nõue kurjale vägivallaga mitte vastata, peetakse juba küllaldaseks tõestuseks kogu õpetuse ellurakendamatusest.
Aga samas tundub möödapääsmatu osutada küsimuse kasvõi mingisuguselegi lahendusele, kuna see on peaaegu kõigi meie poolt ette võetavate asjade aluseks.
Küsimus on ju selles: mil viisil lahendada inimeste kokkupõrked, kui ühed inimesed peavad kurjaks seda, mida teised heaks loevad, ja vastupidi? Ja arvata, et kuri on see, mida mina kurjaks pean, hoolimata sellest, et minu vastane seda heaks peab, pole siin vastus. Vastuseid võib olla vaid kaks: kas leida õige ja vaieldamatu kriteerium sellele, mis on kuri, või see, et mitte panna kurjale vastu vägivallaga.
Esimest lahendust on proovitud ajalooliste aegade algusest saati ja, nagu me kõik juba teame, pole see tänini andnud edukaid tulemusi.
Teist vastust – mitte vastata vägivallaga sellele, mida me kurjaks peame, kuni me pole leidnud ühist kriteeriumi – pakub Kristus.
Võib leida, et Kristuse antud vastus pole õige; selle asemele võib panna teise, parema, leides seesuguse kriteeriumi, mis kõigi jaoks kaheldamatult ja üheaegselt piiritleks ära kurja; võib lihtsalt metsikute rahvaste kombel mitte teadvustada küsimuse olemust, kuid ei saa teha nägu, nagu kristliku õpetuse haritud kriitikud, et mingisugust küsimust ei olegi või et küsimuse lahendaks see, kui omistada teatavaile inimestele või inimkooslustele (seda enam, kui need inimesed oleme meie ise) õigus otsustada, mis on kuri, ning sellele siis vägivallaga vastata. Ometi me kõik teame, et säärane õigeksvõtt küsimust sugugi ei lahenda, kuna alati leidub inimesi, kes ei tunnista, et teatavail inimestel või kooslustel on see õigus.
Aga seesinane tunnistamine, et kuri on see, mis meile näib kuri, ehk küsimuse täielik mittemõistmine ongi ilmalike kriitikute poolt kristlikule õpetusele antud hinnangute aluseks. Nii kiriklike kui ka ilmalike kriitikute arvamusavaldused minu raamatu kohta näitasid mulle kätte, et enamik inimesi ei mõista mitte ainult Kristuse õpetust ennast, vaid isegi neid küsimusi, millele ta vastab.
III
Teated, mis ma sain pärast oma raamatu ilmumist selle kohta, kuidas inimeste vähemik on kogu aeg mõistnud ja mõistab Kristuse õpetust selle otseses ja tõelises tähenduses, aga ka raamatu kriitikud, olgu siis kiriklikud või ilmalikud, kes mõlemad eitavad võimalust mõista Kristuse õpetust otseses mõttes, veensid mind ühtviisi selles, et kui ühelt poolt selle õpetuse tõepärane mõistmine pole vähemiku jaoks kunagi katkenud, vaid saanud ikka selgemaks ja selgemaks, siis teisalt, enamiku jaoks, on selle mõte ikka enam ja enam tuhmunud, jõudes lõpuks välja niisuguse pimestatuseni, et inimesed ei saa enam otse aru kõige lihtsamaist väiteist, mis Evangeeliumis on väljendatud kõige lihtsamate sõnadega.
Kristuse õpetuse mittemõistmine tema tõelises, lihtsas ja otseses mõttes oleks meie ajal, mil selle õpetuse valgus on tunginud juba inimteadvuse kõige tumedamaissegi soppidesse, mil, nagu sõnas Kristus, praegu juba katuseilt kisendatakse seda, mida tema kõrva sisse sosistas,43 mil see õpetus läbistab kõiki inimelu tasapindu: nii perekondlikku, majanduslikku, ühiskondlikku, riiklikku kui ka rahvastevahelist – seesugune mittemõistmine oleks seletamatu, kui sel mittemõistmisel poleks omi põhjuseid.
Üks neist põhjustest on, et nii usklikud kui ka uskmatud on kindlalt veendunud, et nad on Kristuse õpetust mõistnud juba ammu ja nii täielikult, eksimatult ja lõplikult, et mingisugust teist tähendust peale selle, mida nemad õpetusele omistavad, sel olla ei võigi. Põhjus peitub väära arusaamise traditsiooni ning sellest lähtuvalt õpetuse mittemõistmise pikaajalisuses.
Kõige tugevamgi veejuga ei suuda lisada piiskagi vedelikku nõusse, mis juba triiki täis.
Kõige juhmimale inimesele võib selgitada kõige targemaid asju, kui tal pole neist vähimatki ettekujutust; kuid ka kõige arusaajamale inimesele ei saa selgitada kõige lihtsamat asja, kui ta on kindlalt veendunud, et teab, teab kaheldamatult seda, mida talle edasi antakse.
Kristlik õpetus paistab meie maailma inimestele just nimelt seesuguse juba ammustilma ja kõigile kaheldamatult kõigi oma väikseimate peensustenigi teada oleva õpetusena, mida ei või mõista teisiti, kui seda mõistetakse.
Kiriklikesse õpetustesse uskujad mõistavad kristlust nüüd kui üleloomulikku, imetabast ilmutust kõige selle kohta, mis on lausutud ususümbolis44; uskmatud aga kui avaldust inimkonna juba läbi elatud tarvidusest uskuda üleloomulikku, kui ajaloolist nähtust, mis on täielikult leidnud oma väljenduse katoliikluses, õigeusus ja protestantluses ega evi enam meie jaoks mingisugust elulist tähendust. Usklike jaoks varjab õpetuse tähendust kirik, uskmatute jaoks teadus.
Räägin alul esimesist.
1800 aastat tagasi nägi keset paganlikku rooma maailma ilmavalgust kummaline, mitte ühegagi varasemaist sarnanev uus õpetus, mis omistati inimene Kristusele.
Uus õpetus oli uus nii vormilt kui ka sisult, nii juudi maailmale, kus ta tekkis, kui iseäranis rooma maailmale, kus teda kuulutati ja kus ta levis.
Keset juutluse religioossete reeglite viimistletust, kus Jesaja sõnade kohaselt oli antud käsk käsu peale,45 ja suure täiuslikkuseni välja töötatud Rooma seadusi ilmus õpetus, mis eitas mitte üksi kõiki jumalusi – igasugust hirmu nende ees, igasuguseid ennustusi ja usku nendesse, vaid ka kõiki inimlikke institutsioone ning igasugust paratamatut vajadust nende järele.
Kõigi eelmiste usutunnistuste reeglite asemele seab see õpetus ainult sisemise täiuse, tõe ja armastuse eeskuju Kristuse isikus ning selle inimestele kättesaadava sisemise täiuse tulemi – prohvetite poolt ette kuulutatud välise täiuse –, Jumala riigi, kus inimesed jätavad vaenu, on kõik Jumalalt õppinud ja heidavad ühte armastuses ning kus lõukoer lebab koos tallega.
Selle asemel, et hirmutada karistusega varasemate, nii religioossete kui ka riiklike seaduste täitmata jätmise puhul ja meelitada autasuga nende täitmise korral, kutsub see õpetus inimesi enda manu üksnes seepärast, et on tõde. „Kes tahab taibata õpetusest, kas see on Jumalast, las teeb seda.“ (Jh 7:1746) „Kui ma ütlen tõtt, miks te siis ei usu mind? Miks otsite võimalust tappa inimest? Ainult tõde teeb teid vabaks. Anda tunnistust Jumalast võib ainult tões. Tõe vaim avab ja teeb selgeks kogu õpetuse. Tehke nii, nagu ma ütlen, ja te saate teada, kas see on tõde, mida ma räägin.“ (Jh 8)
Ei esitatud mingisuguseidki tõestusi peale tõe, peale õpetuse vastavuse tõele. Kogu õpetus seisnes tõe tundmises ja selle järgimises, üha enamas tõe saavutamises ning üha enamas liginemises talle elu toimetusis.
Selle õpetuse kohaselt pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju sisemiseks täiuseks Kristuse isikus ja väliseks täiuseks Jumala riigi kehtestamine. Õpetuse teostamine seisneb vaid liikumises mööda ette näidatud teed, liginemises sisemisele täiusele – Kristuse jäljendamisele, ja välisele täiusele – Jumala riigi teokstegemisele. Inimese suurem või väiksem heaolu ei sõltu õpetuse kohaselt mitte täiuseastmest, milleni keegi jõuab, vaid liikumise suuremast või väiksemast kiirendusest.47
Tölner Sakkeuse, abielurikkumiselt tabatud naise ja ristil röövli liikumine täiuslikkuse poole on sellesinase õpetuse järgi suurem hüve kui variseri läppunud jumalakartlikkus. Kadunud lammas on kallim kui need 99, kes kaotsi ei läinud. Eksinud poeg, kaotatud ja jälle üles leitud münt on Jumalale kallim, meelepärasem neist, kes polnud kadunud.
Lk 12:3.
Ususümbolist kui oma õigeusksuse kinnitamisest läbi aksiomaatika (kreeka
Js 28:13.
Tolstoi parafraas.
Kui traktaadis „Milles seisneb minu usk?“ (1883–1884) on Tolstoi jaoks veel määrava tähtsusega, et kristlane järgiks Mäejutluse viit käsku, siis mida aeg edasi, seda enam ligineb ta idamaisele arusaamale elust – „pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju“, kõige aluseks on mõistmine/äratundmine/teadlikkus. 1889. a 6. juunil märgib Tolstoi päevikus: „Üks inimene ei ole parem teisest, nagu ei ole üks jõgi sügavam ehk puhtam teisest. Inimene voolab nagu jõgi. Kui üks on kusagil 15. ja 16. eluaasta vahel, siis teine 25. ja 30. vahel, kolmas 40. ja 50. vahel, neljas aga oma viimasel eluaastal kusagil kella 5 ja 6 vahel jne – kõik on kõrvutamatud suurused. Ning ei saa kõnelda: „See on parem ehk halvem.“ Seepärast pole suur õnnetus, misläbi miljonid kannatavad, mitte niivõrd see, et inimesed halvasti elavad, kuivõrd see, et inimesed südametunnistuse järgi, omaenese südametunnistuse järgi ei ela. Inimesed võtavad enese südametunnistuse pähe kellegi teise, endast kõrgemal paikneva südametunnistuse (kõige tavalisem olukord – näiteks Kristuse oma), ja suutmata, päevselge, võõra südametunnistuse järgi elada, ei ela ei ühe ega teise järgi, vaid sootuks ilma südametunnistuseta. … Inimeste jaoks kõige tarvilikum on välja kujundada, enesele selgeks teha omaenda südametunnistus, ja seejärel ka elada selle järgi, aga mitte nii nagu kõik – valida enesele läbi ja lõhki võõras, hoomamatu südametunnistus ning elada hiljem ilma südametunnistuseta ja valetada, valetada, valetada …“ (Päevik, 23. november 1888.)
