paganluse pingsa juurutamisega selle kivistunud kujul, oma püüdlusega tõugata rahvas taas tollesse pimedusse, millest ta säärase jõupingutusega on välja rabelenud.
„Me ei õpeta rahvale midagi uut, vaid seda, millesse ta ise niigi usub, ainult täiuslikumal kujul,“ kõnelevad preestrid. See on sama, kui inimene seoks suureks kasvanud tibupoja kinni ja topiks tagasi munakoorde, millest too on välja tulnud.
Mind on sageli lömastanud see koomiline – kui selle tagajärjed vaid sedavõrd õudutekitavad poleks – tähelepanek, kuidas inimesed üksteise külge haakunult üksteist petavad ega suuda tollest nõiaringist välja murda.
Mõtlema hakkava vene inimese esimene küsimus, esimene kahtlus on küsimus ilmutatud ikoonidest ja, mis peamine, pühadest kontidest: kas on õige, et need ei kõdune ja neist sünnivad imed? Sajad ja tuhanded inimesed esitavad endile neid küsimusi ja kõhklevad nende lahendamisel peaasjalikult seepärast, et arhiereid, metropoliidid ja kõik kõrgelt seatud inimesed suudlevad pühi konte ja imettegevaid ikoone lugupidavalt. Küsides arhiereilt või kõrgelt seatud isikuilt, miks nad seda teevad, vastavad nad, et rahva jaoks, aga rahvas suudleb seepärast, et arhierei ja kõrgelt seatud isikud seda teevad.
Vene kiriku tegevus, vaatamata kogu sellele nüüdisaegsuse, harituse, vaimsuse välisele klantsile, mida tema liikmed praegu oma teostes, artikleis, vaimulikes žurnaalides ja jutlustes hakkavad omaks võtma, seisneb ainuüksi selles, et mitte ainult pidada rahvast säherduses toores ja metsikus ebajumalakummardamises, milles ta viibib, vaid kinnitada ja levitada veelgi ebausku ja religioosset harimatust, tõrjudes rahva seast välja temas iidolikummardamise kõrval eluneva kristluse elulise mõistmise.
Mäletan, kui olin kord Optina Pustõni kloostri raamatupoes tunnistajaks sellele, kuidas vanaldane mužikk valis oma haritud lapselapse tarbeks jumalikke raamatuid. Munk sokutas talle ette pühakusäilmete, tähtpäevade, ikoonide ilmumise kirjeldusi, psaltrit jms. Mina küsisin vanamehe käest, kas tal Evangeelium on olemas. Ei. „Andke talle venekeelne Evangeelium,“ ütlesin ma mungale. „See temasugusele ei sobi,“ andis munk mulle vastuse.
See ongi lühidalt meie kiriku tegevus.
Kuid see on nii vaid barbaarsel Venemaal, ütleb seepeale Euroopa või Ameerika lugeja. Ja selline arvamus ongi õige, kuid ainult sedavõrd, kuivõrd see hinnang käib valitsuse kohta, mis aitab kirikut tema uimastavas ja kõlbeliselt laostavas tegevuses Venemaal.
Tõsi, et kusagil Euroopas pole säherdust despootlikku valitsust, mis on sel määral kooskõlas valitseva kirikuga. Ja seepärast on võimu osalus rahva rikkumises Venemaal kõige tugevam; kuid pole tõsi, et vene kirik erineks oma mõjus rahvale millegagi mistahes teisest kirikust.
Kirikud on igal pool ühesugused, ja kui katoliku, anglikaani ja luteri kiriku käpa all pole säärast vagurat valitsust nagu Vene oma, siis ei lähtu see soovi puudumisest seesugust ära kasutada.
Ükski kirik, milline ta ka poleks – katoliku, anglikaani, luteri või presbüteri –, kuivõrd ta on kirik, ei saa jätta püüdlemata selle poole, kuhu vene kirikki, selle poole, et varjata Kristuse õpetuse tõelist mõtet ning asendada see oma õpetusega, mis millekski ei kohusta, välistada Kristuse õpetuse tõelise, tegusa mõistmise võimalikkus ja, mis peamine, õigustada rahva arvel ennast toitvate preestrite olemasolu.
Kas katoliiklus on talitanud ja talitab teisiti, keelates lugeda Evangeeliumi ja nõudes ilma igasuguse arutlemiseta kuulekust kiriku juhtkonna ja ilmeksimatu paavsti suhtes? Kas katoliiklus kuulutab midagi muud kui vene kirik? Seesama väline kultus, needsamused pühad kondid, imed ja raidkujud, imettegevad Notre-Dame’id ja protsessioonid. Needsamad ülepaisutatult ähmased hinnangud kristluse kohta raamatuis ja jutlustes, aga kui asi jõuab tegudeni, siis kõige toorema iidolikummardamise alalhoidmine.
Ja kas ei tehta sedasama anglikaanluses, luterluses, igat seltsi protestantluses, mis võtnud kiriku kuju? Needsamused nõuded koguduse jaoks uskuda IV sajandil välja öeldud ja meie aja inimeste jaoks igasuguse mõtte minetanud dogmadesse, needsamused nõuded kummardada ebajumalaid, kui mitte pühade kontide, ikoonidena, siis laupäeva pidamise ja piibli kirjatähena. Ikka seesama tegevus, mille sihiks varjata kristluse tõelisi nõudmisi ja seada nende asemele mitte millekski kohustav väline külg ja cant86, nagu inglased ilusasti piiritlevad seda tegevust, millele iseäranis nemad on allutatud. Protestantluses on too tegevus eriti märgatav seeläbi, et tol usutunnistusel pole isegi põlisuse ettekäänet. Ja kas mitte seesama ei sünni nüüdisaegses ärkamisliikumises – uuenenud kalvinismis, evangelismis, millest kasvas välja Päästearmee.
Nii ühesugused kui on kõigi kiriklike õpetuste väited Kristuse õpetuse suhtes, nii ühesugused on ka nende võtted.
Nende seisukord on seesugune, et nad ei saa jätta tegemata kõiki jõupingutusi selleks, et varjata Kristuse õpetust, mille nime nad kasutavad.
Kõigi kiriklike usutunnistuste mittevastavus Kristuse õpetusele on ju säärane, et tolle mittevastavuse varjamine inimeste eest nõuab erilisi pingutusi. Tegelikult tasub ainult süüvida olukorda, kus on iga meie aja täiskasvanu, mitte üksi õpetatud, vaid ka kõige lihtsam inimene, kes, olles kogunud enese jaoks kimpu õhus heljuvad mõisted geoloogiast, füüsikast, keemiast, kosmograafiast, ajaloost, pöördub esimest korda teadlikult nende, talle lapsepõlves kirikute poolt sisendatud ja ülalhoitud uskumuste juurde, et Jumal lõi maailma kuue päevaga, et valgus oli enne päikest, et Noa toppis kõik elajad oma laeva jms, et Jeesus on samuti Jumal-Poeg, kes enne seda kõik loonud, et too Jumal laskus maa peale Aadama patu pärast, et ta tõusis üles, läks taevasse, istub Isa paremal käel ja tuleb pilve peal maailma üle kohut mõistma jms.
Pole ju noil arusaamadel, mille töötasid välja IV sajandi inimesed ja mil oli tolle aja inimeste jaoks teatav mõte, mitte mingisugust tähendust meie aja inimeste jaoks. Meie aja inimesed võivad huultega korrata neid sõnu, kuid ei saa neid uskuda, sest noil sõnadel, et Jumal elab taevas, et taevas avanes ja hääl ütles sealt midagi, et Kristus tõusis üles ja lendas kuhugi taevasse ära ning tuleb uuesti kusagilt pilve peal jms, pole meie jaoks mõtet.
Inimene, kes pidas taevast lõplikuks, kindlaks võlviks, võis uskuda või mitte uskuda, et Jumal lõi taeva, et taevas avanes, et Kristus lendas ära taevasse, kuid meie jaoks pole neil sõnadel mingisugust tähendust. Meie aja inimesed võivad vaid uskuda, et sellesse on tarvis uskuda, mida nad ka teevad; kuid uskuda ei saa sellesse, mil puudub nende jaoks mõte.
Kui kõik need väljendused peavad kandma mõistukõnelist tähendust ja olema sümbolid, siis me teame, et esiteks pole kõik kiriklased selles ühte meelt, vaid vastupidi, enamik jääb kindlaks pühakirja mõistmisele otseses tähenduses, aga teiseks seda, et need tõlgendused on väga eripalgelised ega leia milleski kinnitust.
Kuid isegi kui inimene tahab sundida ennast uskuma kirikute õpetust, nagu seda jutlustatakse, siis üleüldine kirjaoskuse ning Evangeeliumi levimine ning erinevat usku inimeste isekeskis läbikäimine kujutab sellele uut ja veel äravõitmatumat takistust.
Maksab vaid meie aja inimesel osta kolme kopika eest Evangeelium ning lugeda üle Kristuse selged, ümberseletamatud sõnad Samaaria naisele selle kohta, et Isa ei vaja kummardajaid ei Jeruusalemmas ega ühel või teisel mäel, vaid kummardajaid vaimus ja tões,87 või sõnad sellest, et kristlane ei pea mitte pagana kombel palveldama templeis ja teiste nähes, vaid salaja, s.t oma kambris,88 või et Kristuse õpilane ei pea kedagi nimetama isaks ehk õpetajaks89 – maksab vaid üle lugeda need sõnad, veendumaks, et igasugustel vaimsetel karjastel, kes nimetavad ennast vastuoksa Kristuse õpetusele õpetajateks ning isekeskis vaidlevad, pole mingisugust autoriteeti ja et see, mida kiriklased meile õpetavad, pole kristlus. Kuid
Jh 4:21–24.
Mt 6:5–6.
Mt 23:8–10.
