ise teinud, poleks kunagi teinud, olgugi et ta tunnistas, et temas on ka romantiku külg olemas – “kellel ei oleks?” –, aga see ei õigusta kõike, kurat küll, ammugi mitte ükskõik mis hinna eest. Ärgu tuldagu tema südametunnistust piinama, eriti veel praegu, nüüd, kui ta pidi kogu hingest oma eluunistuse, oma uue elukutse eest võitlema. Ta ei kavatsenud ometi, nina juba pudrus, nälga surra. Kogu tema tähelepanu ja jõud pidid nüüdsest minema kangile, mis ta provintslikust Lissabonist Suure Euroopa nabasse aitab. See oli kantilik imperatiiv, nii kategooriline kui vaja, keegi ei saanud teda peatada, ja teadmine, et tal polnud läinud kahte kuudki, et Berliiniga sinasõbraks saada, innustas teda.
Aga peab tunnistama, et tegelikult oli Carlosil neil päevil kivi südamel… Ja ausalt öeldes polnud see kaugeltki kergete killast. Mis pagana pärast ei olnud Magdalena vastanud ühelegi neist seitsmest SMS-ist, mis Carlos talle viimase 48 tunni jooksul oli saatnud? Varsti maandub ta jälle Krakówis, ja ta ei tahtnud leppida võimalusega, et nad enam ei kohtu. Mitte et ta oleks hullupööra armunud olnud, nii see tõesti ei olnud, aga pigem tahtis ta kinnitust, et see seksita avaöö oli ka midagi väärt.
“Äkki on viga jälle telefonivõrgus?” mõtiskles ta. Roaming’ut ei tasu usalda. Ta ise oli saanud Eva ja Viktori sõnumeid nädalase hilinemisega. Carlosit häiris hoopiski mõte, et Magdalena on talle ninanipsu mänginud ja vale numbri andnud, nagu tüdrukutel kombeks, kui nad ei viitsi enam diskoteegi tantsupõrandal meeste lunimist taluda, “ei, ma ei usu, ta ju kutsus mind isegi enda juurde magama…”. Nii või teisiti tekitas pelk mõte, et teda võidi nii alatult haneks tõmmata, tal vererõhu tõusu. See võimalus hakkas talle tunduma vägagi tõenäoline ja kõik tema lootused värvikale seiklusele Krakówis varisesid hetkega kokku nagu habras kaardimaja. Enda rahustamiseks, ehk dissonantsi vähendamiseks, kaalus ta ka kolmandat stsenaariumi: võib-olla oli ta hommikul kiiruga numbri salvestamisel vea teinud, ta võiks ju Roberti käest Magda meiliaadressi hankida ja asjad joonde ajada, “appi kui nõme, huvitav, miks ma ei ole proovinud talle helistada?”.
Mõeldud-tehtud. Ta helistas läbi interneti, kasutades üht neist vapustavatest tasuta tarkvaradest, millega kõige pikemadki vahemaad kukesammuks saavad. Aga ei midagi. Telefoni ei suvatsenud keegi vastu võtta ja kui seda tehti, nagu viimasel katsel tundus, jäi mulje, et ühendus katkestati. Persse küll, kõik olemasolevad tõendid toetasid ühteainsat loogilist järeldust: “Ta kahetseb. Ta üritab mu eest põgeneda.”
Vähem kui 24 tundi hiljem oli Carlosist saanud viimase peal üles löödud Carlos, kes oleks justkui kölnivee – Kölni vee – vanni kastetud, enne kui ta astus lennule MW-549 Lissaboni-Berliini-Krakówi liinil, millel MagicWings iga kahe nädala tagant opereeris. Isegi Mónica oli kommenteerinud, et kas ta natuke ei liialda, et see on tal juba täielik maania, “Kas härra peab ennast jälle viimaseks koogitükiks?”, mille peale mees solvumist teeskles, naise suule harjumuspärase suudluse vajutas, ja siis – aeg minna, Kraków kutsub!
Läbiti tavaline rituaal. Turbulents Alpide kohal. Vahemaandumine Berliinis. Kakskümmend seitse reisijat tuleb peale. Kolmkümmend üks läheb maha. Carlos teeb kohustuslikku arvepidamist. Lennuohutusvõtete demonstratsioon (“Puhuge torusse”?) tekitab talle nagu ikka jälestusjudinad. Tal õnnestub maha müüa Šveitsi kell hinnaga 128 eurot. Ta jagab välja kolm tekki ja ühe padja. Liiga pikad aplausid maandumisel. Reisijate mahaminekul üritab ta reisijaid moosida isikliku Tschüss’iga, eranditult igaühte eraldi, sest sellised asjad peavad olema isiklikud, muidu neil pole soovitud efekti.
Ta oli oma aju nüüd ainult Magdalena jaoks vabaks teinud. Kaks stjuardessi magas magusasti auto tagaistmel, külma peletamiseks tihedalt teineteise kaisus, “mmmm, Viktor, vaata neid kahte siin…”, taksomeetri näit tõusis üllatavalt kiiresti – kiirendajad, mu sõbrad, nende suhtes peab valvas olema –, Carlosit ei kõigutanud seegi, et talle anti jälle tuba “vaatega” Kazimierzi juudi surnuaiale; pinnas oli lõpuks ometi vilja kandma hakanud, ta oli sammukese edasi jõudnud – Magdalena asjus, see tähendab –, ta kiirustas oma tuppa telefoni juurde, ta tahtis esimesel võimalusel Magdalenale helistada ja see oli tõepoolest tema esmane eesmärk.
“Aga miks sa mulle ei vastanud?” nõudis Carlos tavalisest teravama hääletooniga. “Ma saatsin sulle vähemalt kümme sõnumit, ja sa ei vastanud midagi. Mitte midagi!” Tunnistagem, et ta ründas tüdrukut ilma ühegi õigusliku aluseta. Magda voodist oli paari viimase kuu jooksul läbi käinud kümmekond meest, enamiku puhul oli kohtumine lõppenud ka penetratsiooniga või vähemalt enneaegse ejakulatsiooniga; mis õigusega see Ibeeria macho arvas, et tema on Magdalenale vajalikum kui need teised?
“Kas ma võlgnen sulle midagi, kallis?” torkas Magda vastu, säilitades ükskõikse tooni, mis kõvemadki relvituks teinuks. “Ma vastasin sulle iga kord…”
“Mina ei saanud küll ühtegi vastust…”
“Ma saatsin sulle umbes viis sõnumit…”
“Tõsiselt või?!” Carlos ei tahtnud seda uskuda, oligi siis võrgu viga, seletus on olemas, ta läheb T-Mobile’i kaebama – nii palju kannatusi eimillegi pärast, ja ta polnud isegi kõrvuni armunud, mõelda vaid, kui ta oleks, “Kas tohib sind õhtusöögile kutsuda?”.
Magda ei kahelnud, ta polnud pooltoonide inimene, peaaegu ükski poola neiu ei ole. Vastus tuli viivitamata:
“Sopranos kell üheksa. See on Krakówi parim Itaalia restoran, seal on võrratult hea pizza frutti di mare, see on Rynek Główny lähedal ühes kõrvaltänavas. Sa pead umbes 50 meetrit kõndima ja siis vaata paremale. Kui ma peaks hilinema, siis ma annan sulle teada. Besos! hasta luego!”[40]
“See tüdruk on mu ees põlvili!” otsustas Carlos vormi seljast võttes. Jõudnud särgi eelviimase, halvasti ette õmmeldud nööbini, heitis ta pilgu surnuaia poole ja kukkus valjusti naerma: “Ega see nüüd nii sünge ka pole…”
Ta helistas kohe ka Viktorile ja selgitas, et programmis on toimunud muudatusi ning et sõber peab täna õhtul nende naiskolleegide lõbustamise enda kanda võtma: “Eval on muuseas täitsa kena rinnapartii, ha-ha-haa, loodame, et see itaallane enam välja ei ilmu”, ning et kui ta ise veel poissmees oleks, “päriselt ka, kui ma ise veel poissmees oleks, siis…”. Ta lubas enne koitu Edenis tagasi olla.
Vaevalt jõudis Magdalena restorani uksest sisse astuda, kui Carlosil oli juba selge, kuidas see öö lõpeb – piisas pilgust neiu läikivatele lopsakatele huultele. Õhtu jooksul jagasid nad kahepeale ühe quattro sta-gioni, ühe Apuuliast imporditud 1999. aasta sangiovese, ühe tiramisù ja kaks grappa’t – mis romantikasse puutub, on kõige targem õppida raamatutest ja parimatelt. Keskpärane klaas Rioja Piano Rouge’i oli ainult teeskluseks, peeneks pettemanöövriks – nende mõlema hing ja keha himustasid eelmine kord ära jäänud seksi, nad olid ju lõõmanud nagu tikud, kuigi said sellest aru alles järgmisel hommikul. Raske oli neil kahel käsi üksteisest eemale hoida ja lahkumisega leppida, aga muud ei jäänud üle – lend ootas lennusaatja Carlosit, keda esiteks Kraków ja varsti kogu Euroopa troonile tõstab.
Paljas mõtegi Lissaboni tagasiminekust ajas teda iiveldama, eriti pärast uut aastat. Ta lihtsalt ei talunud enam seda kolkapiiratust, ja isegi mitte niivõrd selle linna kui pigem kogu selle riigi oma.
“Aga Luksemburg on arvatavasti veel hullem – palju väiksem, ja portugallased on selle vallutanud.”
Ta ei pidanud nendest inimestest lugu. Nemad toidavad seda häda, millest igal pool räägitakse, kohvikutes, kodudes, bussides, poodides, lehtedes, seda juukseid katkuma panevat fado’t, igavest soigumist, alustades tema enda perekonnast eesotsas Armindo ja Maria do Céu Santos Silvaga ja nende järel mitte kuigi kaugel Mónica ja Heidimarie Cunha Telles, kelles šveitslast oli aina vähem ja vähem. Sellest kahetsusväärsest
Hisp. k. ’Musid! Kohtumiseni!’ (Tlk.)
