oli kahe- ja vaheteraline parandatud mõõk, milles ei olnud untsigi soorauda. Minu mõõgal ei olnud ühtegi sälku ja küljeosal oli paksend, mis kandis endal kolmandat tera ühel ja neljandat teisel pool. Seda võis pidada juba korralikuks rüütlimõõgaks.
Balduin Raudkäel ei ulatunud mõõk otstest vaadates nelinurka, vaid tera raskemat osa oli asendamas verelaskmisvagu. Mõõgal oli kolm kihti terast, igaüks eraldi juurde sulatatud. Kui päike paistis otse Balduini mõõgale, sädeles see eelkõige nupuga käepideme kohalt.
Pidime mõlemad käekaitsmed panema, nii vasakule kui paremale. Ülejäänud turvist ei olnud tarvis, sest üks löök pidi otsustama kõik. Mu süda põksus küll, kuid üritasin tema asjatut ruttu maha suruda. Seisime vastamisi ja tegime oma vastastikuse löögi.
Vaevalt on mu käsi kunagi talunud tugevamat survet. Minu vastas seisva tugeva Ternois’ rüütli mõõgast paiskus välja kiirtevihk, tont teab kui palju lendas sealt kokkusulanud terast. Näib ka, et tegutsesin inimvõimete piiril, sest ühtäkki oli kogu mu käsivars täis nõelu, muidugi olid need kõik vaid kujuteldavad.
Raud oli läinud nii rängalt kokku, et kummaski mõõgas oli pea tollipikkune auk. Tean vähemalt kolme juhtumit, kus Balduin on sarnastes lühivõitlustes võitjaks tulnud, erilise pingutuseta. See oli hetk, mil meie pealtvaatajad alles hakkasid aru saama, mis toimunud on; ma olin tugeva rüütli võitnud, sest tema käsivars oli nihkunud enam kui minu oma.
Raudkäe rüütel läks oma kohale ja viskas mõõga heitunult maha. Kannupoiss vabastas ta viivitamata käekaitsetest.
«Hea küll, Luder,» ütles ta. «Sa ei pea vabandama oma teotavate sõnade eest. Aga kas härrad ka teavad, milline peab olema õige mõõk?»
«Helevalge ja ilma väävlita,» pakkus keegi. «Sepa peremärki ei ole tarvis, sellega ei tee rüütel midagi, see on helevalge sile pind, mis mõõgapideme juurde sisse valatakse.»
Ingliriik peaks teadma, kui meelepärane see jutt mulle oli; rüütli elus pole suursugusemat hetke, kui ta võtab äsja sepa juurest toodud mõõga, milles ei ole veel ühtegi täket. Teras sädeleb siis valgelt nagu oonüks. Siis hakkab tasakesi tunduma, et su mõõk on nagu elusolend, ka lapiti on raske oma durendali vastu kivi purustada, sest see kannatab välja nii suurt koormat. Mõõk on nagu jonnakas eesel. Ja lõpuks: kuna Balduin oli mulle äsja kahevõitlusel kaotanud, hakkasin kahtlema, kas ta relvadest üldse midagi teab. Seda tegin mõttes, et mitte välja kutsuda selle vägeva grandi uut raevupurset.
Balduin ütles, et ründaval mõõgal on kümme kohta, kuhu pareerija lüüa võiks. Meil on kümme rüütlivoorust. Igale rüütlivoorusele vastab üks kaitsetu koht. Mõõgapideme lähedal on vagadus ja truudus, sest need on esimesed, mis rüütlile meenuvad hommikul ärgates. Veidi kõrgemal on austus lipule, karmus ja nõrkade aitamine, sest need meenuvad rüütlile siis, kui sõjasarv hüüab. Veel kõrgemal on kasinus, au ja selgus, Karli paladiinide mõtterelvad, mis meenuvad rüütlile ikka siis, kui mitu sõjasarve hüüavad. Mõõgapidemest kaugeimal, seal, kus lüües on sädemetevihma, asuvad kaks viimast rüütlivoorust, milleks on kauge armastus ja lugupidamine sinisterite vastu, kes on ilmunud su teenistusse. Meie, vaprate rüütelvendade maailm, meie riik, on sepistet Poitevinis, kus mauride hertsogile Abdile tehti ajulõikus ja paganad pidid kristlaste väe ees terve öö taganema. See on Frangi riigikeste algus ja saratseeni rahva ots. Ja vaata: varsti pärast seda toimus kusagil lõunas lahing, kus krahv Roland võitles veel ühe maurikuningaga, lisaks juba eelmistele maurikuningatele. Kui saratseen oli taibanud, et Franki kangelase, krahv Rolandi mõõgal on eriline nimi, ristis ta ka oma mõõga sealsamas paigas, et nõiad kannaksid ka tema relvale taeva ambroosiat, mis ei õnnestunud tal teps. Sest frankide krahvi vastupidava mõõga – durendali – oli ristinud Issand ise, aga saratseenide juhi tera olid ristinud nõiad ja kuradid. Ning see otsustas.
Kui rüütel Raudkäsi oli lõpetanud oma südi kõne, siis hahetas juba ja vahetus päev. Kõik rüütlid, viimne kui üks, pesid endid allikal, ka meie kaks, kes me võidelnud olime. Võitlustolm vajas ju maha pesemist. Teadsin, et nüüd ilmub minu juurde kuninganna enda õuedaam, ning seegi sündmus ei lasknud ennast kaua oodata.
Neljas peatükk,
Kuninganna damsel ilmus minu valdustesse õige pea, nagu suure duellivõidu puhul sündsaks viisiks. Ta tegi seda veel enne, kui meie sepp jõudis mu mõõga ära parandada, sest pole sünnis katkise mõõgaga oma valdustes uidata.
Ja nagu komme nõudis, võtsin damselit vastu roosiaias, sest ma ei tea ühtegi daami, keda mõni rüütel ei oleks vastu võtnud roosiaias. Oli sügis ja tumepunaste õrnade lõhnavate rooside asemel oli peenardel vaid veidi okkalist kulu, kuid seda enam oli mul alles roosivett, mida ma kahe sangaga peekris damselile ulatasin. Too õuedaam oli nii vähese jõuga, et juues tuli mul teda takka aidata, kuna vastasel korral oleks ta peekri kindlasti maha pillanud. Damsel tänas mind oma loomuliku peanikutusega ja hakkas siis kõnelema:
«Auväärt rüütel, olen siin õilsate seaduse läbi ja kiirkäskjalad on juba enne mind ära teinud suure töö. On ülepea raske otsustada, kas mu siinviibimise põhjuseks on eksempel või tähendamissõna, kantileen või kuninglik korraldus, kuid on olnud kuulda, et sa oled vapraim rüütel kogu krahvkonnas. Pole minu, väikese inimese asi oletada, kas oled vapper, suur ja tugev, kuid minu kuninganna, andku Jumal talle tervist, tahaks juba hommepäev tutvuda sellise rüütliga nagu sina.»
Laskusin tema ette vasakule põlvele, suunates oma mõõgatupe taha, mitte maha. Tõin kuuldavale mõistliku sündsa kõne:
«Missugune au, et mul oli õnn osaleda meie kalli kuninganna laulatusel, kiitku teda inglikoorid, et meil on niisugune salvitu. Nagu öeldakse, daamile on ratsu ja piik nagu armastus ja kõik. Muidugi ilmun kohe kohale.»
Damsel rüüpas veel kord roosivett ja ütles:
«Palun tõuse, rüütel. Sa oled kohustatud kuningannale seejuures kõnelema oma sugupuust ja tiitlist, värvidest, põiki- ja diafaantriipudest. Sa oled kohustatud talle teatama, milliseid isikuid oled võitnud lahingus ja milliseid väljaspool seda, milliseid greife, hiiglasi ja lohesid oled alistanud, millised neist on ilmunud või saadetud sinu, sinu senjööri või sinu daami käsutusse. Sina ei pea mitte vaka all hoidma, kas sa kannad lahingus või jõukatsumisel endaga kaasas mõnda reliikviat või mõnda salajast nõidust.»
Palusin tal lõpuks istet võtta. Teadsin küll, et oma põhjalikumad pihtimised peaksin hoidma selleks ajaks, kui mul on au jõuda kuninganna juurde. Siiski mainisin ka tema saadikule, et oleme ju Raudkäerüütliga tegelikult sugulased, sest meie mõlema kilbil jookseb hõbedane ordinaar ülalt alla, mis tähendab «vältimine» ja viitab pettelöökidele lahinguväljal. Mõned aga arvavad, et see hõbedane ordinaar meie vappidel tähendab üksikut kurba langetatud nokaga lindu, kes seisab keset kilpi, sest eriti meie suguvõsas olid ju paljud linnupüüdjad.
See kõik ei huvitanud damselit eriti ja ma saatsin ta viisakalt minema. Muidugi täitis see kõrgeauline leedi vaid tseremoniaalseid ülesandeid, egas ta siis rüütli elust ja ülesannetest midagi ei teadnud.
Oma kuninganna juurde liikusin täisrelvis ja destriieril. Olin tunduvalt pikemaidki maid mõnikord jalgsi kõndinud, aga linnatänav – see on jo igasuguste oamüüjate, vürtspoodnike, võruseppade kaks käratsevat voori, mille vasak pool liigub vasakule ja parem pool paremale poole. Täisvärvides rüütel laia rinnaga sõjaratsul paistab selles melus lihtsalt enam välja. Vastutulevaid rüütleid tervitasin ma oma lumivalge kilbi ringiga, küsides neilt, kuidas läheb – kuulub hea tooni juurde kõnelda vastutulijaga,
