välja. Naise hingamine muutub üha kiiremaks ja süda taob kui trummari soolo. Miks sõidab üks mees palja persega ringi? Muidugi selleks, et hobi korras hääletajaid rahuldada. Nagu omamoodi tasuta kehaabi. Kumb oleks praegusel juhul targem, kas sajakilomeetrise tunnikiirusega kihutavast autost välja hüpata või langetõvehoogu teeselda? Viimase Nora siiski välistab, sest praegu ei tuleks tema kuivavast suust ainsatki vahupiiska. Siis ikkagi välja hüpata? Aga kõik need luud, mis võivad pärast kõverasti kokku kasvada ja temast kööbaka teha? Nii jubedale tulevikule ei julge Nora isegi mõelda.
„Ärge kartke, ma ei tee midagi,” pobiseb juht pooleldi anuvalt.
„Miks teil pükse jalas pole?” küsib naine peaaegu sosinal. „Lubage, ma lähen maha. Ausõna, ma saan siit juba ise edasi.”
„Pole vaja, uskuge, kõik on korras. Käisin just ujumas, ei pannud lihtsalt tähele, et püksid jäid jalga panemata. Teate, hajameelsus. Võtsin teid peale, ja näe, mis juhtus.”
„Kuidas te seda tähele ei pannud, et teil pükse pole?”
„Mulle lihtsalt meeldib end tuulutada,” püüab mees selgitada, ise samal ajal särki allapoole venitades. „See on nii vabastav. Uskuge, ma ei valeta.”
„Lihtsalt tuulutada? Mitte midagi muud?”
„Ausõna, kui ilmad lähevad soojaks, tuleb tahtmine riided seljast visata. See annab omamoodi pingelanguse. Ausõna, ma ei valeta. Ilmselt olen mingis mõttes nudist, aga no selline omaette nudist.”
„Taevake, miks te siis nudistidele mõeldud randadesse ei lähe?”
„Seal on liiga palju inimesi. Mulle ei meeldi rahvahulgad, tunnen end seal ebamugavalt,” ütleb juht vaikselt. „Ausõna, ma kardan suuri rahvamasse. Iga aastaga aina rohkem.”
Oranži kõutsi meenutav mees naeratab süüdlaslikult. Noral pole sel hetkel küll mitte ühtegi käegakatsutavat tõendit tema sõnade õigsuse kohta, ometi ta usub meest. Kõik selle mehe olekus ja hääles sobib öeldu tõenduseks. Nii osavalt ei valetaks isegi parim näitleja. Naine noogutab juhile veidi rahunenult. Vaikimisi edasi sõites jõutakse peagi teeotsani, kus Nora maha läheb. Viimased paar kilomeetrit läheb ta mööda kruusateed jalgsi, kuigi juht pakkus ka võimalust, et viib mängupaigale lähemale. Nora loobus, sest mehe nukrat ebamugavustunnet oli kitsuke autosalong niigi triiki täis. Autost väljudes ja teepervel seisatades vaatab Nora eemalduvale masinale järele ja pomiseb vaikselt omaette: „528 ART”.
Juuni 2006
On jumala õnnistus, kui sul juhtub olema vend, kelle liikumise kiirus meenutab maantee serval tuigerdavat teerulli. Kõik kihutab mööda, aga rauast hiiglane loivab oma vääramatus rahus ikka edasi, pigem pidurdades kui gaasi vajutades. Nagu elav tõestus, et ka aegluubis liikuv käsi jõuab lõpuks kukalt sügama. Kuigi esialgu tuleb seda kätt kõvasti tagant nügida, et toimuks väikseimgi edasiminek.
Vahepeal tekkis Ralfil tunne, et kui tal õnnestubki venda rooliratta ja juhiistme vahele suruda, jääb viimane ikkagi enne magama, kui süütevõtme keeramiseni jõuab. Vaid vähesed oskavad kinnitada turvavööd liigutusega, mis meenutab aeglase valsi kõige aeglasemat sirutust. Aga Martin lausa valdab seda. Tagantjärgi tundub isegi uskumatu, et Ralfil läks korda venda sedavõrd ruttu – vaid tühise pooleteise kuuga – nii kaugele viia, et ta läkski maale perekonnapärimust koguma. Lõpuks on see ju väga hea puhkuse veetmise vorm. Eriti siis, kui sul endal pole midagi paremat teha.
On juba teise päeva õhtu pärast Martini ärasõitu. Seinakell läheneb kaheksale ja Ralfil on tunne, nagu teinuks aeg ulaka kiirenduse, sest ühtegi pidurdajat polnud läheduses. Kaks viimast päeva möödusid nii kärmelt, et venna olemasolu läks sootuks meelest. Nagu poleks teist olemaski. Kui Martin oleks sel ajal juhtumisi ülemisel korrusel arvuti taga rabanduse saanud, tulnuks tal oma matuseid ilmselt kauem oodata kui üldiselt tavaks. Aga kõik on ju korras – ei mingeid koolnuid ega hingevaakujaid. Kuigi veider, et vend pole helistanud. Kas tõesti läks maal põnevaks, mõni lehm hakkas poegima või kartul pealseid ajama? Ralf otsustab olukorda kontrollida. Ta tahab olla kindel, et Martin jääb veel vähemalt nädalaks maale.
Kärsitult valib ta tuttava numbri ja jääb ootele: kutsub, kutsub, kutsub. Et mitte asjatult oodata, katkestab kõne ja valib sama numbri uuesti. Jälle kutsub, kutsub, kutsub. Mõnikord peab ikka budisti kannatus olema, arvab Ralf, kutsuvat tooni kuulates.
„Kurat, oota, ma ei saa praegu rääkida,” kostab torust meeleheitlik hääl, mille taustalt kuuldub kolinat ja müdinat. Vanatädi majas möllaks justkui orkaan.
„Mis juhtus? Mis teil seal toimub,” karjub Ralf torusse, ehkki tal pole mingit põhjust häält tõsta või mööda tuba edasi-tagasi tormata. Ometi ta teeb seda.
„Raisk, lendas mulle pähe! Tõbras ei lase lahti,” röögatab Martin torusse. „Kuradi kurat, kõrvast tilgub juba verd. Varsti on kõik kohad sitta täis.”
„Mis sa karjud? Mis sul viga on?” püüab Ralf koledas lärmis millestki aru saada.
Jälle kostab teiselt poolt telefonitoru iseäralikke hääli ja kileda naistämbri hõikeid.
„Jumaluke, oli sul vaja sinna lakka ronida,” halab tädi Miili kõva häälega. „Nüüd kõrvast verd jookseb, issake, mis me teeme? On alles raip, ei lase lahti. No oli sul vaja sinna lakka ronida, seal pole muud kui koli ja tolm, sinna pole mõtet ronida. Taevas küll, sa jooksed ju verest tühjaks, kisu see raip lahti…”
Tädi Miili on ilmselgelt sõiduvees. See väikest kasvu käbe naisterahvas armastab sünnist saati hirmu tunda. Kui kuskil varitseb hädaoht, löövad Miili silmis sarvilised tulukesed põlema. Kõige kõhedamad jutud, mida Ralf lapsepõlves kuulis, pärinesid eranditult Miili suust. Kord ei julgenud nad vennaga magamagi jääda, sest vanatädi kirjeldas värvikalt hullu vanameest, kes käis nende külas majasid süütamas ja koleda häälega naeris. Miili esitas seda võigast naeru õige mitu korda. Tundub, et Miili sündis elama ohtlikku elu – aga pidi selle kahjuks igavas maakolkas mööda saatma. Nüüd kostab tädi kiljumise taustaks Martini värvikast vandumisest saadetud ähkimine. Vend kavatseb Ralfile midagi öelda, aga enne, kui ta jõuab seda teha, viskab miskipärast telefoni kolksuga lauale. Järgneb purkide, pudelite ja plekknõude kolin.
„Mis teil seal toimub? Mis juhtus?” kisab Ralf täiest kõrist ja loodab, et keegi kuuleb.
Hetkeks kolin vaibub, kuid jätkub tädi Miili sõjaka kisaga. Keegi jookseb müdinal ringi.
„Ma lasen raipele suraka dihlofossi, pane sa silmad kinni,” kamandab Miili nagu lahinguvalmis rooduülem. „See ikka aitab, viskab sussid püsti, kus ta pääseb.”
„Ära lase dihlofossi, ma saan mürgituse, hull oled peast,” keelab Martin nutuseks kiskuval toonil. „Aja ta minust eemale.”
„Kurat, see tuleb mulle kallale. Jumal teab, mis haigused sellisel küljes,” hüüab tädi hirmunult. „Ma toon kärbsepiitsa, äsan sellega raipele. Oota natuke, kohe leian piitsa üles, taevas küll, oh jumal, jumal, su kõrvast voolab verd. No on ikka elajas. Oli sul vaja sinna lakka ronida. Pea veel natuke vastu…”
Ilmselt tuleks kõne katkestada ja mõne aja pärast uuesti helistada, arutleb Ralf endamisi.
Loodetavasti meenub karjujatele helinat kuuldes ka tema olemasolu. Või peaks päästeameti teele saatma?
„Ma ei julge kõvemini lüüa, löön sind veel uimaseks,”
