style="font-size:15px;"> Visiiri näo ette tõmmates mõtlesin, mis need värvid võiksid olla. Kas otsustavuse värv must, millesse eriti kavalad kannupoisid rüütavad tundmatuid rüütleid, neid, kes tulevad eikusagilt ning võidavad terve turniiri? Või siis hoopis punane, mis sümboliseerib ohvrimeelsust?
Ei, see kolmas. Need pidid olema kooskõlas daami kleidi värviga. Kuna Juuditi kleidi värv oli praegusel hetkel roheline, siis minugi värvid pidid tulema rohelised. Selle valitsejanna auks pidin ma üksinduse koobastes uuesti pühitsema ka oma kilbi.
Kui ma olin oma visiiri ainsa pandla kinnitanud, ilmuski välja Juudit, tõusis minu ees kikivarvukile ja sidus mu sõrelise näokatte pilu külge oma rohelise käepaela. «Kaitsku sind Jumal, sire,» ütles ta. Ma olin nüüd uute värvide omanik ja sellega pidid arvestama kõik rüütlid.
Lahkudes vaatasin tagasi ja kuninganna tervitas mind üksnes oma silmalaugude väsinud liigutusega, nähes välja niisama kaitsetu nagu Tall Lutsiferi verealtaril. Ent kui Jeesusest on teada, et Ta ei jäänud kaitsetuks talleks kellegi kurja altaril, vaid sai lõpuks mõõka tõmbavaks, karistavaks ja andestavaks Kristuseks, nii oli ka Pikardia naistes palju tugevust ja vahvust.
On rüütlite komme, et kui daam on sulle värvid andnud, siis pead sa minema rändama, et ennast tõestada. Ja seda ma ju tahtsin. Võib kodus maksusid vastu võtta ja samadel maavaldustel elavate sugulastega madistada. Ent vallalised rüütlivõsud peavad võitlema kaugetel maadel võõraste mõõkade all ja tooma uhkeid võitusid oma värvidele.
Viies peatükk,
Ratsutasime Alexiga mööda teed, tundes lõbu uutest värvidest ja seiklustest, mis meile vastu tulevad. Mõnes orus olid külad ja mina hüüdsin põllul koogutavatele nürimeelsetele talunikele:
«Mul on nüüd uued värvid, kas kuulete, koerad!»
«Ei need koerad sinu heldust kuule,» leidis kannupoiss. «Nendel ei ole selleks kõrvagi. Kuid teisest küljest on ju hea, et hõbedane ordinaar sinu kilbile siiski alles jäi.»
«Sa ei taha ometi öelda, et nad on kurttummad?» küsisin.
«Kurttummad või mitte,» arutas kannupoiss, «kuid on ju nii, et kõrgel lendlev kotkas ei pane tähele maas roomavat sipelgat ja vastupidi.»
«Selles on sul tuline õigus, Alex,» hüüdsin mina ja laksasin käega lõbusasti vastu põlvekaitset.
«Pärast kolmandat käänakut pöörame paremale,» lubasin temale.
Kuid selgus, et pärast kolmandat käänakut juhtus sootuks teine asi. Metsade vahelt hakkas paistma tundmatu rüütel, kes metsasihte ja muistseid alemaid oskuslikult ära kasutades üha meie poole ratsutas. Sellel rüütlil oli vaba, kergelt painduv sõrestikturvis ning oma valge mantli õlaosas kandis ta punast käppristi. Käppristi otstes asusid voluudid, mis kauni mustrina üle ta rinna kaardusid.
Selle rüütli kilbikandja oli tumedat verd provanslane või burgund ja kandis oma pottmütsil suletutti.
Ratsutasime talle oma saja pika sammu kaugusele, «barjääri», nagu rüütlite keeles öeldakse. Kaks tundmatut jätkasid endiselt liikumist, kuigi aeglaselt. Siis hüüdsin:
«Hei, kuule, sina seal! Loen endale suureks auks kohata neil metsikutel maastikel kristlikku rüütlit. Palun ütle, millistest valdustest pärit, kas krahv või vikomt ja kui palju on su kuningriigis veel selliste valgete värvidega rüütleid.»
Nüüd pöörasid tundmatud oma ratsud meile vastu, kusjuures ühe ratsu üritas tõusta tagajalgadele – see tõmmati valjastest tagasi. Panin tähele, et ka seesinane tundmatu rüütel ratsutas heal destriieril ja parem käsi, millega ta oma metsikut suksut juhtis, otse kummus muskulustest. Tundmatu hüüdis meile kärinal vastu:
«Minu härra, kes oled sina, et tuled eksitama üksikut okkalist teed kõndivat rüütlit tema vagades mõtisklustes? Tea siis, et olen maalt, kus odade sadu eksitab päikese paistmist.»
Nende sõnade juures näis midagi mu hingetaguses kihvatavat. Kuid jätkasin sündsat vestlust tundmatu rüütliga:
«Kui asjad nii on, kas sinu maal siis kasutatakse ka vihmavarje?»
«Me ei tunne vihmavarje,» vastas rüütel mõõka vaid õige veidi tupest vabastades, ent ma jätsin ta solvangu tähele panemata. «Niisugusteks vihmavarjudeks on meil mehed, kes ülikiiresti vehivad mõõgaga su pea kohal, nii et ühtegi tiba vihma sinuni kukkuda ei saa. Niivõrd arenenud on juba meie maa võitluskunst.»
«Milliseid hüvesid teie maal ka ei oleks,» söandasin ma vastata – ja miks Raudkäerüütli võitja polekski pidanud söandama, «tulen mina parasjagu Wessexi kuninganna Juuditi juurest, tütarlapse juurest, kes on oma kätega kandnud Graali.»
Vastus kõlas ülbe:
«Sina valetad, minu isand. Mitte ükski elav ehk surelik olend pole eales Graali kandnud. Sest Graal on raskem kui kõige kõrgem mägi, selles on asi. Ja tütarlapsed seda vaevalt kannavad.»
Valmistusime võitluseks ja tegime koos Tundmatu Rüütliga kõike üheaegselt. Ühel ajal andsid meie kilbikandjad meile kilbid, raudkindad ja tõukepiigid. Tõmbasin oma valge kilbi tugevamini oma rinna vastu ja pööritasin seda nii, et hõbedane ordinaar selles nihkus asendisse ‘tervitus’. Seejuures nägin, kuidas tundmatu suu visiiri taga mu teo peale muigas – vahest luges ta minu seisuslikust kohmakusest välja, et olen esimest korda rändrüütli radadel, mis muidugi ei olnud ka päris vale.
Alex paistis nihelevat, kuid mul ei olnud mahti vaadata, mida teeb kannupoiss, kes sel hetkel mõistagi ei olnud enam kilbikandja. Kuna kilpi kandsin mina.
Andsin oma kallile Pecheronile tublisti kannuseid ja me ratsuga sööstsime nagu tulejutt paigast. Mitte ilmaaegu ei kõnelda Pikardia rüütlitest, et nad on oma suksuga justkui kokku sulanud ja ratsanikku saab sadulast kätte tunduvalt raskemini kui abielusõrmust kuningas Aadlihundi parema käe keskmisest sõrmest. Sööstsin oma ratsuga tundmatule rüütlile silmnäolt vastu ja nägin, kuis tema pika oda vars minu ees tantsu lõi. Minu löögioda oli siiski tugevam, sest targad mehed on ju kusagil öelnud vastase mõnitamiseks: «et hom chevalche lance droite, delez lui agoniste adroite», ja kui vaenlane ratsult maha tuleb, siis võib öelda, et ta on «ratsult alla võetud».
Igatahes lendas tundmatu rüütel käkaskaela oma sadulast ja see oli mulle juba teine võit selle täiskuu jooksul. Ma võisin pühitseda oma piiki Üksinduse Koobastes!
Muidugi jätkasime jalastudes mõõgavõitlusega, kuid selleski ei ilmutanud ta erilist kindlust. Peagi suunasin mõõgaotsa ta mantli käppristi poole ja sõnasin:
«Sa pead nüüd ütlema, kust sa tulnud oled ja mis sinu nimi on.»
«Tea siis, et oled täna võidelnud Tirant Valgekäega, kes on kõikide ümberkaudsete feoodide hirm,» hingeldas ta.
«Seda on näha tõesti,» lubasin omale väikest nalja. «Hirm jah. Minulgi oli vahepeal päris hirmus. Ja millistes vagades mõtisklustes sa viibisid, kui ma sind nii jultunult eksitasin?»
Nende sõnade juures soovisin teda
