tähelepanek: kui sinu arust on suutmatus andestada enesehävituslik, kui sinu arust on andestamine elutähtis, ja kui sa suudad tunnetada reaalset võimalust, et võiksid ühel päeval andestada, siis on mõtet töötada suhte parandamise kallal. Muidu mitte.
Callie oli olnud kaheksa aastat abielus mehega, kes teda hulluks ajas. Alec ei pidanud peaaegu kunagi oma lubadusi. Ta ütles, et on kindlaks ajaks kodus, kuid tuli, millal paremaks pidas. Ta ütles, et teeb plaane nende puhkuse ajaks, ja siis lihtsalt ei teinud seda. Kui naine pahaseks sai, siis paistis Alec väga kahetsevana ja lubas, vahel pisarsilmi, järgmine kord asja mitte ära rikkuda.
Siis ühel päeval tabas naist äratundmine. Äkki ta mõistis, et ta oli illusiooni ohvriks langenud. Alex vabandas ja jagas lubadusi vaid selleks, et teda kontrollida. Et ta liigselt ei vihastaks. Ta ei hoolinud üldse, kui palju naine kannatas. Ta hoolis vaid sellest, kui palju pani naine kannatama teda.
Mõistmine, et Alec oli päris rahul sellega, et Callie oli hullumeelsuse äärel, niikaua kui too ei läinud üle piiri ega teinud Aleci elu liiga raskeks, näitas naisele, et murtud usalduse parandamine oli võimatu. Mees tõesti ei hoolinud, kas naine teda usaldab. Ta tahtis vaid, et naine ei pahandaks iga kord, kui ta naisele pettumuse valmistab.Kas tunnete end Callie loos ära? Küsige endalt niimoodi:
Kas inimene, keda sa ei usalda, hoolib sinu tunnetest?
Kui mitte, milleks muretseda usalduse taastamise pärast? Mõistate, hoolimine sellest, kuidas sa tunned, on asja võti. See on nende motivatsioon.
Neljas tähelepanek: kui teine inimene ei hooli sinu tunnetest sel viisil, et ei püüa pidevalt oma hoolimist näidata, siis ta ei suuda töötada koos sinuga usaldamise taastamise protsessi jooksul ja see ei saa tõenäoliselt kunagi toimuma. Milleks vaeva näha?
Ma ei ütle, et keegi, kes hoolib sinu tunnetest, kindlasti suudab su usaldust ära teenida. Vahel pole hoolimisest küllalt. Kuid ma ütlen seda, et kui su partner ei hooli sellest, mida sa tunned, on usalduse taastamine võimatu.
Hoolimisega on kõik võimalik.
Usalduse taastamine nõuab kahe inimese koostööd. Sa lihtsalt ei saa öelda: „Lase nüüd jalga ja muutu usaldusväärseks ja siis tule tagasi ja me vaatame, mis teeme.” See ei tööta nii.
Te peate teineteisega rääkima, et vahetada teavet, mis on teile oluline. Te peate rääkima asjadest, mida on raske ütelda ja raske kuulata, ja tegema seda teineteist õnnetuks muutmata. Te peate jagama haavatud tundeid uusi haavatud tundeid tekitamata. Te peate kuulama, kui soovite läbematult end kuuldavaks teha, ja tegema end kuuldavaks, kui olete väsinud rääkimast.
Phil oli nii kena ja meeldiv, kuid ta lihtsalt polnud huvitatud Zoega tegelemisest. Phil armastas suhteid ja ta armastas oma suhet Zoega, kuid ta tahtis, et see suhe oleks probleemivaba.
See ajas Zoe äärmiselt segadusse. Phil paistis olevat nii suhtealdis isik. Talle meeldis kallistada ja koos ringi käia. Ta kuulas päris rõõmuga kõikidest naise probleemidest töö või sõbraga.
Aga kui Zoe tahtis rääkida Philiga probleemist, mis tal oli temaga, siis oleks nagu raudvärav alla langenud. Mingil ajal püüdis Zoe rääkida mehega, miks too pole armastavam. See polnud tegelikult Zoe jaoks nii tähtis asi olnud. Ta peaaegu polnud midagi öelnud. Aga siis ta ütles, ja mida rohkem ta rääkis, seda kaugemaks ja isegi vihasemaks paistis Phil muutuvat. Paistis peaaegu, nagu oleks naise jutt, et ta vajab rohkem armastust, mehest kõik armastuse välja ajavat. Phili taolised inimesed kardavad sageli, et neid arvustatakse või peetakse puudulikuks. Suhteprobleemid paistsid kõiki nende hirme teravdavat. See on nende jaoks suur ohutsoon.
Nii et kui Zoe leidis, et Phil oli suures hädas, sest ta oli maksudega petnud, teadis ta, et ka nende suhe võib kohe hätta sattuda.
Ja nii ka läks. Kui mees oli seda tema eest varjanud, mõtles Zoe, siis mida muud ta varjata võis? Kui ta pani neid sellega nii suurde ohtu, siis mida ta oli veel teinud, et neid ohtu panna?
Zoe oli vihane ja hirmunud. Ta arvas, et naine ei tohiks oma abikaasat häda korral maha jätta, kuid ta tundis, et ta ei suuda meest usaldada, ja ta vajas mehe abi, et leida tema juurde tagasitee.
See oli abi, mida Phil ei suutnud anda. Ka tema oli hirmunud, ka tema tundis end haavatavana, ta oli liiga suletud.
Ta ütles asju nagu: „Kuule, ma tean, et olen palju jama korraldanud, kuid olen saanud oma õppetunni ega tee enam kunagi midagi niisugust. Sa lihtsalt pead mind usaldama. Ja kui sa ei suuda mind usaldada, siis on see sinu probleem ja sa pead sellega tegelema.”
Phil andis põhimõtteliselt Zoele ultimaatumi: jää vait või kao minema. Polnud mingit võimalust, et Zoe suudaks vaikida. Nii et Zoe tundis, et tal polnud muud valikut kui lahkuda.
Seepärast küsi endalt seda:
Kas teine isik suudab koos sinuga suhtega tööd teha?
Zoe ja Phil on selge juhtum sellest, kui üks isik kas ei taha või ei suuda suhtega töötada, et usaldust parandada.
Kuid palun, ära aja seda segamini kellegagi, kel on lihtsalt raskusi suhetest rääkimisega. Kui suhted jääksid parandamata suhtlemisraskuste tõttu, siis paraneksid üldse väga vähesed suhted. Kuid paranevad neist nii paljud.
SUHTEGA TÖÖTAMISE LIHTSUSTAMINE. Ma aitan sul selgusele jõuda, kas teine inimene suudab suhtega töötada. On kaks peamist põhjust, miks inimesed kardavad oma suhtest rääkida.
Üks neist on, et nad kardavad, et neid rünnatakse. See on mõistlik. Kes tahab, et teda torgataks ora otsa ja praetaks lõkketulel?
Kuid sa võid selle probleemi kergesti lahendada. Ära ründa. Ära süüdista. Ära nimeta teda igasuguste nimedega. Jah, ma tean, et just seda sa tahad teha. Sa oled tõeliselt vihane! Aga mõtle, mis võib juhtuda, kui sa väljendad end selles liiga vabalt. Teine isik mõtleb: „Oi, kes seda vajab?” Ta seostab sinuga rääkimist sellega, et tema peale karjutakse, ja ta ei taha sinuga rääkida.
Nii et see on sinu valik: sa võid karjuda ja teda igat moodi nimetada ja ehk mõnda aega end palju paremini tunda, kuid tal kaob täielikult soov sinuga rääkida. Sina tahad tunda end rääkides ohutult, äkki suudad keskenduda sellele, et tekitad sama tunde ka temas?
Küsi endalt, mida sa rohkem tahad. Saada asjad endast välja karjutud? Või hoida alles võimalust tõeliseks dialoogiks? Teine põhjus, miks inimesed ei taha suhtest rääkida, on see, et nad ei tunne, et saaksid seejuures ise ka rääkida. Liiga sageli tähendab „me peame rääkima“ hoopis „mina pean rääkima“. Ja mida me siis teeme, kui me niimoodi räägime? Me lööme oma vajadused lauale. Me jagame oma tundeid. Me defineerime oma reaalsust.
Mis siis juhtub, kui teine inimene tunneb, et ta peab vaid istuma ja kõike ära kuulama? Ta hakkab tundma, et pole ruumi tema tunnetele, tema vajadustele, tema reaalsusele. Ta hakkab tundma survet.
Nii et miks peaks ta tahtma selles osaleda? Et saada parima kuulaja aumärki? Kui te tahate leida tagasitee teineteise juurde, pead premeerima teda sellega, et teda kuulad.
Ma tean, mida sa võid mõelda: pea nüüd kinni! Vaata, mida ta minuga tegi! Ta olgu parem vait ja kuulaku mind!
Jah, see on tõsi: olles haavunud, on sul moraalne eelis. Sa väärid rohkem kõneaega. 50 protsendi asemel ajast on sul ehk õigus 60 protsendile ajast, või isegi 70-le. Kuid mitte kogu ajale.
