su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb“48 ja „ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile“49. „Ärge rõõmustage selle pärast, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud.“50 „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.“51 „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust.“52
Õpetuse teostamine seisneb vaid peatumatus liikumises – üha kõrgema ja kõrgema tõe saavutamises, selle üha suuremas ja suuremas täieks saamises eneses üha suurema ja suurema armastusega, aga väljaspool ennast üha suuremas ja suuremas Jumala riigi täideviimises.
On ilmne, et keset juutlikku ja paganlikku maailma ilmutatud õpetust ei saanud omaks võtta enamik inimesi, kes elasid sootuks teist elu kui see, mida nõudis too õpetus; ja isegi neile, kes selle omaks võtsid, ei võinud see kõigile eelnevaile vaateile täiesti vastuokslikuna olla mõistetav kogu oma tähenduses.
Ainult eksiarusaamade, vigade, ühekülgsete selgituste jadas, mida inimpõlvede jooksul parandatud ja täiendatud, avanes kristliku õpetuse mõte inimestele üha enam ja enam.
Kristlik maailmavaade mõjutas juutlikku ja paganlikku ning juutlik ja paganlik kristlikku. Ning kristlik kui elav läbistas üha enam ja enam oma aja ära elanud juutlikku ja paganlikku ning astus esile üha selgemalt ja selgemalt, vallanedes teda katnud vääraist lisandeist. Inimesed taipasid üha enam ja enam kristluse mõtet ning viisid seda üha enam ja enam ellu.
Mida kauem oli inimkond elanud, seda rohkem mõistis ta kristluse mõtet, nagu see ei võinud ega võigi olla teisiti ühegi eluõpetuse puhul. Uued põlved parandasid eelkäijate vigu ning lähenesid üha enam tema tõelise mõtte taipamisele.
Nii on see olnud kristluse algusaegadest peale. Ja juba siis, juba algusaegadel, kerkisid esile inimesed, kes hakkasid eneste kohta väitma, et see mõte, mida nemad õpetusele annavad, on ainus tõepärane ja selle tõestuseks on üleloomulikud ilmingud, mis kinnitavad nende mõistmise õigsust.53
Vahest oligi see alul õpetusest mittearusaamise, aga hiljem ka õpetuse täielise moonutamise peapõhjuseks.
Eeldati, et Kristuse õpetus ei saa olla inimestele edasi antud nii nagu mistahes muu tõde, vaid see pidi sündima erilisel, üleloomulikul teel. Sel juhul ei tõesta seda, kas õpetusest on õigesti aru saadud, mitte edasiantava vastavus mõistuse ja kogu inimloomuse nõudmistele, vaid edasiandmise viisi imetabasus, mis olla kaheldamatuks tõenduseks õigestimõistmisele. Kogu eeldus sai alguse vääritimõistmisest ja selle tulemusena muutus ilmvõimatuks ka edasine taipamine.
Algas see päris algusaegadel, kui õpetust alles osaliselt ja sageli tükati mõisteti, nagu näeme seda evangeeliumitest ja Apostlite tegude raamatust. Mida vähem õpetust mõisteti, seda tumedam ta paistis ja seda suurem tarvidus tekkis väliste tõestuste järele, mis annaksid tunnistust õpetuse tõepärasusest. Seisukohta, et mitte teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, polnud vaja imedega tõestada ja selle väite uskumist polnud tarvis nõuda, sest too nending on iseenesest veenev, kooskõlastudes nii mõistuse kui ka inimloomusega; aga seisukoht, et Kristus oli Jumal, vajas tõestust täiesti arusaamatute imedega.
Mida ähmasem oli Kristuse õpetusest arusaamine, seda enam segunes sellesse imepärast; aga mida enam segunes imepärast, seda enam kaldus õpetus kõrvale oma mõttest ja seda ähmasemaks muutus; aga mida enam ta kaldus kõrvale oma mõttest ja mida enam ähmastus, seda jõulisemalt tuli kinnitada oma ilmeksimatust ja seda vähem mõistetavaks jäi õpetus.
Evangeeliumite, Apostlite tegude raamatu ja Pauluse kirjade põhjal võib näha, mil viisil juba esimestest päevadest peale sundis õpetuse mittemõistmine otsima kinnitust imetabases ja arusaamatus.
Apostlite tegude raamatu järgi sai see alguse juba tollelt nõupidamiselt, kuhu jüngrid Jeruusalemmas kogunesid, et lahendada ümberlõikamata ja ebajumalate ohvriliha söövate isikute ristimise küsimus.54
Juba küsimuse püstitamine näitas, et selle üle arutlenud ei mõistnud Kristuse õpetust, mis lükkas kõrvale kõik välised kombetalitused: rituaalsed pesemised, puhastamised, paastud, hingamispäevad. Otsesõnu on öeldud, et „rüvetab mitte see, mis läheb suhu, vaid see, mis tuleb südamest“55 ja seepärast võis küsimus ümberlõikamata isikute ristimisest tekkida ainult inimeste killas, kes, ehkki õpetajat armastasid ja ähmaselt tema õpetuse suursugusust aimasid, ei taibanud veel väga selgelt õpetust ennast. Nii see sündiski.
Kuivõrd kontsiili liikmed ei mõistnud õpetust, oli neil oma poolikule mõistmisele vaja välist kinnitust. Ja vaat, lahendamaks küsimust, mille püstitamine näitab õpetuse mittemõistmist, lausuti sellel nõupidamisel, nagu seda kirjeldab Apostlite tegude raamat, pidades esimest korda tarvilikuks kinnitada välise vormeliga teatud väidete õiguspärasust, need kohutavad, sedavõrd palju kurja sünnitanud sõnad: „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks,“56 s.t kinnitati, et selle lahenduse õiguspärasusest, mille nad ette kirjutasid, annab tunnistust Püha Vaimu, s.t Jumala imepärane osavõtt. Kuid väidet, et Püha Vaim, s.t Jumal kõneles apostlite kaudu, oli taas tarvis tõestada. Ja nüüd oli selleks vaja väita, et nelipühipäeval laskus Püha Vaim tulekeelte kujul nende peale, kes seda kinnitasid.57 (Kirjelduses eelneb Püha Vaimu laskumine kontsiilile, kuid Apostlite teod on kirjutatud palju aega pärast nii üht kui ka teist.) Kuid ka Püha Vaimu laskumist oli tarvis kinnitada nende jaoks, kes tulekeeli ei näinud (ehkki on mõistetamatu, miks inimese pea kohal lahvatanud tulekeel näitab, et see, mida too inimene kõneleb, on vaieldamatu tõde), ja tarvis läks veel imesid ja tervendamisi, ülesäratamisi, surmamisi ja kõiki neid kiusatuslikke imetegusid, mida on täis Apostlite teod ja mis on kaugel sellest, et kedagi veenda kristliku õpetuse paikapidavuses, pigem võivad need inimesi üksnes eemale pelutada. Niisugusel viisil tõe kinnitamine päädis sellega, et mida enam kuhjusid lood imetegudest, mis pidid andma kinnitust tõe kohta, seda enam kaldus õpetus ise kõrvale oma esialgsest mõttest ja seda arusaamatumaks ta muutus.
Nii on sündinud see algusaegadest peale ja kestnud aiva edasi, jõudes pidevalt võimendudes meie ajal loogiliselt välja dogmadeni transsubstantsiatsioonist, paavsti, piiskoppide või pühakirja ilmeksimatusest, s.t täiesti mõistetamatu, lolluseni küündiva pimeda usu nõudmiseni mitte Jumala ega Kristuse, isegi mitte õpetuse vastu, vaid isiku vastu, nagu see on katoliikluses, isikute vastu, nagu õigeusus, või raamatu vastu, nagu protestantluses. Mida laiemalt kristlus levis ja mida suuremat ettevalmistamata inimeste hulka ta hõlmas, seda vähem teda mõisteti, seda otsustavamalt kinnistus ühe mõistmisviisi ilmeksimatus ning seda vähem muutus võimalikuks mõista õpetuse tõelist mõtet. Juba Constantinuse ajaks oli õpetuse mõistmine taandunud resümeeks, mida ilmalik võim kinnitas – kirikukogul toimunud vaidluste resümeeks –, usutunnistuseks, milles öeldakse: usun sellesse, sellesse ja sellesse ning lõpuks – ühteainsasse, pühasse, üleüldisse ja apostellikku kirikusse, s.t nende isikute ilmeksimatusse, kes ennast kirikuks nimetavad; taandunud selleks, et inimene ei usu enam mitte Jumalat ega Kristust, nagu need temale avanevad, vaid seda, mida käsib uskuda kirik.
Kuid kirik on püha, kiriku on rajanud Kristus. Jumal ei võinud lasta inimestel oma õpetust omavoliliselt tõlgitseda ja seadis seetõttu sisse kiriku. Kõik need väited on sedavõrd kõverad ja tühisõnalised, et neid on piinlik ümbergi lükata. Mitte kusagil, mitte millestki ei nähtu, peale kirikute väidete, et Jumal või Kristus pannuks
Mt 6:3.
Lk 9:62.
Lk 10:20.
Mt 5:48.
Mt 6:33.
Eesti orientalist ja entsüklopedist Haljand Udam (1936–2005): „Seetõttu on ristikiriku ajalugu suuresti olnud võitlus mõistmise (seda on hurjutades nimetatud gnoosiseks ja kõikide hereesiate emaks) vastu. See võitlus on sigitanud mõisted nagu ketserlus, nõidumine, paganlus, ebausk jne.“ (Loetud ja kirjutatud, Tallinn 1998, lk 145.)
Ap 15.
Tolstoi parafraas Mt 15:17–20.
Ap 15:28.
Ap 2:1–3.
