samasugust valget aurat nagu paavstil; ent praegusel hetkel huvitas teda rohkem see, kuidas ema paksude käsivarte embusest eemale hoida, talle tekitas jubedusevärinaid mõte sirutuvatest kombitsaist, mis tahtsid ta lauba enda poole tõmmata ja talle odava huulepulga lõhnalise suudluse peale sundida – ta jälestas seda.
“Magdalena!” Ta isegi ei märganud oma keelevääratust. See laps oli lihtsalt imeline. Veidi ümarik ja juuksed juba peas, pikemgi, kui ultrahelipilt oli lubanud oodata. Ja sinisilmne, jah, temast peab tulema sinisilm. Carlos oli ilmselgelt võlutud, ja ainult see, kes pole kunagi isadust kogenud, võib kahelda tema kõige sügavamates tunnetes. Liigutav.
“Madalena ikka, Bé,” parandas Mónica kurnatult, kuid kergendustundega, ta oli üksjagu tugevam, kui eileõhtune paanikahoog lubanuks arvata. “Ärge pane sinna g-d, Madalena on palju ilusam, on ju?”
Nad suudlesid ja nende silmis oli näha pisaraid, õnnelik naeratus valgus üle haiglapalati, kus edasi-tagasi sagivad õed olid ametis esimese pärastlõunase tualeti tegemisega. Carlos Bernardo oli õnnelik, saabunud oli vaikus pärast tormi, mida ei suutnud rikkuda isegi see tüütu doktor Orlando Villas-Boas, kes nüüd Heidimariega nii hästi läbi oli hakanud saama.
Ja kas mitte ei astugi see valges hõlstis kummitus parasjagu uksest sisse?
“Palju õnne, papa!” kätles teda arst, võttes sisse oma salapärase poosi, mis Carlosit endist viisi ärritas: “Kahju, et teil polnud võimalik Mónica kõrval olla. Te jäite ilma võimalusest oma esimese lapse sündi näha, aga kui Jumal tahab, siis tuleb teil neid veel. Ärge laske neid käest, Carlos, ärge laske asjata tuulde seda elu imet, ja ärge laske käest seda suurepärast naist, kes teie kõrval on, ma väga loodan, et ka teie, Carlos, tahate tema kõrvale jääda…”
Jälle sama teema – milleks ometi? See arst oli üks libe stetoskoobistatud uss, ta tekitas Carlosis vastumeelsust, ajas ta närviliseks, sügelema, ta oleks tahtnud ennast pärast neid sürrealistlikke dialooge pikapiilise harjaga üle kere kratsida.
Õhtusöögil avati kaks pudelit Barca Velha Reservat paari viimase aastakümne parimast, 1985. aastast. Laud oli reserveeritud Linhas, Lissaboni rannikuäärses peenimas restoranis. Oma kõnes pidas Francisco Cunha Telles oluliseks tänada oma väimeest – punasega alla tõmmatud – suguvõsa jätkamise eest. Tema suguvõsa jätkamise eest. Blond ja siniste silmadega, pikk ja sale nagu kõrgushüppaja. “Kuulge, Carlos, Madalena tuli teil paremini välja, kui me oodata oskasime!” Vaimustav vaatepilt: vanaisa, kes on rahul oma järglase tõupuhtusega, geenid olid jäänud rikkumata.
“Kuulge, Carlos, Madalena ei paista üldse portugallase moodi.”
VI
TELHEIRAS
Ta lasi heliseda kolm korda, viimasel korral natuke pikemalt. Eelmisel päeval pärast tundi olid nad kokku leppinud, et ta ei jää sisetelefonist vastust ootama, vaid tuleb kohe pärast alumise ukse avamise pirinat üles. Kell pidi olema umbes pool neli, tõotas tulla pikk pärastlõuna, Lissaboni kevadine laiskus oli peale tungimas; astudes trepist selle Telheirasi uhke uusehitise teise korruse vasakpoolse ukse suunas, tundis Carlos aega enda ümber aeglustuvat, väike amazonaslik džungel koridoris jutustas tundmatute maade loodusest.
Bettina, kooli saksa keele grammatika õpetaja, ootas juba kannatamatult, seljas ainult punane siidist hommikumantel. Tema kergelt niisked juuksed olid tunnistuseks viimase minuti kiirest dušist, mis ei olnud aga piisav, et ära uhuda tema vagiinast eralduvat intensiivset “higi”.
“Ma arvasin, et sa ei tulegi enam, Berni,” kurtis naine ust kiiruga kinni tõmmates, naabrid kahtlustasid juba niigi, et ta salaja ümber nurga Deutsche Schule kasvandikega kohtumas käib.
“Ei, õpetaja, muidugi ma tulin! Ma jäin natuke hiljaks, sest buss…”
Nad ei olnud siin selgituste jaoks – ei grammatika- ega hilinemisteemaliste –, Carlos Bernardo juures huvitas teda ainult tema londike, ta ju aimas, et poisil on tore lont, ja ta ei eksinud, seda oli Levi’s 501-de sügavate taskute kõrval kenasti näha. Poissi ootas ees paljulubav karjäär, tal polnud vaja muud kui korralikku emme tissist võõrutamist ja head žiletti, et lahti saada sellest metsmehelikust vuntsiudemest, mis temas tegelikult poisilikku süütust rõhutas.
“Jäta need õigustused,” käskis Bettina õpilast käest tõmmates, asume parem kohe käänamise ja pööramise juurde.” Nad läbisid sadakond ruutmeetrit korteri põrandapinda ja parkisid end tagatuppa sätitud kollakale kaheinimesemadratsile. Sel polnud linagi, seal vedeles ainult üks vormitu ja aastaaega arvestades üleliigne sinine flanellitükk, millest sai allapanemiseks midagi improviseerida. Jäi mulje, et korter oli tulevase elaniku lootuses unustatult unne suikunud, kinnisvaraäride vitriinidel juba ammu müügiks kuulutatud, selge see, et Telheirasis pole üürid kunagi odavad olnud, aga sellest pinnast siin karjus häbitut kaootilisust. Tihedalt suletud aknaluugid viitasid püüdele midagi varjata: neist polnud kasu, et summutada lasteaia mänguväljakul hullavate laste kilkeid ega ka õhtupoolikul maja ees peatuva noateritaja teavitavaid suupillihüüdeid, ja veel vähem kohaliku maiustustepoe kõrval jäätiseputka Olá ees peatunud möödakäijate jalgpallijutte. Iga kümne minuti tagant hakkas siin põrgu jälle peale: keegi lahke isa pistis läikiva viieeskuudose mündi naeratava mesimummi Biene Maja pilusse, misjärel hakkas ühesilbiliste lapsehäälitsuste ja lapsevanemlike hüüatuste saatel kõlama teada-tuntud kohutav leierdus. Hulluks ajav:
Seal värvilisel maal / kord elas mesilane, / teda sinagi ehk tead / kui mummi lõbusat ja head…
Ebamugavused, mis kaasnevad teisel korrusel vasakut kätt korteriga. Kõik oli kuulda, õnneks mitte teada. “Sellest ei tohi keegi kunagi teada saada,” mõtles Carlitos ja toetas oma ärevil peakese õpetaja lopsakale rinnale. Ta keha tundus värisevat. Aga naine küsis juurde, ta tahtis veel, “ich liebe dich, mein Wunderkind.”. Nüüd, kui Carlos oli “tahvli juurde läinud”, et ülesannet lahendada, loobus naine koodidega rääkimast ja Carlos ei pannud seda pahaks. Ta pistis oma sõrmed otse naise tuppe, samal ajal oma noore kogenematu pöidlaga ta kliitorit hõõrudes, ja pealmisest asendist – videote ületarbimise mõju – karistas ta saksa keele grammatika õpetajat korralikult alt üles ja ülevalt alla läbi loksutades. Keegi poleks osanud arvata, et see oli tema esimene kord, paremini poleks hakkama saanud ei joodikust Goethe ega kõrendist Schiller, mööndes siiski, et naine ei tunnistanud poisile kunagi, et tema lemmik oli tegelikult pendliliigutus. Pole kahtlustki, see Portela kukk käitus tunduvalt paremini kui tema hommikune vanema klassi koolivend: tema lont oli ikka veel jäigastunud, kindlalt sügaval saksafiilis – milline kuratlikult hea segu seksapiiliga selles seksifiilis. Noormees ei lasknud end ka Bettina idasaksapärasest karvasusest häirida, Leipzigis olid olnud karvased kaenlaalused ja jalgevahe moes, nad olid kümme minutit koos veetnud ja Berni jätkas vähimagi kõhkluseta oma edasitagasi liigutusi, mehaaniliselt ja häirimatult, erutatud õpetaja Bettina ohjeldamatutest mõnuoietest.
Ta valmistus viimaseks ringiks, tunnikell juba helises, ta kiirendas lõpusirgel hoogu, kui tundis oma seljal sooja hingeõhku, ja ka teravaotsaliseks viilitud küüsi tundis ta oma vistrikulist selga mööda allapoole libisemas, kellel siis 15-aastasena aknet pole, “jätka, tibu, jätka,” nõudis see kummaline siluett, hääldades neid kolme sõna laitmatus saksa keeles. Võib-olla just see familiaarsus ei lasknud Carlosil ära kohkuda, “ära lõpeta, ära lõpeta”, vedelik muutus iga korraga aina magusamaks, “sügavamale, veel sügavamale”, ta jätkas kuivalt ja kuratlikult, kuni Bettina teda pidurdas:
“Mmm… Oota, Berni, oootaaa… Ma tahan, et sa mu sõbrannale ka mõnu teeksid…”
Ta keeras pea 120 kraadi kõrvale ja sai loa taveiradega[51] jätkata: Frida näole ilmus
90ndate keskpaigast pärit ja tänaseks kasutuskõlbmatuseni aegunud nimetus loovate poosidega seksi kohta. See pärineb avalikkuse huviorbiiti sattunud põrandaaluselt videokassetilt, millele oli salvestatud nimeka Lissaboni arhitekti Tomás Taveira korraldatud orgiaid. Kuulsaks sai ka mehe oie suuseksi ajal: “Oo-kui-hea” [“Ó-ca-bom”].
