ta abikaasa Tom ja tõi koju suurema palga. Et see polnud ootamatu olukord, kui vanemprokurör abiellus kooliõpetajaga, siis ta teadis, milline nende elu saab olema, ja ta oli sellega nõus. Ta oli abiellunud Tomiga, sest armastas teda, mitte tema teenimisväljavaadete pärast. Mees oli hea ja armastav ja suurepärane isa nende lastele, alati olemas pärast kooli ja valmis neid huviringidesse sõidutama.
Kuid naine ootas kindlaid asju. Kui ta koju tuli, pärast kümmet või kahtteist tundi büroos, palus ta mehelt vaid, et lapsed oleksid söönud, talle oleks midagi süüa tehtud ja köök koristatud.
Kuid liiga sageli – tegelikult väga sageli – oli Tom „hõivatud“ ega saanud midagi sellest tehtud.
Ühel õhtul, olles tulnud koju tavalisest pisut hiljem, pahandasid Beatricet nõud kraanikausis, üleajav prügikast ja lapsed, kes pugisid juustuburgerit – jälle! – ja Beatrice lihtsalt kaotas enesevalitsuse. Ta oli väsinud, häiritud ebamõistlikust kliendist tööl ja oli just talunud kohutavat kojusõitu – ja nüüd see?
Beatrice lajatas oma portfelli lauale ja karjus: „Tõesti? Kas sa ei arva, et teen küllalt, kui teenin raha meie pangalaenu, õppemaksu ja sinu uue auto liisingu jaoks? Kas ma pean tõesti koju tulema ja sellega ka tegelema? Vahel mõtlen, et saaksin paremini hakkama, kui oleksin üksikvanem. Võiksin palgata lapsehoidja, kes hoolitseks laste eest ja koristaks maja!” Ja seejärel purskus ta pisaraisse, trampis nende magamistuppa ja lajatas ukse kinni.
Kui ta rahunes ja tunni pärast ilmus, oli Tom kõik ära koristanud ja vabandas südamest. Ta lubas pisarsilmi, et seda ei juhtu enam kunagi, et ta hoolitseb laste ja maja eest, ja naine ei tule enam kunagi segamini majja. Ta andis ausõna, et nüüdsest peale teeb ta seda kõike.
Ja ta pidas oma lubadust paar nädalat, kuid siis hakkas jälle unustama. Nad tülitsesid selle pärast. Naine nuttis. Ta karjus. Ta tundus endale nii rumalana, et asjast nii suurt numbrit teeb, ja siiski ta tõesti, tõesti tahtis meest tappa.
Nii et ehk tuleb su usaldamatus mitte ühest suurest asjast, vaid paljudest väikestest asjadest.
* Su partner hilineb alati.
* Su vend „unustab“ alati vanemaid vaatama minna.
* Su abikaasa kaotab kogu aeg oma töökohti.
* Su sõber lubab sulle pidevalt midagi teha, kuid siis… ta ei tee seda. Midagi ei järgne. Just nagu oleks ta lubadus tüssamine. Tunned end ninapidiveetuna ja tema usaldamine on väga raske.
Millal iganes see juhtub, on see kurnav: see tunne, et sa ei saa loota kellelegi, kelle elu on sinu omaga seotud. Mingil viisil võib ebausaldusväärsus olla hullem kui suur reetmine.
See kõik juhtub pikkamööda ja sa püüad sellega leppida. Nii et mingil viisil näed sa ennast kaasosalisena: kuidas saad sa süüdistada kedagi selles, et ta teeb midagi, mida sa ise vaikides talud? Teatud mõttes oled reedetu ja ka ise reetnud.
Ja kui keegi, kellest sa sõltud, on krooniliselt ebausaldusväärne, kui mees alati väidab, et ta ei saa sinna midagi parata, annab ka naine oma parima, et poleks ainult mehe süü, kui asjad lähevad nii, nagu lähevad. See võimetus vastutust võtta ajab samaaegselt raevu ja on äärmiselt heidutav.
Usaldamatus ei pea tulema sellepärast, mida teine inimene teeb. See võib tekkida sellepärast, kes ta on. Ma räägin sellest, et kahe inimese taustas, isikus või eelistuses võib olla märkimisväärseid erinevusi.
Mida sarnasem keegi sulle on, seda rohkem on teil sarnaseid ootusi ja te reageerite asjadele sarnaselt. Aga kui kaks inimest on väga erinevad, võivad nad kokku takerduda, just nagu sumomaadleja püüaks tantsida tangot klouniga.
Näiteks, kui sulle meeldib planeerida ja su partnerile meeldib improviseerida, siis paistab partneri tegutsemisviis sulle valena ja sa tunned, et sa ei saa teda usaldada.
Tean üht paari, kus mees oli kasvanud peres, kus isa oli väljapaistev kirurg ja ema ultramodernne sisekujundaja. Nii et ta oli kasvanud üles puhtas, tühjas, jaapanlikus majas. Kuid ta naine oli kasvanud majas täis nipsasju. Ta kodus polnud ainsatki tühja kohta. Silm ei saanud seal kusagil puhata.
Kui naine mehe juurde kolis, ütles ta, et armastab mehe spartalikku stiili. See oli puhas, rahustav. Kuid siis ilmus üks väike kaunistus siia ja mälestusese sinna ja mõned ilusad väikesed asjad kuhugi mujale. Ja mees ei tahtnud midagi ütelda, sest ta ei tahtnud tüli alustada. Kui ta kogus viha ja viimaks plahvatas, siis hakkas naine nutma ja mees andis järele ühe või kahe väikese nipsasja suhtes.
Pikkamööda hiilis segadus sisse, nagu ka usaldamatus, justkui elaks kumbki neist koos vaenlasega, kes kavatseks teist õõnestada. Usaldus lagunes lihtsal põhjusel, et nad olid nii erinevad.
Kuidas see täpselt töötab? Eri viisil. Võib juhtuda, et abikaasal polnud lihtsalt aimugi, kuidas tema naine oli kasvatatud. Nii et temas oli mehe jaoks palju tundmatut. Ehk mees mõtles, et teda valides oli naine valinud oma elustiili. Nüüd mees mõistis, et naise pühendumisel olid tõsised piirid. Ehk arvas mees, et naine oli vaid valetanud, et teda õnge võtta. Kuidas see ka ei juhtuks, tekitab see usaldamatust.
Võiks arvata, et kui kahe inimese vahel tekib midagi nii karmi nagu usaldamatus, peavad erinevused olema suured. Kuid, nagu välja tuleb, isegi väikestel erinevustel võivad olla suured tagajärjed. Puhtusefriik ja segadusearmastaja võivad lõpetada geriljasõjas. Selles pole tavaliselt midagi kavatsuslikku, viisides, kuidas erinevused kahe inimese vahel põhjustavad usaldamatust. Aga suhete kujunemisel on väga oluline, kuidas kaks inimest ühenduvad, kuidas nad on sarnased. Erinevused pühitakse mati alla. Need paistavad nii tühised, nii kergesti ületatavad, kuigi öösiti võime rahutult mõtiskleda selle üle, kuidas nad võivad muutuda tiksuvaks pommiks.
On üks erinevus, mis on nii tähtis, et peame seda eraldi vaatlema. See on võimu erinevus. Näiteks see, et keegi on su ülemus, tähendab, et teie võim pole võrdne, ükskõik kui hästi te läbi saate, kui väga püüate näidata, et teil on võrdsete suhe.
Kui ühel isikul on rohkem võimu, on teine suhteliselt rohkem abitu. Kuigi usaldamatus pole vältimatu, on risk suur. Kui mul on võim, tähendab see, et ma ei pea sulle ütlema, kui kavandan või teen midagi. Minu prioriteedid tulevad enne sinu omi. Sina ja su boss võite teineteisele meeldida ja teineteist austada. Te võite olla sõbrad. Kuid võib-olla peab ta tegema mõned koondamised ja hoolimata sellest, et ta püüab su töökohta päästa, ta lihtsalt ei suuda. Usaldus tähendab, et kaks inimest arvestavad teineteise vajadustega. Võim tähendab, et üks kahest ei pea seda tegema.
ON PALJU VIISE, kuidas võimu ebavõrdsus võib suhtes usalduse hävitada.
See võib olla raha võim. Iga paari puhul, keda ma näinud olen, kus üks teenib või omab palju rohkem raha kui teine, on võimu tasakaal paigast ära ja usaldamatusel palju ruumi sügavaid juuri ajada. Usaldamatuse vältimine nõuab isikult, kellel on rohkem raha, suurt tundlikkust, ja isikult, kellel on vähem raha, oskust vastu võtta. Kuidas saab näiteks isik, kellel on rohkem raha, kunagi kindel olla, et ta meeldib teisele sellisena, kes ta on?
Vahel tuleneb ebavõrdne võim isiklikust võimust. Kui naine on emotsionaalselt intensiivsem ja väljendusrikkam kui mees, või kui mehel pole vähimaidki süümepiinu naise peale karjudes, tähendab see erinevus, et ühel on rohkem võimu ja tekib usaldamatus.
Paljude suhete jaoks tuleb vaid teha nimekiri ebavõrdse võimu küsimustest ja teil on otsekohe nimekiri kõigist usaldusküsimustest kahe inimese vahel. Mõtle võimu tasakaalutusest kui usaldamatuse riskifaktorist. Kõrge kolesterool ei garanteeri, et isikul on olnud või tuleb südamerabandus.
