kujuline ülekullatud tuulelipp. Kullata laskis selle kahekümneaastane kuningas Karl Argentaria lepingu auks – valitseja oli täitsa joovastunud, et ta nii õrnas eas sai juba maitsta vendadevahelise kokkuleppe võitusid. Kokkulepe vendadest kuningate vahel Argentaria linnas oli ju igati õnnestunud!
Ka meie noore kuninganna damsel elas just selles majas – oleks ta vaid teadnud, et ma just sel tunnil sealt mööda ratsutan, siis oleks ta kindlasti valge rätikukesega lehvitanud. Vaid teadmatusest ei juhtunud seda.
Kuninganna residents oli kogu piirkonna kõige uhkem maja. See oli jaotunud lugematuteks tubadeks, mida õukonnas nimetati jagudeks. Kuninganna kaunistamis- ja vastuvõtutuba olid söögisaalist eraldatud tiheda valge brokaateesriidega, mida iga sammu järel ehtisid pikad sinised liiliad. Vaid ühelainsal kuul aastas veetis kuninganna siin aega, sest tema õige koht oli oma mehe, vana kuninga Aadlihundi kõrval ülemerekuningriigis. Ja veel – kui kuninganna sõi pika laua taga oma kodakondsetega, siis Aadlihundile kõlbas vaid ümarlauas einestada: õigupoolest oli Aadlihunt juba nii vana, et ega ta kõht palju süüa tarvitanudki.
Vastuvõturuumis oli kallakuga põrand – oli vaikiv kokkulepe, et valitseja peab olema kõrgemal – Karli ja tema seltskondade tunnus. Meie kuningannal ei olnud aastaid enam kui viisteist, ta oli alles noor plikake ja seepärast armastas üllatusi. Ta kõnetas mind küll troonilt, kuid loori alt:
«Vikomt Lothair Remotus?»
Tegin kübaraga sügava, lugupidava liigutuse, lugedes temale sealjuures ette kõik oma tiitlid ja senised vastased. Arvan, et just nii peab kuninganna rüütel end majaemandale esitlema. Lothairi, Hrotgario ehk Rothgario nime all olin sattunud isegi Aadlihundi pulmade tunnistajate hulka, kuid kuninglike isikute puhul oli kindel, et nende mälu pidi värskendama – kuidas saanukski nad mäletada neid rüütleid, kes viimasel ajal õukonnast läbi käinud? Remotus oli mu nime ladinakeelne kuju.
Riibusin oma raudjalatsid kokku, sest kuninganna tuli mööda kallakpinda alla minu juurde. Ta oli üsna lühike tüdruk rohelisest lõuendist kleidis, näis isegi, nagu oleks ta püüdnud end sametkingadega pikemaks teha. Ta figuur ei andnud veel mitte märki sellest, et sel oleks kalduvust pakseneda. Jumal üksi teab, kas oli see minu must habe, mis teda eksiteele viis, kuid minu poole üles vaatas ta väikese ärevuse ja pabistamisega.
«Rüütel, sina oled ühes tähtsas kahevõitluses õilsa Raudkäe võitnud,» siristas ta nüüd nagu linnuke. «Millised sinu esivanemad on sama saavutanud?»
Lugesin üles kõik oma esivanemad, kes olid midagi samasugust saavutanud, alates hetkest, mil kuningas Artus kaheksaks päevast Karlilinnast lahkus.
Juudit osutas käega ja me läksime saali, mille põrandale oli maalitud luigetiik veelindudega, mis oli niivõrd tõetruu, et ma kartsin sellesse sisse kukkuda. Juudit viipas taas käega ja me pidime istuma kanapeele.
«Rüütel, ma avaldan sinule tunnustust,» siristas ta. Teadsin, et järgnevad hetked tuleb mul nüüd veeta kuningliku kiituse seltsis, tema aga küsis:
«Sinu mõõk on valge durandal, kas tohib katsuda sinu mõõga otsa?»
«Aga palun,» ulatasin talle selle. Ta katsus minu mõõga otsa himuralt, kuid ta helevalge puhas näoke ei muutnud selle juures ilmet.
«Ma arvan, et oleks aeg, et prooviksid ka Ulfbehrti. Ulfbehrt on kahekäemõõk, idas liigub neid palju. Sellesamaga võideti kord ka seigneur Sagramor. Võin liialdamata ütelda, et laseksin hea meelega tuua teile mõne sellise meie varakambrist.»
«See oleks mulle suureks auks, oo kuninganna,» vastasin. Ja lisasin vähese mõtlemise järel:
«Hiiglaste kõvad pead ja nende veiniaamid, mida nad laisal lõunatunnil maad mööda veeretavad, ei ole selliste mõõkade proovimiseks veel küllalt head, mu daam.»
«Seda muidugi,» leidis ka Juudit. «Ütlen siis sulle, et minagi olen hoidnud Graali. Ära imesta midagi, nii võib ka daamidel tihti olla sõjatee-ülesandeid, millest mehed vaid unistavad. Montsalvage’is oli daamide kool. Meie krahvinna Ternabrokiga, hertsoginna ja tema sõbratariga kandsime õhkõrnu küünlaid klaaskasti ees, mida nimetatigi Graaliks. Kokku oli meid, neidusid, kaheksateist, kandsime araabia siidist kleite ja panime need küünlad Graali-hoidja Rõõmu Repanse luistele kätele.»
Olen ka ise näinud Graali-tseremooniaid: neidusid on ikka kaheksateist ja pärast seda, kui nad on Graali asetanud eriti väärikasse kohta, näiteks vandliluust valmistatud liuale, lahkuvad nad kõik ja reastuvad otsekui oreliviled seina äärde. Kui Graali-neiud on seina ääres, siis kõnnib kuningas neist mööda erakordselt aupaklikult.
Nüüd läksime koos Juuditiga ühte pimedasse ruumi, kus minu kuninganna läitis küünla. Nii salapäraselt valgustas see tema nägu. Tema rüü kullatud otsad sirasid vastu ja mulje vetepeeglist oli kerge tekkima.
«Kas sa näed mu nägu?» päris kuninganna Juudit teatud salapäraga. «Kas peegeldab see kuidagi sinu nägu?»
Nüüd läks keeruliseks, kuidas saab üks nägu peegeldada teist? Uurisin tähelepanelikult kuninganna kõrgeid kulmukaari, tema ninanöpsu, isegi tema puusi. Meie, rüütlid, oleme ju pidevalt kasvanud naiste hoolitsusest eemal, suudame endaga toime tulla vaid juhul, kui meie käelihas toetub heale turniiripiigile. Meie juuksetutt hakkab lehvima ainult siis, kui kivi ühes linguga selle kohal keerutame.
Nüüd ei saanud ma ka jälle aru, mida ma peaksin talle vastama, sest tütarlapsed ajavad asja nii keeruliseks, isegi kui nad on kuningannad. Pidi olema esimene ettejuhtuv vastus:
«Sinu ilu peaksid tänama ja ülistama kõik rüütlid, väike daam.» Pean ütlema, et minu ajal oli kombeks austusväärse naise poole pöörduda just nõndasama, eriti veel kui ta oli oma ealt palju noorem kui mina.
Siis tuli mulle ka ühtlasi ketserlik mõte: mis oleks, kui laseks õukonnal toetada ka meie rännakut üle mere, mida meie, viis rüütlit, olime Langobardi järve saarel enne mu kuulsat kahevõitlust Balduin de Unruochiga maha teinud. Kuningatel on võõraste maadega omad plaanid ja meie, maade senjöörid, võiksime neid selles abistada. Sealsamas kõnelesin talle plaanist mehitada suur laev.
See oleks üksnes nobiliteedi ettevõtmine ja alamaid isikuid peale kannupoiste sellele reisile palju kaasa võtta ei saa. Uuriksime, kus valmivad taanlaste laevad, ja võtaksime neil pead maha pisikese üllatusrünnakuga, nagu nad teevad pidevalt meiega.
«Te ei saaks ranniku äärest kaugemalegi,» leidis kuninganna ja keerutas kleiti. «Torm võtab teid sealsamas. Kui teete ühe masti, siis võtab selle torm, aga kui teete kaks masti, siis murravad need teineteist.»
Kuninganna väsitas mind väga, kui ta habras kogu selles pimemustas ruumis küünlaga ringi lidus. Ta nägi nagu heitunud välja… või siis teab ingel Miikael ise, mida tema meeleseisundi kohta arvata. Ja samal ajal püüdis ta justkui mind pilke mürgise astlaga salvata, ütelda midagi minu kohta nagu ‘meremeest sinust ei saa’. Sedamoodi, silmadest pisikesi välgukesi välja pilduvana meeldis ta mulle ja tekitas isegi iha. Kuid teadsin: oleksin ma kas või korraks käe välja sirutanud, siis oleks see olnud mu ots. Sest tema oli kuninganna. Teda käperdada ei tohtinud.
Ühe kleidikeeru juures jäi ta mu ette seisma, volksutas veel kord ripsmeid ja ütles:
«Ma tean, mida sa mõtled! Sa mõtled umbes nii: kui ma sirutan tema poole käe, siis on minu kuninganna olek mulle liiga suureks kiusatuseks. Sellepärast – mine välja, mine hoovistki välja, ma järgnen sulle ja mul on sulle midagi anda.»
See ei üllatanud mind. Kõik läks plaanipäraselt. Teadsin, mis nüüd tuleb. Ma pidin lossi maha jätma, pidin
