Südamed olid valla. Nendega koos olid lauas ka Jeesus Kristus ja Karol, kumbki kummalgi pool, et empaatia kõikjale ulatuks. Viiekesi lahendati küsimus vähem kui kahe tunniga, mille jooksul jõuti järeldusele, et see, mis oli juhtunud, on suureks rõõmuks kõigile Lewanczykitele. Magdal polnud ju siiani armsamat olnudki ja see laps oli ometi ootamatu kingitus Jumalalt endalt. Nüüd oli veel puudu ainult pulmakuupäev – millalgi kevadel, sest talved on Sileesias karmid ja perepilt ei tuleks hästi välja. Magda, kes kritiseeris alati oma vanemate tulihingelist katoliiklust ja nende pöörast andumust Karol Wojtyłale, oli sellisest vabameelsusest hämmingus. Kuid tema segaduses aju kitsastesse käärdudesse murdis teed uus mure: kas nad tõesti tahavad, et ta abielluks? Et ta abielluks Carlosiga?”
Mis siis on, Magda? “Ja miks ka mitte,” mõtles see tulevane arhitekt hetk hiljem, “tal on ju kõik olemas, mida ma tahan: ladina veri, kena välimus ja ta on saadaval.” See viimane omadus oli eriti tähtis, lausa nimisõna tähtsusega, võiks öelda. Carlos oli vaba mees, vägagi saadaval, kaugeltki mitte selline nagu need võltsid itaallased, need kullid, kes parvedena Poolasse lendavad, et oma Valeriatele, Liviatele ja Simonettadele vaheldust otsida. Just nende pärast olid peaaegu kõigi ta Krakówi sõbrannade südamed verd tilkunud, nende ja nende kirjeldamatult häbitu kullimängu pärast: puuduta-ja-jookse-ära. Mehed…
Aga Carlos oli portugallane, ja oli tunda, et tema on teisest puust. See oli hea väljavaade.
Magdalena tegi nende esmaspäevaseks kohtumiseks ilusa plaani – nad lähevad Sopranosse –, või nii esitas ta seda kodustele. Aga lend hilines ja Carlos isegi ei hoiatanud teda, ta jõudis kohale alles pärast veerand ühtteist. Milline ehmatus: ei ühtegi sõnumit; loodetavasti ei jää see tilluke inimene isast ilma enne, kui oma Ibeeria päritolustki kuuleb. Neid odavaid lennukeid ei saa kunagi usaldada – kas materjalide pealt ikka liiga kiivalt kokku ei hoita? Aga mees maandus, naeratus kõrvuni ja selle suutis ta näolt pühkida alles palju hiljem ja ausalt öeldes suure pingutusega. See hetk on ajalooline, väärib aegluubis uuesti vaadamist:
“Abiellume, kallis!” ei hoidnud Magda ennast enam tagasi, ta näis olevat nii heldinud, otsekui oleks teatanud Carlosile oma tingimusteta alistumisest isasele, nagu see olnuks suurim rõõm, mis ühele mehele sel lühikesel maapealsel rännakul võib üldse osaks saada. “Mu vanemad juba teavad ja nad on nõus. Abiellume!”
“Vabandust?” ahmis lennusaatja õhku. See nüüd küll kogenud ekserasmuslase jutt ei olnud, või mis oli tema äraoleku ajal muutunud? Jälle üks ühepoolselt paika pandud abielu kristlikus läänes? Alles mõni päev tagasi olid nad arutanud Blitzkrieg’ist Badajozi kliinikus, nii et seda ta nüüd küll ei oodanud, ta pidi lausa pingutama, et oma 15 milliliitrit Toscana punast veini kurgust alla saada. See film kiskus juba liiga fellinilikuks.
“Abielluda? Oota… Pea nüüd hoogu, sa tahad… Sa tahad, et ma sinuga abielluksin?”
“Jaaaa!” rõkatas Magdalena, ja me võiksime siia rahumeeli juurde kirjutada veel mõned kenad a-d, olgu rõhuga hääldatud või ilma, sest pole poolatari, kes ei tahaks abielluda. See noorsand oli kas juhm või ei saanud ta veel hästi talle tehtud ettepaneku kristlikust tähendusest aru: “Carlos, este niño necesita todo nuestro amor. una família, o crees que voy a tenerlo a solas?”[48]
Külm higi, jäine nagu veebruarikuu lumi, kattis Carlosi naha, kuigi tõtt-öelda hakkas ta selle kangekaelse tüdruku pragmaatilisust juba imetlemagi. Teadmine, et neiu kannab tema last, ajas ta veel rohkem kiima, Carlos tahtis ta võtta sealsamas, nüüd ja kohe, restorani põrandal, kraanikausside kõrval, pottide ja pannide vahel, tagantpoolt, et oleks valusam. Ta vaatas kõigepealt ta kergelt eenduvat kõhukest, siis ta käsi ja küüsi, saatuslikku rouge noire’i ta varvastel – see erutas teda; ja seal sees tema seeme…
Aga tegelikult oli küsimus milleski muus, hoopis teises asjas: kuidas saaks ta Poolas abielu sõlmida, kui Portugali tsiviilkoodeksi järgi – ja kanoonilise õiguse järgi samuti – oli ta rahvastikuregistris juba abielumehena kirjas? Jah, ta oli registreeritud, küll mitte kaitsepolitsei registris, aga seda mõtet ei tasunud mitte kaugemale mõeldagi…
Võimatu – võimatu, armas lugeja, kuigi süüdistada oli tal ainult ja eranditult iseennast. Mitte keegi ei olnud tal käskinud ju oma kolletunud isikutunnistusele teist lisaks teha, vanduda, kannad koos, Issanda ees, et ta on vaba ja vallaline, küpsemast küps pere loomiseks – “parim saak poola tüdrukutele”. Samas ei saa Carlosit ka päris risti lüüa: ta oli Lissaboni Isikuandmete Arhiivile andnud ausõna, et on oma kollast värvi isikutunnistuse ära kaotanud ja et tal pole õrna aimugi, kuhu, ning et tegu ei ole kindlasti mälukaotuse juhtumiga. Ta lasi väljastada uue isikutunnistuse, peal märge tema abieluseisuse kohta – nii oli nõudnud Mónica –, ta ei olnud sinna ometi niisama passima läinud, möödasõitvaid tramme loendama, mis kah kollased, muide.
“Ja ma tahan, Bé, et te alati sõrmust sõrmes kannaksite, reisil olles ka, kuulete, eks?”
Ebaametlik tõde on, et enamasti tingimused ei ole üksteist välistavad, ammugi mitte kaks isikutunnistust – ühes vallaline, teises abielus, või vastupidi.
Loomulikult teadis Magda ainult esimese olemasolust, sellest natuke ärakulunud ja äärtest päris narmendavast dokumendist, mille fotol nägi Carlos oma õrna habemega ja uhkes hispaania konkistadoori poosis suurepärane välja, nägu pruunim kui kunagi varem või hiljem – see foto oli tehtud pärast Meco rannal veedetud päeva –, juuksed veel ookeanisoolast sakris. Ta näis sel fotol ülivallaline ja suisa liigagi tervisest pakatav. “Sa peaks endale millalgi uue teha laskma, mõne normaalsema pildiga,” naljatles poolatar, kes ei pidanud kunagi nägema heledat triibulist lipsu, millega Carlos poseeris oma abielumehe dokumendil, mis kehtis 2013. aasta septembrikuu viimaste tundideni. Oleks ta näinud, oleks see kena sile mees teda veelgi rohkem võlunud.
Kokkuvõtteks ja lõpetuseks: viimaste andmete järgi Carlos ja Magdalena abielluvad, omavahel – täielik müsteerium isegi aina vähem kõiketeadvale jutustajale.
Soprano õhtusöök oli raskesti seeditav. See öö nõudis suurt klaasi topelt-Jamesonit – ja miks mitte kolmekordset? – rohke jääga, või kas polnud ta üle elanud suurt ehmatust, mis kogu Berliinist väljunud lennu meeskonda raputas – “sa tundsid siis ka?” –, tavaliselt seda õhuauku Poznańi kohal polnud, seekord ajas see aga laste nutuhood lennukis tavalisest veelgi ohjeldamatumaks, sest eks ole nende tundlikud kõrvad ju äkiliste õhurõhumuutuste korral need kõige esimesed ohvrid; ja nüüd palus Magdalena temalt veel Kuud, et mitte öelda Marssi, Jupiteri või Saturni koos kõigi ta rõngastega.
Sellistel puhkudel õpetab meile vana tarkusetera – ja pole isegi vaja konfutsiaan või hiinlane olla –, et kõige kavalam on lüüa pall nurka, soovitavalt kannaga, mis, nagu titelegi selge (see väljend ei sobi antud olukorras absoluutselt, vabandust), tähendab igasuguste otsuste tegemise edasilükkamist. Mis võiks olla sobivam kui võtta raskel hetkel klaasike baaris nimega Prozak? Ja seda Carlos parasjagu tegigi, kui äkki pani teda võpatama nähtamatu käe patsutus ta seljale. Jameson jäi ootele, kellegi kujutis pöördus baari hämaruses tema poole: “Ja lõuna-aafriklane…”
“Lõuna-aafriklane?” imestas Carlos, kuuldud epiteedist hämmingus. See võrdlus oli vägagi eksitav: kas see temast tunduvalt lühem tõmmu mees, kes siia ootamatult oli sisse sadanud, tahtis nimelt mõista anda, et Carlos on musta suulu moodi? Või Transvaali buuri moodi?
See lõuna-aafriklase identiteedi küsimus on keeruline ja vägagi subjektiivne. Kiputakse unustama, et pole millegagi tõendatud, et Johannesburgile andis nime hollandlane, küllap varsti selgub, et selle lõunamaise koha nimi on Saksa päritolu.
“Lõuna-aafriklane? Võib-olla mu musta pulloveri pärast…” vastas Carlos inglise keeles, mis oli
Hisp. k. ’Carlos, see laps vajab meie armastust. Või mõtled sa, et ma saan ta üksinda?’ (Tlk.)
