatuse kinnitamisega tunneme, polnud ei Kristuse leksikas ega tolle aja inimeste arusaamades.
Et inimesed nimetasid seda, mis hiljem välja kujunes, sama sõnaga, mida Kristus oli kasutanud sootuks muu kohta, ei anna meile kuidagi õigust väita, et Kristus rajas ainsa tõelise kiriku.
Peale selle, kui Kristus tõepoolest seadnuks paika seesuguse asutuse nagu kirik, millele on rajatud kogu õpetus ja kogu usk, siis kuulutanuks ta tõenäoliselt selle asutamise välja ühemõtteliselt ja selgelt ning andnuks ainsale tõelisele kirikule peale imelugude, mis leiavad kasutust kõigis ebauskudes, säherdused tunnustähed, et ei võinuks jääda väikseimatki kahtlust selle tõepärasuses; aga midagi sarnast ei ole, nii nagu ennemalt, nii ka nüüd on vaid erinevad institutsioonid, mis nimetavad ennast igaüks ainsaks tõeliseks kirikuks.
Katoliku katekismus ütleb: L’église est la société de fidèles établie par notre Seigneur Jésus-Christ, répandue sur toute la terre et soumise à l’autorité des pasteurs légitimes, principalement notre Saint Père – lе Раре,62 mõistes pasteurs légitimes all inimlikku asutist, mille peaks on paavst ning mis kokku pandud omavahel teatud kindla organisatsiooni kaudu seotud isikuist.
Õigeusu katekismus sõnab: „Kirik on Jeesus Kristuse poolt maa peale rajatud kogudus, mis liidetud isekeskis üheks tervikuks jumaliku õpetuse ning salasustega Jumalast seatud hierarhia valitsemise ja juhatuse all,“ kus Jumalast seatud hierarhia all mõistetakse nimelt kreeka hierarhiat, mis koosneb teatavaist neist ja neist isikuist, kes neil ja neil ametipostidel.
Lutheri katekismus ütleb: „Kirik on püha kristlus ehk kõigi usklike kokkutulemine Kristuse, oma pea juhtimisel, milles Püha Vaim Evangeeliumi ja sakramendi kaudu pakub, kuulutab ja omandab jumalikku päästet,“ pidades silmas seda, et katoliku kirik on eksinud ja äralangenud ning et tõelist pärimust hoitakse alal luterluses.
Katoliiklaste jaoks langeb jumalik kirik ühte Rooma hierarhia ja paavstiga. Õigeusklike jaoks langeb jumalik kirik ühte ida- ja venemaise hierarhia institutsiooniga.63
Luterlaste jaoks langeb jumalik kirik ühte piiblit ja Lutheri katekismust tunnistavate inimeste kogudusega.
Tavaliselt, rääkides kristluse päritolust, kasutavad inimesed, kes kuuluvad ühte olemasolevaist kirikuist, sõna „kirik“ ainsuses, justkui kirikuid oleks olnud ja on vaid üks. See on läbi ja lõhki vale. Kirik kui asutus, mis kinnitab enese kohta, et tema valdab kaheldamatut tõde, ilmus alles siis, kui ta ei olnud enam üksi, vaid neid oli vähemalt kaks.
Kuni usklikud olid isekeskis ühel nõul ja kogudusi oli üks, polnud tal tarvis ennast kirikuks väita. Alles siis, kui usklikud jagunesid vastandlikeks, üksteist eitavateks parteideks, ilmnes igal osapoolel vajadus kinnitada oma tõepärasust, omistades enesele ilmeksimatust. Ühtse kiriku mõiste tekkis üksnes sellest, et kahe osapoole erimeelsuste ja tüli korral tunnistas kumbki, teist poolt ketserluseks nimetades, ilmeksimatuks kirikuks ainult oma leeri.
Kui me teame, et 51. aastal otsustas kirik vastu võtta ümberlõikamata isikud, siis sai too kirik ilmuda ainult seetõttu, et oli teinegi kirik – „juudi kombel elajate“64 oma, kes otsustas ümberlõikamata isikuid mitte vastu võtta.
Kui praegu on olemas katoliku kirik, mis väidab oma ilmeksimatust, siis ainuüksi seepärast, et kõrval on kreekakatoliku, ortodoksi ja luteri kirik, mis igaüks väidab oma ilmeksimatust ning eitab sellesamaga kõiki teisi kirikuid. Nii ongi üksainus kirik vaid fantaasiaküllane ettekujutus, mis ei evi eneses pisimatki tegelikkuse tunnusjoont.
Tegeliku ajaloolise nähtusena olelesid ja on üksnes paljud rahvakogunemised, mis kõik enese kohta väidavad, et nemad ongi ainumas Kristuse rajatud kirik ja kõik teised, mis endid kirikuiks nimetavad, on hereesia ja skisma.
Kõige levinumate kirikute: katoliku, õigeusu ja luteri kiriku katekismused ütlevad seda otsesõnu.
Katoliku katekismuses on öeldud: Quels sont ceux, qui sont hors de l’Église? – Les infidèls, les hérétiques, les schismatiques.65 Skismaatikuiks kutsutakse niinimetatud õigeusklikke. Hereetikuiks peetakse luterlasi; nii et katoliku katekismuse järgi on kirikus üksi katoliiklased.66
Niinimetatud õigeusu katekismuses on öeldud: ainsa Kristuse kiriku all mõistetakse vaid õigeusu kirikut, mis jääb täielikku kooskõlla üleilmse kirikuga. Mis puudutab rooma kirikut ja teisi usutunnistusi (luterlasi ja teisi kirikuks isegi ei nimetata), siis neid ei või seostada ainsa tõelise kirikuga, kuna nad on ise endid temast lahku löönud.
Selle piiritelu järgi on katoliiklased ja luterlased väljaspool kirikut, aga kirikus on üksi õigeusklikud.
Aga Lutheri katekismus kõlab: Die wahre Kirche wird darin erkannt, dass in ihr das Wort Gottes lauter und rein ohne Menschenzusätze gelehrt und die Sacramente treu nach Christi Einsetzung gewahret warden.67
Selle määrangu järgi asuvad väljaspool kirikut kõik need, kes on midagi lisanud Kristuse ja apostlite õpetusele, nagu seda tegid katoliku ja kreeka kirik. Ja kirikus on üksi protestandid.
Katoliiklased kinnitavad, et Püha Vaim on alaliselt olnud tegev nende hierarhias; õigeusklikud väidavad, et Püha Vaim on alaliselt olnud tegev nende hierarhias; ariaanlased väitsid, et Püha Vaim tegutses nende hierarhias (väitsid seda samasuguse õigusega nagu praegu valitsevad kirikud); igat tüüpi protestandid: luterlased, kalvinistid, presbüterlased, metodistid, swedenborgiaanid, mormoonid väidavad, et Püha Vaim tegutseb vaid nende kogunemistel.
Kui katoliiklased väidavad, et Püha Vaim hülgas arianismi ja kreeka kiriku lahknemise ajal äralangenud kirikud ning jäi püsima ainsasse tõelisse kirikusse, siis täpselt samasuguse õigusega võivad iga nimetusega protestandid väita, et nende kiriku eraldumisel katolikust hülgas Püha Vaim katoliku ning tuli üle kirikusse, mida nemad tunnistavad. Nii nad muide teevadki.
Iga kirik tuletab oma usutunnistuse läbi katkematu pärimuse otse Kristuselt ja apostleilt. Ja tõepoolest, iga kristlik usutunnistus, mis lähtub Kristusest, pidi paratamatult jõudma praeguse põlvkonnani läbi teatava pärimuse. Kuid see ei tõesta, et üks neist pärimusist, mis teised välistab, oleks kaheldamatult tõene.
Iga oksake puul lähtub katkemata juurest; kuid see, et iga oksake lähtub ühest juurest, ei tõesta kuidagi seda, et vastav oksake oleks ainukene. Täpselt samuti ka kirikud. Iga kirik toob esile täpselt samad tõestused oma järjepidevusest ja isegi imeteod oma tõesuse toetuseks nagu iga teinegi; nii et karm ja täpne määratlus, mis on kirik (mitte kui midagi fantastilist, mida me tahaksime, vaid kui miski, mis oli ja on tegelikkuses),
Kogu uues testamendis leiab
Mt 18:17.
Mt 16:18. Ilmselt ei öelnud Jeesus midagi säärast jünger Peetruse kohta, vaid vastne hierarhiline kirik oma arhiapostli kohta, sest Jeesuse riik pole sellest ilmast (Jh 18:36), vaid on meie sees (Lk 17:21).
Kirik on usklike ühendus, mille rajas meie Issand Jeesus Kristus, mis laotunud üle kogu maa ja mis kuulekas legitiimsete karjaste ning meie püha isa – paavsti võimule. (Tolstoi märkus.)
Mõningast edu vene inimeste seas pälvinud Homjakovi219 kiriku määratlus ei paranda asja, kui möönda ühes Homjakoviga, et ainus tõeline kirik on õigeusu kirik. Homjakov väidab, et kirik on armastusega kokku köidetud inigmeste (eranditult kõigi, nii kleeruse kui ka koguduse) kokkutulek, et tõde saab avali vaid inimestele, kes kokku köidetud armastusega (Hakkame üksteist armastama ja anname [tunnistust] üksmeeles jne220) ja et seesugune kirik on kirik, mis esiteks tunnistab Nikaia sümbolit ja teiseks see, mis pärast kirikulõhet ei tunnista paavsti ega uusi dogmasid. Kuid säärasegi kiriku määratluse puhul on suur raskus võrdsustada, nagu Homjakov seda soovib, armastusega kokku köidetud kirik kirikuga, mis tunnistab Nikaia sümbolit ja Photiuse tõde221. Nii et Homjakovi nending selle kohta, et armastusega kokku köidetud ja järelikult püha kirik ongi seesama kirik, mis on kreeka hierarhia usku, on veelgi meelevaldsem kui katoliiklaste ja vanade õigeusklike väide. Kui möönda kiriku mõistet selles tähenduses, mille omistab talle Homjakov, s.t kui armastuse ja tõega kokku köidetud inimeste kooslust, siis ainus, mida iga inimene võib öelda selle koosluse kohta on see, et on väga meelepärane olla sellesinase koosluse liige, kui niisugune oleleb, s.t olla armastuses ja tões; kuid pole mingisuguseid väliseid tunnuseid, mille järgi võiks ennast või kedagi teist arvata tolle püha koguduse hulka või sellest taanduda, kuna sellele mõistele ei või vastata ükski väline organisatsioon. (Tolstoi märkus.)
Juba algkirikus ilmnes terav vastuolu paganakristlaste, keda esindas Paulus ja kes ei pidanud vajalikuks paganaist konvertiitide puhul järgida Moosese seadust, ning „juudi kombel elavate“ (
Kes asub väljaspool kirikut? – Uskmatud, hereetikud ja skismaatikud. (Tolstoi tõlge.)
Kohaseks näiteks katoliku kiriku küünilisest eksklusiivsusest on kirikuisa Cyprianuse (u 200–258) arusaam, et kuna „Jumal ei saa olla Isaks sellele, kellele kirik ei ole emaks,“ sest Kristuse ihu on üks (Ap 20:28), siis „väljaspool kirikut ei ole õndsust“.
Tõelist kirikut tuntakse sellest, et Jumala sõna antakse temas edasi selgekujuliselt ja puhtalt, ilma inimlike lisandusteta, ja sakramentidest, mis tõepoolest Kristuse õpetuse järgi seatud. (Tolstoi tõlge.)
