vennal tuju poliitikas sorkida. Ilmselt pole lihtne elada, kui saad lapsena ilmutuse vägevate hulka tõusmisest. Hiljem röövib see kinnismõte igasuguse võimaluse seisma jääda. Kui isegi tundub, et asjad sujuvad, paistab edenemine ikka liiga aeglane. Igale teisele piisaks, kui saaks rahulikult oma ettevõtmist arendada ja usaldust toota (Ralfi lemmikväljend!), mitte meeltesegaduses solgiauku hüpata. Aga mõtted pole vennad, eriti Ralfi omad.
„Lugusid läheb vaja! Mõistad? Me peame endast terviklikuma pildi saama,” selgitab Ralf, ise jutule kätega kaasa vehkides.„Eristu – ja sa oled edukas!”
„Misasja?” kohmab Martin tuhmil häälel.
„Kui sa ei eristu, oled juhuvalik. Kas sa tõesti soovid olla juhuvalik?”
„Mul ükskõik…”
„Jama jutt! Küll sa saad lõpuks ise ka aru, et oma juuri tuleb tunda.”
„Kust ma neid lugusid siis otsin?”
„Kundast!” teatab Ralf võidukalt.
„Sellest tsementeeritud pommiaugust?” imestab Martin. „Tore koht küll otsinguteks!”
„Kuule mees, sa pole vist Kunda peale kunagi laiema nurga alt mõelnud,” tõdeb Ralf pead vangutades. „Aga tee seda ometi. Kas sa oled midagi kuulnud Kunda kultuurist? Ei ole! Viimane aeg oleks seda viga parandada.”
Võiks arvata, et Ralf lihtsalt pilkab: tema põselihased hoiaksid nagu vägisi naeru tagasi. Samas manab ta näole abivajaja ilme, mis vähemasti naiste puhul alati toimib. Mitte et Martin endas naiselikke algeid märkaks, kuid ometi täheldab ta leebumist, sest pole ju võimalik tigetseda, kui kellegi ilme lubab sulle ühekorraga nii taevast rahu kui ka maapealset paradiisi. Oh võtku endale ometi naine (neid tiirleb Ralfi ümber alati parves) ja hullutagu teda oma plaaniga Kundast maailmakultuuri tulipunkt teha. Pealegi on naistel säärastesse asjadesse rohkem usku.
Paraku pole Martinil seda mõeldes aimugi, et vennal ei tule pähegi end lähiajal kellegagi siduda ja seeläbi tuhandetel võimalustel ainsa hoobiga päid maha raiuda. Ta ei taipa sedagi, et tema ise kujutab Ralfi jaoks hirmutavat näidet sellest, mis juhtub, kui rong ühte sumbunud kolkasse toppama jääb. Juba pikemat aega meenutab ta Ralfile ainsa puu ja kiviga kõrbe, kus undab ringi vaimuväsimus. Lausa uskumatu, millise kannatlikkusega suudab niisugune väsinud vaim samade teemade juures püsida, neid aina uuesti ja uuesti kedrata. Nagu koosnekski maailm vaid kahest ideest ja kolmest sõnastusest. Ei, nii musta auku ei tahaks Ralf veel kukkuda.
„Meie emapoolne suguvõsa on mõlemat liini pidi Virumaalt pärit,” jätkab Ralf kahtlaselt rõõmsalt. „Kõik need Varangud, Lammasmäed ja Toolsed lausa kubisevad meie esivanemate jalajälgedest. Ka isapoolne vanaema elas Virumaal.”
„Mis siis sellest?” pärib Martin endistviisi umbusklikult.
„Kui keegi võtaks vaevaks asjaga natukene tegeleda, võiks Kundast teha uue Stonehenge’i, Yellowstone’i pargi või Kuningate oru. Sa ei usu, jah?”
„Kui ma veel Tabelinuse kondid ka üles leiaks, võiksime end rahumeeli Virumaa suurvürstideks kuulutada. Pole kahtlust, et DNA-proov näitaks veresugulust. Või näed sa tavaliselt unes, et olid eelmises elus hoopis Lembitu?”
„Kuule, matemaatik, kui sa natuke arvutad, jõuad isegi järeldusele, et oleme siin kõik Lembitu järeltulijad.”
„Ja sellepärast ongi meil rahvuslik vimm lätlaste vastu, sest nemad lõid Lembitul pea maha ja viisid selle Riia linna,” täheldab Martin juba kerge naeratusega.
„Ja pole seda siiani tagasi andnud!”
„Kuule, aga Lembitu poeg Meelis sai ju ühes raamatus surma,” meenutab Martin. „See juhtus vist kõvasti enne seda, kui ta jõudnuks lapsi tegema hakata.”
„Ära usu ilukirjandust! See on viimane asi, mida tõe pähe võtta,” naerab Ralf. „Kuigi samas pole vahet, palju asjal tõde sees. Peaasi, et usutakse! Inimestel on lugusid vaja.”
„No jaa, aga,” alustab Martin vaidlemist.
„Jäta ükskord juba oma agad,” katkestab Ralf teda poolelt sõnalt. „Sa oled üks lõputu aga-mees. Sellest kõik su jamad algavadki.”
Pole kahtlust, et üks pisike sõna suudab valitseda kogu elu. Kindlasti pakkus see salakaval AGA ühel ebamugaval hetkel Martinile põgenemisteed, kuid võttis ta seejärel vangi ja kärpis tiivad kana kombel lennuvõimetuks. Nüüd käibki ringi ja kaagutab: „Aga, aga, aga…” Ralf mõõdab venda etteheitval pilgul. Talle meenub üks eriti äge aga-puhang, mis tabas Martinit pärast seda, kui nende leukeemiat põdenud ema otsustas elukohta vahetada ja kolis taevastesse kõrgustesse, jättes laguneva majaloksu lahkesti poegadele. Olukord oli niigi rusuv, kuid Martin muutis selle oma lakkamatu agatamisega (aga mina ei tea, mis nüüd saab, aga maja kukub kokku, aga katus laseb läbi) kohati väljakannatamatuks. Lõpuks näiski ainumõeldav kogu kupatus nooremale vennale jätta, kes talle veel lahkesti hüvitist maksis. Ega maja omamisel polnud Martini meelest nüüdki erilisi eeliseid, kui jätta kõrvale õnnis tunne, mis tekib lapikese maa ainuvalitsemisest.
„Kellelt ma seda rahvapärimust siis koguma lähen?” uurib Martin vaikselt.
„Seda peaks nüüd mõtlema,” kratsib Ralf kukalt. „Vanaema langeb valikust vist välja, sest temast sai pärast insulti sürrealist. Kui me ta jutu ritta paneme, tuleb lõpuks välja, et pärineme mõisahärra sohitütrest, kes sai omakorda lapse leebelt kirikhärralt ja kindlasti astub ühel hetkel tegelasena sisse Johannes Laidoner, kellest ilusamat meest pole meie vanaema oma elu jooksul näinud. Tead, sa võiksid keskenduda pigem neile sugulastele, kes laulda oskavad.”
„Miks just neile?” imestab Martin, kellele näib üha enam, et vend teda salamisi pilkab.
„Sest laulikutest on kõige rohkem oodata,” vastab Ralf tõsisel ilmel. „Pidi isegi nii olema, et kui nemad hoogu lähevad ja laulma kukuvad, ilmub neile minevik piltidena silmade ette. No mis siis viga kõiki neid lugusid kirja panna!”
„Kuule, kas sa pead mind päris lolliks või?”
„Ei, miks siis päris lolliks? Vaata, sina usud ainult seda, mida arvutist näed. Aga maailmas leidub uskumatuid asju. Sa ei kujuta ettegi, mida kõike. Tead, soomlased ravivad „Kalevalast” runode ettelugemisega isegi haigusi. Miks ei võiks mõni meie suguvõsa naistest lauldes nägemusi näha?”
„Kus ma selle laulupeo siis korraldan? Tädi Miili juures Mudaaugul või?”
„Tjah. Kole nimi see Mudaaugu,” nendib Ralf. „Ma ei kujuta ette, mis meie esivanemate peades küll toimus, et nad talule nii koleda nime panid. Ei mingit märgilist mõtlemist. Õnn veel, et perekonnanimi pole Mudaaugu. Ralf Raavikuna on ennast ikka tunduvalt meeldivam esitleda. Või kuidas kõlaks – Martin Mudaaugu?”
Venna juurteotsimise plaan tundub Martinile hirmuäratavalt töömahukas ja arulage. Muidugi tuleb sugulasi tunda, kuid peab seda siis niisuguse pühendumusega tegema?
„Kuule, aga miks sa ise ei lähe?” püüab Martin end pagendusest päästa.
„Sulle sobib see projekt rohkem,” vastab Ralf veendunult.„Sul puudub ajaline mõtlemine. Mina mõtlen tunnihinna alusel, iga minut on arvel. Tead ise, vanad inimesed räägivad ju nii neetult aeglaselt. Ma hakkan üleni sügelema, enne kui nemad jutuga lõpule jõuavad. Ja rahvalaulude kuulamine eeldab sinu moodi kannatust, seal on kogu aeg üks ja sama, üks ja sama, enne läheb
