Näiteks kuningas Artus, rüütlite kaitsja ja etalon, elas ikka ja alati lossis, teda hüüti Combusto, sest temaga ei maksnud võidelda, teda hüüti Cotelet, sest ta küünarnukid olid tugevad väga pika vibu painutamisest. Võimas kuningas oli Artus, aga ta ei käinud mööda aasu nagu meie. Muide, neiu, kas sa oled kuulnud ütlemist ‘viisakus on daami ravim’?»
Karjus mossitas veidi ja seeaeg näis ta just eriti armsana. Ta kuulus nende hulka lihtrahvast, kel oli harjumus vaielda nendega, kes olid pandud nende üle valitsema:
«Kui mind mõtled, siis mulle ei lähe vaja mingit ravimit. Mis ravimit sina tahad noorele neiule?»
Guepel oli olnud naistega liiga palju tegemist, ta mõistis neid poolelt sõnalt. «Jäta ta rahule!» hüüdis ta. «Nii ei jõua me õhtukski koju.»
See oli koht, kuhu ma tõesti igatsesin. Me jätsime tütarlapse rahule ja ratsutasime Guepega edasi ning Guepe pidas mulle lektsiooni naistest, eriti aga rüütelvendade kohustustest naiste vastu. Mitte rikkuda nende rahu, mitte võtta neid kinni ja mitte nõuda nende eest lunaraha, mitte panna ka neid endid lunaraha maksma. Tütarlaps jäi sinna just sellise näoga, nagu tal oleks kindel plaan meie peale kaevata (tavaliselt need inimesed ei kaeba).
Tegemised ja sekeldamised karjustega on üks tähtis osa rüütli elumüsteeriumist, kuid seejuures ei mõtle me midagi halba. Kaunid laulud on siis ainsad, mida me kandle saatel esitame, kahjutasu ei nõua seejuures meie käest keegi. Ja neitsid ei saa rändrüütli käe läbi iialgi kannatada.
Kolmas peatükk,
Eelmises peatükis tegin vihjamisi juttu pisikestest saartest Mairüütli elamist ümbritseval jõel, mis vanade paganamaade ümber keerdus. Just sealt oli Põhjala kuningas Reginheri viinud vangi sadu lihtrahva naisi. Seal olid meie rüütlid harjunud pidama salajasi vigiiliaid, mis lõppesid kandimehe lauludega, isandate ühislaulmisega, kus kiruti kaugemaid ja lähemaid kuningaid. Kuningad, kelle soontes voolas ka Graali verd, ei olnud alati pealtnäha nii sõbralikud, nagu olime näinud Karli ja Aadlihunti Verberie’s altari ees.
Nii mõnigi kord polnud monarh tagasi kohkunud reetmise, pealekaebamise, salanõu ja salakaebuste ees. Britoonia hertsogitele Erispoéle ja Nomenoéle andis Karl kaks krahvkonda, mis ei olnud kunagi neile kuulunud, pärast seda, kui need krahvid olid löönud Karli väge, kusjuures mõlemalt poolt oli otsa saanud arutu hulk inimesi. Seejuures sai Karl ristiisaks Erispoé pojale Conanile, kes aga oli suguvõsas tõrjutud ja pidi, nagu kuuldused ütlevad, rändama ära kaugele põhja poole. Tema vend Saalomon päris hertsogiriigi hobused ja valdused ja varad, ehkki see haisev tehing otse kisendab taevani ebaõigluse järele.
Rääkimata juba sellest, kuidas Karl käis ümber oma venna Lothairiga, kelle silmade ees oldi igati meeldiv ning hea, aga kelle vastu ühes salajases lossis kolmanda vennaga hirmus vandenõu maha peeti.
Lothair, Ludwig ja Karl olid kõik kolm venda, kellele isa jättis päranduse suure impeeriumi näol, et nad seda hästi jagaksid. Kuid Ludwig ja Karl lahkusid oma kodudest ja Lothair ajas erinevalt neist oma naise kodust välja. Mis oli Lothairi naisel viga? Seda, et ta kaasa kippus, kui mehed sõjateele siirdusid, veaks ei loetud, ikka seda, et ta lapsi ei saanud. See eevatütar oli oma tulevast, kuningas Lothairi, kord korralikult võrgutanud, kuid ta jäi lastetuks, mistõttu mees süüdistas teda abielurikkumises. Teda prooviti vees, see õrn olend aeti palgi külge ning sumatati vette, et ta oma pahateod üles tunnistaks. Aga too Eeva tütar oli pikkade väga valgete lokkidega, pärit suguvõsast, mida Burgundia ringiks kutsutakse, seega ulatus tema liin kaugemalegi kui Lothairi oma. Ja kuidas siis Lotringia kuningas oma daami kodust välja ajas, oli otse skandaalne. Mõistagi ei tulnud naine enam kunagi koju tagasi, mis tal seal otsimist oligi?
Olime, ma ütleksin, kõigi ümberkaudsete rüütlitega koos Langobardi järve saarel, mida muu maailma eest varjas üksik, vana võiduruuniga ehitud kalju. Langobardi järv oli Oise’i kõige suurema käänaku lähedal, ligiduses oli neli küla ja igas külas oli pühakoda, nii vaga ja vahva rahvas oli siin. See maa kuulus Guepe de Agilofinges’ile, kes on vikomtina omakorda allutatud ühele krahvile, too aga meie pidudest osa ei võtnud. Neil pidudel lauldi hilja ööni, peksti nõelteravaks ihutud piikidega kivistunud mördi kotti, ratsutati ühel pool sadulat ja sunniti kannupoisse kui võitluskukkesid omavahel heitlema.
Seekordsel koosviibimisel tekkis mul tüli juba mitmel korral mainitud Balduin Raudkäega, kes oli siinkandis tugevaim rüütel. Nagu ka kõigil varasematel kordadel, istusid kõik suursugused mehed ereda tule paistel ja mina mõtisklesin ikka veel Lotringia kuningast ja tema naisest. Mehel teadagi ei õnnestu oma naist kõikjal jälitada, naine elab oma kambrikestes hoopis teist elu kui tugevam pool laantes ja sõjaõuedes. Seda ütles mulle ka Balduin. Ta kõneles mulle midagi selletaolist:
«Aga miks kuningas Lothair kuninganna Teutobergat ei usaldanud? On enesestmõistetav, et mitte mees ei pea olema truu, vaid naine peab olema truu.»
Mina arutlesin:
«Kes oli siin loos suursugusem, kas Lothair või Teutoberga? Teutoberga oli iidvanast soost, Aadam ja Eeva ise olid tema esivanemaiks.» Ma teadsin, et küll on ka Karl Suure veri midagi väärt, aga ei tahtnud seda siinkohal öelda. Ja ehkki mina olin harimata sell, nagu ka Balduin Raudkäsi, hakkasime siinkohal teoloogiaküsimustes vaidlema. Balduin ütles, et kui Teutoberga on otse Aadama liinist, siis peaks tema veri küll punane olema, sest rännuaastail õpib rüütel, et aadamalaste veri on tumepunane nagu kõige paremates tingimustes kasvanud roos. Seevastu need, kes on salvitud kuningad, on juba nime järgi siniverelised.
Sellel kohal taipasin, et olin asunud pilkamise vahedat mõõka tarvitama endast palju tugevama ja osavama võitleja vastu, ma olin iseendalegi märkamatult hakanud Balduini hurjutama, sest hüüdsin teda narrides lõkkesuitsulisse öösse:
«Ja kas sina, sire Balduin, siis tõesti arvad, et kui ühte kuningat lõigata, siis kargab sealt sinine juga välja?»
Ma, vaene mees, ei teadnud, et nii oli juhtunud tõesti juba enam kui üks kord. Ja lugu oli nimelt järgmine. Keegi vanaaja rüütel Võitluskuulsuse ehk Merovichi soost oli hakanud oma kuningast isa vastu mässama; isa ajas teda taga läbi maa ja mere ning põletas lõpuks koos naisega ühte kirikusse sisse ja selgus, et sellest Merovichi soost kuningapojast otse pritsis sinist verd. Oli see sündinud, jõudis võitluspaigale üks lohe, kes tule ära puhus, aga tule süüdanud kuningas läks kloostrisse elama ja suri peagi kahetsusest selle eest, mis ta teinud oli. Ajalugu jutustasid meile emad meie maamõisates, oleme ajaloost palju õppinud ja selles kasvanud, aga minu kurbliku küsimusega ei olnud Balduin Raudkäsi mitte rahul. Nii pikk ja lai, kui ta ka oli, astus ta minu ette ja ütles:
«Minu kilbi päralt, jumalarõõm, kas tahad minuga võidelda? Või tahad oma teotavad sõnad tagasi võtta?»
Nende sõnade juures vabastas ta oma mõõga õige vähe tupest, mis rüütlile on kõige suurem solvang.
Rüütlite hulgast kostis pahameeleümin, sest Balduin oli vist kõige tugevam senjöör kogu Flandrias ja Pikardias, temaga jõudu proovida oli nii kasutu, et kui mõni rüütel saigi väljakutse, eelistas ta kahevõitluse asemel pigem aastast meelelahutusaega kloostrite reliikviate jahil. Nii tugeva mehe sõnad ei ole mängimiseks.
Hakkasin värisema üle kogu keha, sest selles võitluses oleks ilmsesti läinud kas minu käsi või minu au. Sellegipoolest tuli mul parem mõte: see meie võitlus ei pea ju pikalt kestma. Meie peaksime proovima üht kõige uuema aja võitlusvormi, milles tehakse tugevate mõõkadega üksainus liigutus, eestkäelöök. Sel
