hakkab Nora käekotis värisema ja äratab mõtetest. Ekraan näitab saadetud sõnumit: „Mul on sinu järele selline igatsus, et lähen kohe hulluks. Ott.”
Nora klõbistab saabunud teatele kiiruga vastuse. Klõpp-klõpp-klõpp, tähtedest saavad sõnad, sõnadest laused ja lausetest sõnum, mis annab enamat kui lootust.
Aprilli keskpaik 2006
Klõp-klõp-klõpp… vaikus, klõp-klõp-klõpp… jälle vaikus. Klõbinale lähemale hiilides, tasakesi trepist üles ronides ja märkamatult ukse taha liikudes kuuleb ta lisaks ka nohinat, läbi nina üminat ja helisid, mis meenutavad pea kratsimist. Järelikult Martin töötab. Ühel pool arvutit hunnik saiu ja teisel pool limonaadipudel. Või siiski mitte? Pigem hulbib sünteetilise paradiisi avarustes. Ning seejuures pole ta enam mingi Martin, oh ei, temast sai juba tükk aega tagasi jamesbondilik kuju, kelle keha koosneb vaid külma rahu rakkudest. Enam pole ta ülekasvanud mürsiku välimusega mees, vaid seksapiili klassika. Huvitav, mitmes martiini juba läheb? Või mitmes naine voodisse võlutud?
Venna töötoa pooleldi avatud ukse taga seisvat Ralfi huvitab veelgi enam, millise näitleja välimust Martin vaimusilmas endale laenab – Timothy Daltoni, Roger Moore’i või Pierce Brosnani? Ilmselt viimase, sest nad on kõige vähem sarnased. Selja tagant hinnates veaks Martin isegi Bondi-tüdruku rolli välja, muigab Ralf endamisi ja püüab meenutada, kas Bondi-saagas on naist, kelle roostekarva juuksed ripuksid veidi õlistena kõrvade kohal ja kogu maine ilu koonduks kätesse. Kuid mida võikski oodata ühelt bondihoolikult, kelle videoteegis teisi filme polegi? Et ta tahaks olla tema ise? See 37-aastane kuju, kes elab oma emale kuulunud maja teisel korrusel, sest tema naine jalutas uue kallima juurde ja võttis kaasa nii nende ühise tütre kui ka korteri. Olla ikka see mees, kelle silmavalged punetavad kui maasikad, sest nende ainsaks sihiks on arvutiekraani vahtimine ja keegi ei mäleta, millal nad nägid viimati ehtsat rannaliiva, lõbutsevaid inimesi, sumisevat kohvikut või märatsevat jalgpalliväljakut?
Oo jaa, seda kõike näevad need silmad iga päev sünteetilises paradiisis, second life’i tänavatel jalutades, sealsetesse kohvikutesse põigates, kontserte ja näitusi külastades, uusi tutvusi sõlmides ja kinnisvara ostes. Ainult et James Bondi joonistatud koopiana, mitte lihast ja luust Martinina. Mehena, kellele noorem vend oli kunagi alt üles vaadanud, sest ta suutis Ralfi jaoks müstiliste valemite abil arvutiekraanile uskumatuid keskkondi sünnitada ja pani veel mõni aeg tagasi nutika programmeerijana kopsaka teenistuse tasku. Aga ühel hetkel jooksis tema enda kõvaketas nii lootusetult kokku, et praegu meenutab ta tolmunud ahvi, kelle puhul jääb vaid loota kunagise vaimuerksuse taastumist. Päevad läbi rohkem mängib kui töötab.
Nii et kumb siis – Pierce Brosnan või Roger Moore? Kuigi tegelikult ei kõlba Martin salaagendiks nii ehk naa, sest tema tedretähnidesse uppunud mugulat meenutav nina ja sorgus juuksed reedaksid ta juba kaugelt. Niisuguse välimusega pole võimalik vaikselt massidesse imbuda või seltskonda sulanduda. Ikka pannakse tähele. Aga tähelepanu keskpunkti sattudes kaotab Martin otsekohe usu oma võimesse normaalselt käituda ja mõistlikku juttu ajada. Ta muutub kohmetuks ja vasak silm hakkab kergelt tõmblema. Eks koolinarrimine („Matu-Matu, pea põleb!”, „Kuule porgand, võta peet naiseks!”) jätab oma jälje. Lausa ime, et nad vennad on, sest Ralfi jaoks pole mingi mure poolelt sõnalt jutujärjega haakuda, paraja tugevusega kätt suruda, huvitatud ilme ette manada ja igal suvalisel teemal vähemalt viis minutit rääkida (see oli üks tema kunagisi eesmärke, mille ta endale püstitas). Vaatamata sellele mahtusid nad ühe katuse alla elama. Kuigi tõele au andes Ralfi pisut häiris see ülemise korruse hõivanud tegelane, kes kompsudega kohale tulles lubas järgmisel päeval endale uut eluaset otsima asuda, kuid seda homset ei paistnudki saabuvat. Homsest sai varsti juba aasta.
„Hoi tralla! Aeg on ärgata, mees,” hõikab Ralf ja tõmbab toaukse hooga lahti.
Arvutilaua kohale kummardunud Martin jõnksatab selja korraks sirgemaks, aga järgmisel hetkel vajub see lonti tagasi. Ta pobiseb midagi omaette ja vaatab korraks üle õla. Pilk sogane nagu tiigil, mille vesi pole kuude kaupa liikunud, ja paistab, et juba hetke pärast unustab ta sellegi, et keegi tuppa astus ja õhu liikuma pani.
„Äratus-äratus, tasumise tund on tulnud! Tõmba nüüd juhe seinast välja,” kamandab Ralf, laskmata end venna hämarast olekust eksitada.
„Pea’nd pea, ära sega, mul on üks asi pooleli,” pomiseb Martin kivistunud ilmel ekraani jälgides. „Ma praegu ei saa…”
„Aitab juba, sul on kogu aeg midagi pooleli. Sa oled ise ka pooleli,” lausub Ralf ja raputab venda õlast. „Nüüd tuleb hoopis puhkust võtta. Millal sa üldse viimati puhkasid?”
„Ma ei mäleta. Eelmisel aastal võtsin millalgi nädala.”
„Mees-mees, nii ei lähe. Tõmba nüüd juhe seinast välja, las teised poisid progevad natuke sinu eest. Sina lähed paariks nädalaks puhkusele.”
„Aprillis? Praegu on ju külm, mis ma selle külmaga puhkan?” imestab Martin ja tõstab pilgu ekraanilt, sest talle tundub, et vend tahab ta lumehange lükata.
„Mis vahet seal on? Sa ei käi ju rannas. Pole viimased viis aastat käinud, on ju nii?”
Ralfi teada pole Martinil isegi ujumispükse. Kunagi ammu olid, aga neil on augud sees. Sellistega ei lähe ju mere äärde: lapsed hakkaks teda nähes nutma ja vanaprouadel kukuks proteesid lahti. Seega pole ta ilmselt oma nina randa pistnud. Ka uusi pükse pole ostnud, sest head ilma on aasta jooksul vaid paari nädala jagu ja seepärast on ujumispükste ost Martini jaoks mõttetu kulutus.
„Mul oleks su abi vaja. Mäletad, sa lubasid mind aidata, kui vaja,” meenutab Ralf.
Mälukaotuse teesklemine oleks kohatu, sest neist kordadest, mil noorem vend oli Martini elus kriisijuhtimist teostanud (Ralfi sõnakasutus), võiks vabalt õpiku kirjutada. Ausalt öeldes seisis tema praegunegi elu suuresti püsti Ralfi najal, kes korraldas kogu nende majapidamist: ostis süüa, palkas tubade kasimiseks koristaja, küttis ruumid soojaks (Martinil pole aimugi, mis kütet majas kasutatakse) ja maksis kõik vajalikud arved. Vanema venna panus seisnes vaid paaris klahvivajutuses, mis rahanutsu igal kuul õigele arvele tõstis. Isegi emotsionaalse sideme loomiseks tütrega (jälle Ralfi väljend) vajas Martin noorema venna abi ja suunamist.
„Mida sa siis tahad?” venitab Martin pisut tusaselt.
„Sa peaksid meie juuri otsima minema,” vastab Ralf silmagi pilgutamata.
„Mis juuri?” pärib Martin umbusklikult, sest talle tundub, et vend lihtsalt narrib.
„Meie sugupuud, noh. Lähed ja selgitad välja kõik vana-vana-vanavanaisad ja vanaemad ka. Teed ühe korraliku uuringu. Paari nädalaga peaksid vast hakkama saama.”
„Nalja teed või? Terve sugupuu, kahe nädalaga? Selleks läheb ju pool elu. Mõtle ise, kas mul on aega istuda ja kilode kaupa pilte vaadata? Ja tonni jagu teed juua, mul isegi magu haige. Kui tahad, võin arvutist midagi otsida, arhiivid peaks seal ju üleval olema. On isegi mingid firmad, kes raha eest inimeste sugupuuga seotud asju uurivad. Neilt saaks ju midagi tellida.”
„Selge see, et kirikuraamatud ja arhiivid tuleb jooksuga läbi lapata. Aga see pole muud kui faktipuru. Sellest juba pilti kokku ei saa. Meil on vaja elavat folkloori. Mis see siis ära pole, natuke vanainimesi kuulata. Endal pole vaja suudki lahti teha.”
„Just, mis see siis ära pole! Eriti kui vanainimene lobisema kukub. Imeb inimesest viimased elumahlad välja. Kuule, miks sul seda sugupuud üldse tarvis on?”
„Miks,
