Jason, kelle nimi sarnanes veidi ka Jamesoniga, mis nüüd lõpuks jälle Carlosi peenikeste sõrmede vahele jõudis.
Jason seikles mööda Poolat, lootes leida oma isa juuri Masuurias, sellel piisonite maal seal kusagil põhjas, Leedu ja Kaliningradi piiri lähedal. Carlos ei jõudnud vahele parandada, et see viimane on tegelikult Königsberg, õitsev Preisi linn, kus on elanud ka võrreldamatu Immanuel Kant, filosoofide filosoof, kelle õilsaid mõtteid on rüvetanud Kremli häbitud kommunistid. Vahepeal käis ta kiiruga kõrvallauas kärsitult ootavale Magdalenale mojito’t viimas ja naasis siis kohe inglasega tekkinud eksitust siluma, “või on ta ameeriklane?”.
“Ma elan Cambridge’is, aga sündinud olen Minnesotas,” tundis Jason vajadust eraldi rõhutada, samal ajal kui lennusaatja nüüd lõpuks jälle oma Jamesonit rüüpas. “Aga sina, lõuna-aafriklane, kust sa siis tegelikult pärit oled?”
Carlos mõtles vastata “Lissabonist”, ka “Berliinist” olnuks sama adekvaatne, aga väike süütu vale stiilis “Koblenzist” kõlaks palju šikimalt. Lõpuks pole ühe Kesk-Lääne ameeriklase jaoks ju nagunii mingit vahet, ja Prozakis leidis aset ajalooline kokkusattumus. [Vaene Magdalena, kes pidi nüüd ootama nii last kui ka Carlos Bernardot.]
Kõigi poolesaja osariigi hulgast – kui Puerto Rico meie jutustuse lugemise ajaks seda staatust veel omandanud pole – oli see uskumatu Jason sündinud just Minnesotas, süda-Minnesotas, mis oli olnud ka suure lenduri Charles A. Lindberghi häll.
“Sa siis tead Lindyt?” oli põhjaameeriklane siiralt üllatunud. “Sa oled esimene eurooplane, kes Lindyt teab. Ta sündis Little Fallsis, see on väike linn, natuke üle tuhande elaniku, minu kodulinnast mõni kilomeeter eemal, minu kodu on Kanada piirile lähemal. Uskumatu. Tead, algkoolis käisime Lindy majas ekskursioonil. Oli see vast mees: viieteistaastaselt võttis ta vanemate auto ja pani Californiasse, sest ta tahtis merd näha. Vaat tema oli tõeline punkar, mitte nagu need praegused, punksoengu ja needistatud nahkkäepaeltega, sa saad aru, mis ma mõtlen. Tõeline punkar! Ja see oli kahekümnendatel aastatel, ta oli oma ajast ikka väga palju ees…”
Pimedas baarinurgas üritas Magdalena delikaatselt endast märku anda, tal oli piisavalt kombeid, et mitte oma tulevast meest baaripukilt ära vedada. Ta vihkas skandaale, ja Prozakis tundsid teda kõik – Kraków on nagu küla. Pealegi ta teadis, et meestele peab hingamisruumi jätma: neil on oma jutud ajada ja universaalsed koodid jagada, ja mitte ainult seoses jalgpalliga; see lihtsalt on emakese looduse väike möödapanek ja sellega tuleb leppida. Lennusaatja oli aga oma unistustesse kadunud: “Nii et Lindbergh oli siis punkar?”
[“Punkar? Aga Alexi[49] punkarite vastu ei saa keegi…”]
Ühesõnaga, tundus, et see Charles A. Lindbergh oli tähtis kuju, imelik, et siiani polnud ta temast kunagi eriti hoolinud. See juhuslik jutuajamine siin baarileti taga muutis aga palju. Mehed vahetasid kontakte, vabandasid vastastikku ja suundusid kumbki oma lauda, ja nägemiseni ühel päeval, isegi kui see on seal üleval.
“Aa, ja edu sulle magistritööga, Jason!”
“Sul läks nii kaua aega, cariño, millest te rääkisite? Kes see mees on? Portugallane? Poolaka moodi ta küll ei olnud…” Magda uudishimu oli loomulik – 15 minutit üksi õhtul, mis oli planeeritud pulmaplaanide tegemiseks, pidi tunduma pigem nagu 15 tundi või 30 või 60, ja kindlasti tuli seda veel kahega ka korrutada. Ja veel ruutu panna kogu see veidrus.
“Anna andeks, Magda… Tead, kes see poiss on? Ameeriklane! Ta on samast kandist pärit, kust üks väga tuntud lendur, Charles A. Lindbergh, Rootsi päritolu ameeriklane, esimene lendur, kes üksinda üle Atlandi ookeani lendas…” Alles nüüd sai Carlos pidama ja võis isaduse lainele ümber lülituda. Ja abielu lainele.
See õhtu võis kujuneda veel ohtlikumaks, kui ta oli osanud arvata: Kraków oli portugallasi täis ja teda võidi seal baaris näha, närvilisena ja poolatariga liiga intiimsena, olgugi et ta püüdis võimalikel kahtlastel nägudel silma peal hoida. Kui lennukis oleks olnud mõni pisut enam kahtlust äratav tegelane, mõni sõbra nõo sõber, tuttav Portelast, Califa või Mexicana kohvikust, oleks ta ennast järgmise hommikuni Magda juures toas peitnud. Mis pähkel õhtu sellest sai: sõnast sündis sõna ja Magda tegi talle üheselt selgeks, et tahab võimalikult varsti oma tulevase poja vanavanematele Portugali külla minna. Stopp palun.
Kas talle pojast ei piisa?
“Ma lükkan lõputöö kuni ülestõusmispühade vaheajani edasi, siis mul on natuke rohkem aega. Ma tahaks nii väga su vanematega tuttavaks saada, cariño. Minu meelest on normaalne, et nad tahavad teada, kes nende niño vanemad on… Kas sa ei arva?”
“Nojah…” podises lennusaatja, kõrvuni omakeedetud supis.
“On sul kalendrit käepärast, cariño? Millal sel aastal ülestõusmispühad on?” Lapseootel naise kavatsused olid tõsised, kogu selle anekdootliku toimingu jooksul ei kaotanud Magda oma märkimisväärset enesekindlust hetkekski.
Lootusetus. Carlos tundis meeletut lootusetust, ta ei tahtnud muud kui sellest ohtlikust pimedast urkast minema saada, see Kraków ajas tal viimasel ajal lihtsalt külmavärinad peale. Ta tahtis karjuda, nii kuis kopsud võtavad, täiest kõrist, et kuuleks kogu Rynek Główny, ja Varssavi ka, et appikarje kostaks Saksamaale välja; kuidas oli võimalik, et vähem kui poole aastaga oli ta elu teinud selliseid uperpalle?
“Kas sa palun vastaksid mulle? Kurwa, see on juba nagu tšehhi film.[50] Kavatsed sa vastata ka?”
Noormehel oli pea juba paks ja ta vastas. Vaatamata Mónica kaheksale vastamata kõnele – neetud mobiil, ta oli unustanud selle välja lülitada; on see mingi temavastane vandenõu? Ta teeskles, et peab tualetis käima, tõmbas tugevasti vett ja rääkis nii vaikselt, kui sai. Mónica paanikahoog oli jälle täistuuridel, need olid korduma hakanud. Ta sõnades kõlas valu ja mure, ta arvas, et hakkab kohe surema. “Ja laps, Carlos? Ja kui ma praegu suren, mis siis me lapsest saab?” Mis Federico Fellini, see oli tõepoolest Tšehhi, või Tšehhoslovakkia film, mis on veel hullem. “Persse küll, mis pask see selline on, mis kammaijaa, kellele ma kurja olen teinud?” Surnud seis; mis paganama tähtede seis!
Mónica oli vahepeal juba natuke rahunenud ja palus andeks. Ta oli näinud unes, et Carlos oli eelmisel ööl teise naisega maganud, ta tundis ennast ebakindlalt ja kaitsetuna, kui rumal, seda enam, et Carlos ei olnud ju nendes hoogudes, tema paanikahoogudes süüdi; nii mittesakslaslik käitumine, tal oli häbi, see sai olla ainult sellest, raseduse lõpp oli lähedal.
Vabandused võeti vastu.
Carlosi ja Magda kirg sellest ei vähenenud, pigem vastupidi, ja joonealuse märkusena võib mainida, et sel kenal noorkuuööl oli nende seks veelgi erilisem.
Kes aga nalja ei mõistnud, ja veel vähem valehäireid, oli pisike Madalena, kes sündis järgmisel hommikul CUF Descobertasi haigla läänetiivas. Carlos Bernardo sai sellest teada juba Franz Beckenbaueri pardal, vaevalt olid nad maandunud, kui igast ilmakaarest hakkas õnnesoove sadama – kes on öelnud, et ainult halvad uudised levivad kiiresti? On teooriaid, mis kinnitavad, et Madalena libises siia maailma täpselt sel hetkel, kui MW-534 üle José de Mello Grupi erahaigla lendas, oma tavapärasel trajektooril teel Portela maandumisrajale. Nii kellaaeg kui orbiit langesid peaaegu täpselt kokku. Ja see romantiline kujutluspilt tundus ka Santos Silvadele usutav:
“Tüdruk nägi sind meie kohal, usu mind, pojake, selliseid asju tunnetatakse,” lubas Maria do Céu. “Carlitos, sul on mingi külgetõmbejõud, mida sa ise ei taju. Aga see on juba lapsest peale nii: beebid ja
Alex on Berliini Alexanderplatzi hüüdnimi.
“
