armas äi, kas me võime rääkida ratzellikest ideedest ka kitsalt indiviidi tasandil?”
“Mm… Kas Carlos peab silmas Lebensraum’i kontseptsiooni?”
“Täpselt nii,” kinnitas ustav väimees, rüübates sõõmu Carvalho Ribeiro & Ferreirat:
“Minu küsimus on, et kas poleks võimalik laiendada seda kontseptsiooni ka üksikisikule, sest on ju õige, et me kõik vajame eluruumi, isiklikku ruumi elamiseks, aga kas me võime seda ka ühtaegu Lebensraum’iks nimetada? Minu küsimus on seega: kas see kontseptsioon on piisavalt paindlik?”
See küsimus jäi mõnevõrra tavalistest rööbastest välja. Francisco kõhkles ja kobas. Ta ei teadnud, mida vastata.
“Aga on ju selge, et kõik loomad, eranditult kõik, vajavad oma territooriumi…” lisas diplomaat, lootes, et poisi rahutu hing selle selgitusega lepib. “Mis paganama laest võetud küsimus?” pomises ta endamisi, väärikas eau de vie toetusel.
See ei olnud päris nii. Carlosi järsult suurenenud liikumisraadius ja MagicWingsilt saadud tiivad ei muutnud tasapisi mitte ainult ta eluviisi, vaid ka kogu tema mõttemaailma. Magdalena võis olla üheks tema rahutuse põhjuseks – cherchez la femme! –, aga kindlasti oli asi väga palju rohkemas. Ta elu oli saanud uue pulsi, see oli miski, mida ta polnud kunagi oodanud – ruumi ja aja koordinaatide kiire ümberkorraldamine. See, mida Magic oli palkamisel lubanud, et hommikust saab süüa Lissabonis, lõunat Berlinis ja õhtust Krakaus, ei olnudki pelk reklaamitrikk ja ta polnud milleski pettunud. Vastupidi. See uus mõõde, mis tema elus oli äkitselt avanenud, oli põnev ja ohtlik, ta oleks otsekui võluväel astunud kontakti maailmavaimuga, hegeliaanliku Weltgeist’iga, teatud Zeitgeist’iga,[42] mida ta üheteistkümnenda klassi filosoofialoengutes oli nii hoolsalt tuupinud, lisandub veel vajadus suunata oma olemus kaugemale baasilistest ja tühistest elulistest vajadustest – see kõik ulatub ju lõpuks pelgast territooriumivajadusest nii palju kaugemale… See, et Francisco seda ei mõistnud, näitas nii mõndagi. Ja kui mõistiski, siis ainult osalt. Ta oli haritud ja palju reisinud mees, seda muidugi, aga ta oli pärit teisest ajast, ajast, mis kulges palju aeglasemini. Suursaadikul oli raske mõista isegi seda, kuidas on tänapäeval võimalik midagi või kedagi sekundi murdosa jooksul üles leida kuskilt Google’ist, mida, oh jumal, mida nimetati juba postmodernistliku ajastu oraakliks.
See oli asi, mis oli suursaadik Francisco Cunha Tellesis vaatamata kogu ta teadmistepagasile mõningase ebakindlustunde tekitanud. Targa ja peaaegu läbini ratsionaalse inimesena konstateeris ta ehk esimest korda oma pika kõnemehekarjääri jooksul, et on aeg vähemalt elementaarsel tasandil interneti töövahenditega tutvuda ja endale võib-olla ka mobiiltelefoniga tekstisõnumite toksimine selgeks teha. Tuli see tema vanusest või staatusest, aga siiani polnud tal selleks veel kunagi vajadust tekkinud, olgugi et ta tundis iga kord üha suuremat alandust, kui pidi jälle Heidi või kummagi tütre appi kutsuma, iga kord, kui ta tahtis oma kabineti arvutis tekstitöötlusprogrammi avada ja Diario de Notíciasi jaoks oma igakuist geostrateegilist kroonikat kirjutada.
Mõte, millega äi nüüd jätkas, tundus küll mõnevõrra kontekstivälisena (puristidele meeldiks rohkem “konteksti sobimatuna”), aga ta tahtis asjad tagasi loomulikku korda seada. Francisco polnud oma positsiooni kõikumisega harjunud. Ta mõtles mitu pikka minutit ja lausus siis järgmised sõnad:
“Et see vestlus veel kokku võtta: pole kahtlustki, et Kesk- ja Ida-Euroopa on väga isuäratav territoorium. Nimetame seda siis Lebensraum’iks või kuidagi teisiti, aga kui seda pärast kommunismi tekkinud tühimikku piisavalt kiiresti ei täideta, teevad kurjad jõud seda oma tahtmist mööda, selles võite te, Carlos, küll kindel olla. Vaadake, millega ameeriklased tegelevad… See ala siin on veel täiesti vallutamata. Ärge unustage, et ainuüksi Poolas elab 40 miljonit inimest. Ukrainas ligi 50 miljonit. Rumeenias – liitke see kõik eelnevatele juurde – veel 20 miljonit. Juba nende kolme näitega on saja miljoni piir ületatud ja seda nimekirja võiks ju veel jätkata. Kui Portugal oleks selline maa, nagu ta peaks olema – selge strateegilise visiooniga –, siis me investeeriksime siia, ja ärimehed ei käiks delegatsioonidena Angolas. See on see, mida tegi Saksamaa pärast Namiibia kaotamist: ta pööras pilgu pragmaatiliselt ida poole…”
“See on ju ka MagicWingsi filosoofia, härra suursaadik…” pistis Carlos vahele. Lennusaatja oli tundnud vajadust sõna sekka öelda.
“Kahtlemata, Carlos. Sakslased teeninduse osas nalja ei tee. Mul on lihtsalt Portugalist kahju, meie pööbellikust rahvast, vabandage mind, ma ei taha sellega teie vanemaid solvata, teie, Carlos, pole üldse, nagu te teate, portugallase moodi. Ma olen Diário de Notícíasis mitu korda kirjutanud, et Poolal, katoliiklikul Poolal on kõik eeldused saada meil uueks Angolaks…”
Üle kahe nädala toimuvad kohtumised Magdalenaga muutusid kiiresti kinnisideeks ja juba pärast kolmandat korda hakkas Carlos nende üle arvet pidama. Hotell Eden oma kahtlase surnuaiaga ei tähendanud talle enam muud kui värskendavat dušši ja riidepuud vormi riputamiseks. Magamas käis ta arhitektuuriteaduskonna viimase aasta tudengi T2-s, mille kujundus näis igati magdalenalik, välja arvatud neiu enda tuba, kus vanaroosad toonid ja kaks tema teismeeast pärit patja mõjusid ülemäära lapsikult, vähemalt Carlosi meelest. Enam polnud kohtumisi kokku leppida vaja, igapäevastes meilides tegeleti nüüd tähtsamate küsimustega. Nad kohtusid igal esmaspäeval ja neljapäeval täpselt kell 20.45 Empiku raamatupoes Rynek Głównyl, sees, kuna talvekülm Krakówis oli liiga näpistavaks muutunud, ning sellele järgnes rahulik jalutuskäik Sopranosse järjekordsele pitsapoolitusele. Magdalena andis magusaid musisid, mis vaigistasid tema nädalase igatsuse, ja tublisid kallistusi, mida Carlos osavalt ära kasutas ja käe Magda pluusi alla pistis, et siis – ta oli tehnikat lihvinud – oma parema käe nimetissõrm neiu vasaku rinnanibuni küünitada.
Ja Magda mitte ainult ei lasknud sel sündida, vaid lausa vingerdas naudingust. Nad olid armunud. Nii kustutasid nad oma esialgse kire sealsamas trattoria tagumise laua taga istudes, alati tihedalt külg külje vastas, sest tuli oodata veel paar pikka tundi, enne kui nende kehadel neiu korteri elutoas strateegiliselt joonestuslaua kõrvale seatud sohval lõpuks põlema süttida lubati. Kõige selle juures tekitas Carlosile peavalu ainult üks asi, loomulik ja sõbra Viktoriga (unustage sõna “kolleeg”, need kaks olid juba liiga head sõbrad) aegsasti läbi arutatud komplikatsioon. Ühesõnaga: kuidas korraldada nii, et nende takso- ja hotellikaaslannad tema seiklusest midagi teada ei saaks. Piisas sellest, et nad alati Magicu pilootide ümber keerlesid. Carlos polnud kindel, et Eva ja Petra tema perekonnaseisu teadsid, see ei olnud lennuki pardal kunagi jutuks tulnud ja kindlasti ka mitte Berliinis või Krakówis baaripukil istudes. Seega oli vaja kindla peale minna. Nad võisid ju mõnel õnnetul päeval Magdaga koos olles Mónica otsa joosta, mingis superkeskuse hüpermarketis või kuskil populaarses söögikohas või ka üliohtlikus Luxis, kus käimisest ta oli juba kuid tagasi loobunud, Mónica oli viimsel piiril rase.
Seda petuskeemi ei olnud lihtne välja mängida. Õudne, meie armas Carlos Bernardo pidi kella järgi igasuguseid pettemanöövreid sooritama, olgugi et Viktor oli talle ette lugenud rea võimalikke ja kujuteldavaid saatuselööke, mis teda tabada võivad, kui ta samamoodi jätkab. Sõber, selline on tõeline sõber.
“Carlos läks jälle Varssavisse oma portugali sõpradega kokku saama, ta tuleb hommikul esimese rongiga,” selgitas tšehh alati.
Tundus, et neiud lennusaatjad ei jäänud seda kunagi täielikult uskuma, ainus fakt oli aga see, et viimasel ajal magasid nad ise Radissonis palju sagedamini kui Edenis. Ja neil polnud ka mingeid tõendeid, et see seletus tõele ei vastanud. Igal juhul leidsid nad endale kiiresti poolaliku tagavaraplaani, mis neid jäistel öödel tegevuses hoidis, tu quoque, fili mi,[43] ja alates sellest hetkest Carlosi kahtlased
Sks. k. ’ajavaim’. Selle terminiga tähistatakse määratletud ajajärgu intellektuaalset, moraalset ja kultuurilist atmosfääri.
Lad. k. ’Ka sina, mu poeg.’ Carlosi regulaarsed kõrgusretked olid sellele ideaalile risti vastupidine reaalsus, kannatas Mónica endiselt paanikahoogude all, mis nagu maavärina järeltõuked avaldusid järjest kergemal kujul, kuni nad inimmeeltele peaaegu märkamatuna lõpuks igapäevaelu normaalsusse sulandusid – olgugi et jutt on naisterahvast.
