style="font-size:15px;"> Nähes nüüd Ury d’Armes’d niimoodi tulemas, tõusime meie Guepega auväärselt püsti ja asetasime sõpruse märgiks käe südamele.
«Mis viga, mu härrad?» küsis Mairüütel. «Kas toit ei maitse? Ärge muretsege, kui jääte kauemaks minu katuse alla, siis õhtuks on mul teile ka linnukeeli pakkuda.»
Ta istus meie kõrvale leentoolile ja nüüd võisime lähemalt silmitseda seda hunnitut sõjameest, kes oli oma isamaale ja rahvale nõnda palju andnud. Armid ta näol kõnelesid juba iseenda eest.
Hoovi astus Mairüütli kääbus, kaenlas kordofon, see särav pill, mille esiisa Karl Vasara sõjamehed olid kord Püreneedes lõunamaalastelt ära võtnud. On ju vaese franki asi sõdida niihästi lõunas kui põhjas, saada lõunas päikesest ja tuultest pruunideks põletatud nagu praetud kastanjad ning põhjas seevastu võidelda lumetormides Põhjala metsikute meestega, kel suust vahtu ripub.
Igatahes andis Ury oma kääbusele märku, too hakkas tsimblit plõnnima ja alustas toreda laulukesega:
«See päev, mil too printsess Adéle, kas tead,
last tärkamas tundis kui veres.
Ta armuke Gunth oli lossides seal
ringsaarel, mis päikesemeres.
Küll printsessis tuksus siis vere hääl —
ta üsas, ta rinnus ja laugel,
kuid tõusis ka ohe: «Mu Gunth on ju sääl,
sääl päikesemeres, mis kaugel!»
Siis paisus metress, jooksid looteveed
nagu suviselt allikalt kaua,
kuid Gunthi ei viinud ta rüütliteed
üle merede sinise haua.
Ei tundnud ta losside tornikaar
me põhjamaist sündinud imet.
Ei last tundnud Gunth ega tema bursaar,
ei teener, ei sõdur, ei komet.»
Esitanud lautomängu saatel laulu, kummardas kääbus sõbralikult ja lõbusalt ning jooksis minema, jättes meid õndsasse teadmatusse.
«Kellest oli lugulaul? Kes on bursaar?» tahtsin mina muidugi kohe teada.
«Need sündmused toimusid kaugel Akvitaanias, kus elas vägev vürst Adelramnus. Viimast korda andis ta oma lossiõuel kannuseid Nursiasse sõites, mis on üks külake kaugel lõunapoolse mere ääres. Seal pidi temast ajutiselt saama missus dominicus, kuid tema naine Adelheida sai seeaeg kaksikutega maha ja kõneldi, et kaksikute isaks oli tegelikult majordoomus, kes jäi grandi äraolekul lossi valvama. Isand ei julgenud ära olla rohkem kui kaks aastat.»
Guepe lõi omale – plaksti! – vastu põlve.
«Millised patused jutud!» hüüdis ta. «Meie aeg on alla käinud. Tulime sinu juurde läbirääkimistele, kuidas korraldada kaitset Põhjala meeste vastu, aga sina kõneled patujuttu.»
Põhjala meeste mainimisel muutus d’Armes väga tähelepanelikuks.
«On niisugune lugu,» ütles ta, «et seda kaitset on püütud korraldada juba viimased viiskümmend aastat. Norsemennid ei ole alla vandunud. Inglismaal kannatasid pühad mehed ja naised juba eelmise Karli ajal normannide rännakute tõttu. Läks paarkümmend aastat, enne kui valitsejad ümber Albioni mere hakkasid üldse nendest küsimustest aru saama. Aga siis oli juba hilja ja paganavürstid ründavad meid igal aastal. Eriti hästi kasutavad nad seda, et frangid on ka isekeskis vaenujalal. Olen mõtelnud, et vaid üks nõu on norrmannide vastu sobilik.»
Guepe mossitas endiselt:
«Missugune nõu? Juba paažiajast peale on mulle alati selgeks tehtud, et üks tõeline rüütel ei pööra iial lahinguväljal vaenlase poole selga, aga ometi on norrmannid käinud meie nagu poisikeste õuel taplemas.»
Mairüütli näol kõneles meiega tõeline riigimees. Nüüd alustas ta oma pikka ja tarka juttu:
«Enam kui sada suve on kulunud sellest, kui Akvitaaniamaile ilmus kaliif Abd, kes lubas frankide majordoomuse lossid põlema pista ja Karl Vasara naised endale võtta. Ep teadnud ta, et Lääne rüütlil vaid üks naine ongi. Kuid see kaliif raiuti rümbaks, ta rinnakorv avati ja kogu kupatus puistati sealt välja. Maurid taganesid seepeale kaugele, kõik üheainsa öö jooksul. Võta sõjameestelt juht – ja sõda enam ei peeta. Meil aga tuleb minna ja uurida, kus valmistavad taanlased oma maopeaga laevu, sest meresõjas on neil kindlad eelised. Nende veesõidukid on lihtsalt kiiremad, kergemad ja voolujoonelisemad.»
«Sa tahad siis ütelda,» pärisin mina, «et meie rüütlid peaksid oma jõud ühendama ja laevastiku välja panema?»
«Et siis ootaks ka meid Karl Vasara au ja kuulsus?» lisas Guepe.
«Me ehitame kolm suurt laeva,» ütles d’Armes, «ja relvasepad ümbritsevad nende pardad tugevate tinaplaatidega. Suve hakul läheme teele, purjetame põhja poole. Me lööme põhjalaste laevu ja võit on meie.»
«Mind huvitab, kui palju see kõik maksma läheb?»
«Kui läheme kahekümne rüütliga, siis olen arvestanud, et kuuskümmend livrit isiku kohta.»
Lugeja võib juba aimata, et selliste suurte summade mainimine ei olnud meile sugugi meele pärast. Kuuskümmend livrit oli minugi pärismõisa aastane läbikäik. Kuid Ury d’Armes’ mõte oli mulle meeldima hakanud ja sellepärast leidsin end üsna kiiresti selle kiitjate hulgast.
«Vennad!» ütlesin mina. «Mul on idee. Raha ei kasva puu otsas ja kui me käime välja sadu leisikaid hõbedat, siis peaksime mõtlema jääma, kuidas me selle oma rahakotti korvame. Me korraldame Verberie’s turniiri, mille peaauhinnaks on võitlus rüütel Balduiniga, kes on lennanud läbi tule. Vaevalt teatakse üheski teises kuningriigis paremat turniirivõitlejat kui Balduin, kutsutud ka Raudkäeks. Kui niisugused summad mängus on, siis on meil raha meresõidu jaoks peagi olemas.»
Selliste kiiduväärsete mõtetega lahkusime Mairüütli juurest. Meie pead olid täis suuri tulevikuplaane ja teldrid kippusid seepärast juba iseenesest kiiremale käigule, sest ratsu tajub oma isanda kergust ja vabadust. Sadas lausvihma, taevas rippus vikerkaar. Aga ühe puu all nägime nagu ilmutust.
Tubli maarahvas oli liikvel sellestki hoolimata, et sügis kippus väga liiga tegema. Ühe suure plataanipuu all seisis väike karjaseneitsi, suur kõveraotsaline sau käes. Ta valge lambanahkse kasuka vill oli nii pehme ja siidine, et tekkis patune mõte väikseke sülle võtta ja teda vastu oma rinda suruda. Lambad olid tema ümber kogunenud, sest needki loomad ei armasta märga vihma. Käskisin oma eskvaierit Alexit anda mulle oma varudest väikese kandle. See ta nüüd oli, kauaigatsetud pastoraalne hetk! Alustasin: «Ma vend Lothair, ma tahan siin su ilust rõõmsalt laulda…» Kuid sinnapaika ma jäingi, sest ma ei tundnud riimi sõnale «laulda».
«Hauda,» andis Guepe, kelle ratsu ikka veel teel vihma käes seisis, nõu. Samal hetkel kummardas neiu minu ees, tegi isegi käega jutuliigutuse ja ma nägin taas, kui graatsiline on ta painduv keha selle teenimise ajal.
«Ei ole asjad aga nii, eks mingu ma siis hauda!» üritasin siiski oma laulu jätkata, ehkki tundes üha selgemini, et minu hooleks jäägu võitlusväljad, aga mitte imekaunid neiud. Ja laulda ei oska ma ülepea mitte!
«Rüütelvend Lothair!» päris neiu õrnal häälel. «Kas härra on ehk kuningas Lothair? Sellisel juhul on küll õnn, et ema mu siia põllule
